Laureaatidest

Panen siia enda kui zhüriiliikme kommentaari selleaastastele laureaatidele, mis ilmus 28. märtsi Postimehes:

Eripalgelisus on iga žürii tugevus ja nuhtlus: kellegi isiklikud maitse-eelistused ei pääse põhjendamatult esile, kuid tulemusteni jõudmine võtab aega. Sel aastal oli üksmeelne vaid otsus anda lavastaja aastaauhind Lembit Petersonile, kes tõi lavale kaks väga erinevat, kuid ühtemoodi läbimõeldud lavastust.

Paul Claudeli 1910. aastal kirjutatud «Maarja kuulutamise» tegevus toimub keskaegsel Prantsusmaal ning tegeleb pühaduse teemaga. Peterson pole teinud mingeid järeleandmisi nüüdisaja ootustele aja ja kärbete osas, liikudes rahulikult lugu mööda edasi, peatudes iga sõna juures mõtiskluseks, et näidendi ükski tähenduskurd tähelepanuta ei jääks.

See on ka näitlejatele väljakutseks ja võimaluseks, mille nii Laura kui ka Maria Peterson ära kasutasid. Naisnäitleja peaosa aastapreemia ei läinud jagamisele mitte tugevate kandidaatide puudumise, vaid võimatuse pärast üht teisele eelistada, ignoreerida kahe õe partnerlusest sündivate teatrihetkede maagilisust.

Lembit Petersoni teine lavastus, Jevgeni Griškovetsi «Linn» on justkui Claudeli vastand: tänapäevane, vaimukas, peategelasega, kes pigem ärritab kui õnnistab. Marius Petersoni mängitud 40. eluaastatele lähenev mees ajab oma egoistliku kriisiga korraga naerma ja vihale, kohati kaasagi tundma. Selle eest meesnäitleja peaosa aastapreemia.

Mis seal salata, just meeste rollide üle oli arutelu kõige elavam ning pani igatsema mingi puhta valemi järele. Aga kes suudaks mõelda välja valemi, mis võtaks arvesse näitleja isiklikku arengut, ühe või teise rolli mängimise traditsiooni, ajakajalisust, üllatuslikkust ja veel kümneid mõjutavaid tegureid?

Los Angeleses jagatakse praegu punkte maailma parimatele iluuisutajatele. Sel alal on suurema objektiivsuse saavutamiseks mindud iga elemendi eraldi hindamise teed, mis on toonud kaasa tehnilise soorituse osatähtsuse kasvu ning ilu osa taandumise.

Teatris päris nii ei saa. Teatriliidu juhatus on senini suutnud panna kokku žüriisid, mille liikmete subjektiivsuse summa (või suurim ühisosa, kuidas soovite) on objektiivsele hinnangule nii lähedal, kui kunsti puhul üldse võimalik.

Sestap lähebki meeskõrvalosa aastaauhind Rain Simmulile, kes oskas kõigile teada «Romeost ja Juliast» leida võimaluse mängida meeldejäävaks sinjoor Capuletti, kes tavaliselt jäänud statistiks noorte armastusloole.

Nii pole ka üllatus, et eelmise aasta naispeaosa laureaat Piret Laurimaa viib selgi aastal preemia koju: topeltroll «Rock’n’rollis» on veenev tõestus, et ta on loomingulises kõrgvormis, kui jätkata spordiparalleelidega.

Liisi Eelmaa ekspressionismist ammutatud kujundus lavastusele «Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed» on aga isikupärane ja julge samm oma ala tippude hulka.

Ning eripreemia Ain Saviaugule harrastajate ja elukutseliste ühendamise eest lavastuses «Rasputin» näitab laiemat suundumust, muutust teatrist mõtlemises. Selline on objektiivsus sel aastal.