Ümberringi käib suur sebimine Ugala sihtasutusega. Mis seal salata, on teema mullegi südamelähedane. Et hetkel midagi uut öelda pole, viitan mõnele varasemale arutluskäigule. Kõigepealt minu artikkel 20.11.2007 EPLis, mis sihtasutuste funktsioone pisut avab ning mis toimetaja tahtel sai omal ajal pealkirjaks "Sihtasutus teatris võib kaasa tuua poliitilise sõltuvuse". Sellele artiklile vaidles osaliselt vastu Andres Laasik, kellele ma omakorda paar vastuväidet siinsamas blogis välja tõin. Samuti viitas artiklile Margot Visnap, intervjueerides 21.12.2007 "Sirbi" tarbeks Jaak Allikut, pealkirjastades artikli sõnaga "Aastalõpudraama". Ärgu võetagu eelnevat näpuviibutamisena, lihtsalt Ugala juhtum näitab taas kord, et muidugi toob sihtasutuse vorm teatava poliitilise sõltuvuse, kuid samas tahan taas rõhutada, et ega see teisiti olla saagi: kui riik ikka raha annab, on tal õigus ka selle kasutamise järele valvata. Seda, miks Ugala puhul just nii ja nüüd, ei oska kuidagi kommenteerida, kuid huvitav on küll, et mis edasi. Mulle tundub jätkuvalt, et sihtasutuste puhul on parimaks variandiks see, kus juhatuses on teatrijuht, kellele allub kunstiline juht (nagu Rakveres), sest siis ei pea viimane rahaasjadega eriti tegelema ja saab keskenduda sellele, mida tema oskab, või siis on nad juhatuses kahekesi (nagu Draamateatris), kuigi sel puhul sõltub õnnestumine liiga inimloomustest. Loovisik ainsa juhina kipub vist ikkagi probleeme kaasa tooma (enda energia jaotamise osas, tihti ka personalipoliitika ja sisekommunikatsiooni vallas).