Laureaatidest

Panen siia enda kui zhüriiliikme kommentaari selleaastastele laureaatidele, mis ilmus 28. märtsi Postimehes:

Eripalgelisus on iga žürii tugevus ja nuhtlus: kellegi isiklikud maitse-eelistused ei pääse põhjendamatult esile, kuid tulemusteni jõudmine võtab aega. Sel aastal oli üksmeelne vaid otsus anda lavastaja aastaauhind Lembit Petersonile, kes tõi lavale kaks väga erinevat, kuid ühtemoodi läbimõeldud lavastust.

Paul Claudeli 1910. aastal kirjutatud «Maarja kuulutamise» tegevus toimub keskaegsel Prantsusmaal ning tegeleb pühaduse teemaga. Peterson pole teinud mingeid järeleandmisi nüüdisaja ootustele aja ja kärbete osas, liikudes rahulikult lugu mööda edasi, peatudes iga sõna juures mõtiskluseks, et näidendi ükski tähenduskurd tähelepanuta ei jääks.

See on ka näitlejatele väljakutseks ja võimaluseks, mille nii Laura kui ka Maria Peterson ära kasutasid. Naisnäitleja peaosa aastapreemia ei läinud jagamisele mitte tugevate kandidaatide puudumise, vaid võimatuse pärast üht teisele eelistada, ignoreerida kahe õe partnerlusest sündivate teatrihetkede maagilisust.

Lembit Petersoni teine lavastus, Jevgeni Griškovetsi «Linn» on justkui Claudeli vastand: tänapäevane, vaimukas, peategelasega, kes pigem ärritab kui õnnistab. Marius Petersoni mängitud 40. eluaastatele lähenev mees ajab oma egoistliku kriisiga korraga naerma ja vihale, kohati kaasagi tundma. Selle eest meesnäitleja peaosa aastapreemia.

Mis seal salata, just meeste rollide üle oli arutelu kõige elavam ning pani igatsema mingi puhta valemi järele. Aga kes suudaks mõelda välja valemi, mis võtaks arvesse näitleja isiklikku arengut, ühe või teise rolli mängimise traditsiooni, ajakajalisust, üllatuslikkust ja veel kümneid mõjutavaid tegureid?

Los Angeleses jagatakse praegu punkte maailma parimatele iluuisutajatele. Sel alal on suurema objektiivsuse saavutamiseks mindud iga elemendi eraldi hindamise teed, mis on toonud kaasa tehnilise soorituse osatähtsuse kasvu ning ilu osa taandumise.

Teatris päris nii ei saa. Teatriliidu juhatus on senini suutnud panna kokku žüriisid, mille liikmete subjektiivsuse summa (või suurim ühisosa, kuidas soovite) on objektiivsele hinnangule nii lähedal, kui kunsti puhul üldse võimalik.

Sestap lähebki meeskõrvalosa aastaauhind Rain Simmulile, kes oskas kõigile teada «Romeost ja Juliast» leida võimaluse mängida meeldejäävaks sinjoor Capuletti, kes tavaliselt jäänud statistiks noorte armastusloole.

Nii pole ka üllatus, et eelmise aasta naispeaosa laureaat Piret Laurimaa viib selgi aastal preemia koju: topeltroll «Rock’n’rollis» on veenev tõestus, et ta on loomingulises kõrgvormis, kui jätkata spordiparalleelidega.

Liisi Eelmaa ekspressionismist ammutatud kujundus lavastusele «Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed» on aga isikupärane ja julge samm oma ala tippude hulka.

Ning eripreemia Ain Saviaugule harrastajate ja elukutseliste ühendamise eest lavastuses «Rasputin» näitab laiemat suundumust, muutust teatrist mõtlemises. Selline on objektiivsus sel aastal.

.

mina
ma
mina ise

just

just mina ise ma

pole

ei ole
mina pole tõesti
tõesti?

eal
varem
hiljem
enne
seni
armastanud

ja nii need korraldused mööda läksidki
puudutamata

aga
olla oli ikka – unine, lõbus, tüdinud
igatsev

et mina ka
mina
ma

Ümberringi käib suur sebimine Ugala sihtasutusega. Mis seal salata, on teema mullegi südamelähedane. Et hetkel midagi uut öelda pole, viitan mõnele varasemale arutluskäigule. Kõigepealt minu artikkel 20.11.2007 EPLis, mis sihtasutuste funktsioone pisut avab ning mis toimetaja tahtel sai omal ajal pealkirjaks "Sihtasutus teatris võib kaasa tuua poliitilise sõltuvuse". Sellele artiklile vaidles osaliselt vastu Andres Laasik, kellele ma omakorda paar vastuväidet siinsamas blogis välja tõin. Samuti viitas artiklile Margot Visnap, intervjueerides 21.12.2007 "Sirbi" tarbeks Jaak Allikut, pealkirjastades artikli sõnaga "Aastalõpudraama". Ärgu võetagu eelnevat näpuviibutamisena, lihtsalt Ugala juhtum näitab taas kord, et muidugi toob sihtasutuse vorm teatava poliitilise sõltuvuse, kuid samas tahan taas rõhutada, et ega see teisiti olla saagi: kui riik ikka raha annab, on tal õigus ka selle kasutamise järele valvata. Seda, miks Ugala puhul just nii ja nüüd, ei oska kuidagi kommenteerida, kuid huvitav on küll, et mis edasi. Mulle tundub jätkuvalt, et sihtasutuste puhul on parimaks variandiks see, kus juhatuses on teatrijuht, kellele allub kunstiline juht (nagu Rakveres), sest siis ei pea viimane rahaasjadega eriti tegelema ja saab keskenduda sellele, mida tema oskab, või siis on nad juhatuses kahekesi (nagu Draamateatris), kuigi sel puhul sõltub õnnestumine liiga inimloomustest. Loovisik ainsa juhina kipub vist ikkagi probleeme kaasa tooma (enda energia jaotamise osas, tihti ka personalipoliitika ja sisekommunikatsiooni vallas).

On öeldud, on tuntud

Oleme kogunenud, et üheskoos heita pilk Kultuurikatlas nähtud lavastusele “Hapnik”. On öeldud: Sina ei pea mitte tapma! Ei ruumiga kõla ega diktsiooniga sõna. Sina pead oma teksti austama, kui Sa ta esitada oled võtnud: mõistma tema mõtet ja lugu, tajuma rütmi ja heli ning suutma need vaatajani tuua. Sõnade esitamine pole rääkimine, seepärast kuula, mis Sind on kästud: Sina pead hingamispäeva pühitsema! Tee proovi nagu kombeks, kuid ära pelga esietendust edasi lükata, kui tervikut veel sündinud pole. Samuti on öeldud, et Sina ei pea mitte valetunnistust andma! Kui Sa räppida ei mõista, ei pea Sa mitte seda avalikult raha eest tegema. Kõigil on õigus proovida, kuid iga mõte vajab elluviijat, kellele see loomuomane on, ja vaid siis joonistub vorm välja selgelt kui sügisesed külmapildid. Sina ei tohi rikkuda abielu! Publik on püha vihaga Jumal, kes nuhtleb neid, kes teda tõsiselt ei võta. Ei piisa mobiilikõnede lubamisest, kui vaatajad surutakse passiivseks jälgijaks, kus näha on vähe, sest vaade on segatud – Sina ei tohi himustada ligimese koda! Luba publik endale kaasa elama, pea pidu enne ja mitte pärast etendust ja Sa võid näha ja kuulda, kuidas Sinu sõnad vaatajaid puudutavad, kuidas heatujulised kehad otsekui kontserdil sulle vahele hõikavad, end muusika saatel liigutavad, ning ideaalis isegi seda, kuidas hapnik samal hetkel nii tegelaste eludest kui ruumist otsa saab. Sest ainult süvenemine – teksti, näitlejatehnikasse, ruumi, publiku kaasamisse – toob Su välja ebaselgusemaalt, kahtlusekojast. Nii on tuntud.

Tulevärk ja klaasiklirin

Näitlejatest muudkui räägin, aga lavatagused jõud jäävad aina tähelepanuta. Viga vajab parandamist. Rakvere Teater mängis 9. märtsil Draamateatri väikeses saalis lavastust “Kooselu väikesed kuriteod”. Kuuldavasti istub kodusaalis publik kahel pool lava, rõhutades veelgi naiste ja meeste vastandlikkust (võikski ju publiku soo järgi istuma panna, kuid siis saaks vist mehed laiutada ja suur osa naisi püsti seista), kuid sel etendusel pooli valida ei lastud. Mõni nüanss läks ehk kaduma, kuid üldiselt mängisid näitlejad misanstseenid sujuvalt ümber. Valgustajate start päris nii tõrgeteta ei läinud, esimestes stseenides oli aimata ebalust valguspuldinuppe liigutavates sõrmedes, mis aga üsna pea üle läks. Karta on, et see kas valgustajad pisut endast välja ajas või kelleski kadedust tekitas, sest teise vaatuse ajal pandi korraga pooles saalis töövalgus põlema, siis lisati sellele ebalevalt ka teise saalipoole laelambid, et need kiiresti taas kustutada – seejärel paus ning kulminatsioonina kogu töövalguse ärakustutamine. Vaheaplausi ei tulnud. Isegi näitlejaile mitte, kes asja stoilise rahuga suhtusid. Kahjuks polnud võimalik aplausiga tänada ka kollektiivi, mis pakkus sihikindlalt helilisi interpretatsioone esimese vaatuse lõpustseenidele. Tõesti, nõudekolin suhtedraama taustal on vägagi asjakohane sümbol, kuigi tavaliselt ootaks taldrikute lõhkumist ja mitte niivõrd klaaside baariletile ladumist. Seega minu tänud Draamateatri puhvetineidudele. Tähelepanu osutatud.

Minadki

- Alguses tundus mulle küll, et Undi tekst eeldaks teistsugust lähenemist. Mitte nii realistlikku, pigem tõstetud, irooniamuigelist.
- Milleks? See polnud ju Undi lavastus, kõigest tema tekst ja seda võib igaüks oma tahtmise järgi lavale panna.
- Muidugi võib. Ma lihtsalt selgitasin oma ootushorisonti.
- Te Tartu Ülikooli teatriteadlased olete kõik ühed Undi-friigid, nagu muud moodi ei saakski. Mulle istus Normeti realistlik jutustamisstiil väga hästi, sest lasi noortel keskenduda loo jutustamisele…
- Jah…
- Ka postdramaatilise teatri ajastul ei kao looteater kuhugi!
- Ma tahtsingi nõustuda, et loojutustamise õppimine on neile hädavajalik. Veider, et kui “Räägivad” puhul jooksis lugu pea kõigil kadudeta, siis “Runolauludes” ei jõudnud pea ükski lugu saali.
- Seal olid eesmärgid ju teised, see oli lavakõne eksam ometigi.
- Las ta siis jääb, kuigi ma pole päris kindel, miks pakkuda midagi lavastusena välja, kui terviklikkus polegi eesmärgiks olnud? Ega ma ei saa ka muidugi aru, kuidas runolaulude esitamine lavakõnele kasuks tuleb, kui samal ajal loo sisu peale keegi ei mõtle.
- Ära lahmi, Lauri Kaldoja ja Liis Proode kohta seda küll öelda ei saa.
- Nõus. Hendrik Toompere jr alustas ka väega, mida teiste puhul ei märganud, kuid võhm sai otsa temalgi. Kuidagi tehniline oli.
- “Räägivad” puhul seda küll öelda ei saa. Lõpumonoloogis suutis ta hetkega terve saali oma haardesse saada.
- Jah, juba “Ahoist” kirjutades ütlesin, et tal on hea lavaaja taju, nüüd on selge, et ka lavaruumi taju.
- No ei tea, “Räägivad” ajal mõjusid tema sissetulekud küll kaootilistena.
- Ta oleks pidanud jah end kuidagi pidevamalt vaataja teadvuses hoidma. Ehk aeg-ajalt end laval näidates või erinevatel kohtadel publiku seas istudes või…
- Seda pidanuks lavastaja talle pakkuma.
- Alternatiiviks oleks näitleja oma algatus, aga küll jõuab. Pigem näitas “Räägivad”, et teinekord tasub näitlejale muid suundi ette pakkuda.
- Mis mõttes?
- Mind jätsid kuidagi külmaks rollilahendused, mis tehtud esmaste impulsside najal, et kui teismeline, siis lärmav ja räppiv, kui direktor, siis üleprilli piidlev ja ebalev, ja kui litsakas kassapidaja, siis kindlasti minis ja kätega rääkiv.
- Liisa Pulk tütrena ajas ju naerma küll, tehniliseltki oli väljapeetud.
- Eks ta maitse asi olegi. Liis Proode beibearsenaliga sina peal sõbrannana liigitus alguses ka nende hulka, kuid loo arenedes ja aina enam otse publikule mängides sai see valik põhjendatud. Kõige enam jäi mulle siiski silma hoopiski Marko Lehe katlapidaja. Osalt kindlasti seetõttu, et Undi tekstis on sellele tegelasele palju ontlikult jaburaid repliike antud, kuid Leht tabas väga osavalt ära piiri näilise tõsimeelsuse ja Undi iroonilise naivismi vahel ehk siis selle, mis minu jaoks antud teksti tuumaks.
- Lõpuni ta muidugi vastu ei pidanud.
- Ta hakkas jah oma monoloogi lõpus liialt esinema meile, nina tõusis pisut kõrgemale ja hääl kandus deklamatsiooni, aga loodetavasti pekstakse see tast koolis välja.
- Roland Laosi pidevalt joov ja seda siiralt nentiv asedirektor tabas ju samuti teksti atmosfääri, kindlasti enam kui nii mõnigi teine.
- Mõnede puhul olid ka rollid nii episoodilised, et ei jõudnud neid märkama hakata või siis oli nutikam neid eirata, sest läksid liiga oma teemasse ära.
- Keda sa mõtled, taksojuhti?
- Ei, Mihkel Tikerpalugi hoidis lavaltoimuvast muhedat distantsi, kuigi tema puhul pole ma veel päris veendunud, kas see on alati läbimõeldud võte või teinekord ka laiskus.
- Ega ometi mitte peategelasi, eriti Marta Laan vedas ju etendust vägagi sujuvalt?
- Kohati ehk liigagi sujuvalt? Sekretäri tüüp oli korralikult ära tabatud ja ma saan ka aru tema valikust mängida end eemalseisjaks, kellekski, kellega midagi juhtus, millest miskipärast kõik ülejäänud end puudutatuna tunnevad, kuid mulle jäi tema enda suhtumine juhtunusse siiski pisut segaseks.
- Loo ülesehitus pole tegelikult Undil endalgi täiesti vettpidav, aga eks ta on ju isegi nentinud, et ei oska uusi lugusid välja mõelda…
- Ma saan aru küll, et Undi-friigina peaksin siinkohal vastu vaidlema, aga ei, olen nõus, et just peategelase emotsioonid võinuks dramaturgiliselt enam läbitöötatud olla. Mida ei saa aga öelda peategelase abikaasa kohta, siin on kõik üsna selge, kuid päriselt mõjule ei pääsenud.
- Kristjan Ükskülas on tõesti mingi liigne korralikkus, mis teda tagasi hoiab. Nii siingi: näitlejatehniliselt on roll täpne, kuid esituses on ebamugavust, justkui ei tahakski ta päriselt just seda rolli mängida, sest ei mõista oma tegelast.
- Ta peaks ka vähem laval oma keha kontrollima, see põhihoiak: aimamisi ettepoole küürus selg, selja taga ristatud käed, läbivaatavad silmad on juba liigagi tuttav. Sealsamas “Runolauludes”, kus ta Mikk Jürjensiga vastakuti laulis-hiilis, tuli see ebalus kontrasti kaudu eriti hästi välja.
- Mind üldse häiris keha kasutamine “Runolauludes” kõigi puhul, kui Jürjens välja jätta: ma saan aru, et tammumine oli rütmi tunnetamiseks, kuid hetkel mõjus see veel ühe asjana, millel meeleheitlikult silma peal hoida, et jumala eest sassi ei lähe, kuigi tegelikult peaks liikumine loomulikult laulust sündima, häält toetama.
- See oli jah võõrkeha, nagu need maskidki…
- Las need jäävad. Need olid küll täiesti üleliigsed, aga ega nad seganud ka.

Veel kord tippjuhtidest, sel korral Radissonist

Seal ta istub.* Nurgas, ebalev naeratus näol. Veidi küürus, põlved kokku surutud, käed häbelikult närvitsemas. Läheb veel mitukümmend minutit, enne kui sõnajärg jõuab Armin Hurdi (Peeter Rästas) kätte, kuid see tasub ootamist, kuivõrd on etenduse vaieldamatu kõrgpunkt. Nii pole ammu teatris naerda saanud.

Üllatusmoment on nüüd kadunud, pealegi olen vahepeal näinud lavastust "Teisel pool", kus Rästas paljuski samadel võtetel rolli loob, kuid tõeliselt käima läheb etendus nüüdki tema monoloogist.

Üleüldise majanduslanguse taustal on muidugi lihtne väita, et Kati Kivitar on pannud tekstivalikul kümnesse – lahtilastud tippjuhte, nagu näeb „Top Dogsis“, saab lähiajal kindlasti palju olema.

Mis seal salata: nüüd ja Radissoni konverentsikeskuses mõjus lavastus enamgi kui otse kümnesse ning ebalevad näod publiku seas annavad alust arvata, et nii mõnigi vaataja küsis endalt: kas on ikka eetiline töökoha kaotanud inimeste üle naerda, kui meil endil neid hetkel aina juurde tuleb?

Aga. Esiteks jääb väljapeetud valgest lavakujundusest ning kallitest ülikondadest (kunstnik Britt Urbla Keller) väheks, et tegelased tippjuhtidena usutavad oleksid.

Radissonis ei mõjunud valge kujundus sugugi nii steriilse ja loodud kohana kui Rakvere Teatri suurel laval istudes, mistap mõjus tegevus märksa argisemalt, otseütlevamalt ja mitte turvalise kunstilise üldistusena.

Tekstiautor Urs Widmer intervjueeris enne kirjutamist mitmeid oma ala spetsialiste, prototüüpidega kohtumine oleks tulnud kasuks ka näitlejatele. Lavalolijad mõjusid liiga pehmekeste ja väheintelligentsetena, et suudaks kujutleda end nende alluvusse töötama.

Näitlejad on nüüdseks loobunud tippjuhtide mängimisest ning keskenduvad enam inimlikele aspektidele, mis lavastusele vaid kasuks tuleb.

Selles mõttes tuli olukorrast kõige osavamalt välja Ülle Lichtfeldt, kelle Vivian Orlund oligi mängitud lihtsaks töökaks tüdrukuks, kellest mingil põhjusel saanud tippjuht. Lichtfeldti rollilahenduses oli sarnaseid jooni Virge Külmkingaga „Käpipuu vennaskonnast“, kuid tema üldise seksika rollinimistu taustal on alati nauditav seda tahku näha.

Võrreldes esietendusega oli Lichtfeldt väliseid väljendusvahendeid kärpinud: enne mõjus ta oma suure ülikonna ja viltu värvitud huultega armsalt kohtlasena, kuid nüüd toimus sisevõitlus oma (ema) unelmatega kuskil sisemuses - osalt on sellest kahjugi, seda enam, et koduimitatsioon koos Erni Kasega oli väga konarlik.

Veider, et just repertuaariteatris, mille üks tugevusi peaks olema trupi arendamine, kiputakse kindla peale välja minema. Erni Kaske vaadates suutsingi vaid nentida, et oleks juba ammu aeg pakkuda talle mõnd muud rolli agressiivse, aga õnnetu nooruki oma kõrvale.

Etteheide säilib, kuid ühemõttelist agressiivsust oli Kases sel korral vähem, mistap tekitas tema tegelane ka rohkem huvi.

Teiseks hakkab mulle üha enam tunduma, et Kivitari puhul polegi tähendused sõnade taga nii olulised kui vorm ja ütlemise viis. Ja see pole sugugi negatiivne järeldus. Ka „Top Dogs“, sarnaselt lavastustega „Paar“ ja „Jälgides kaljukitsede kõnnakut“, on vormiliselt viimistletud, hoides läbivalt üht loogikale allutatud rütmi.

Eriti Radissoni etendused näitasid ära, et Kivitarile küll meeldib mängida lava ja saali suhetega (näiline "Paari" osaliste kutsumine publikust, Mälbergi tegelase sissejuhatus nüüd), kuid tundub kartvat otsustavalt vaatajat mängu haarata. See loob olukorra, kus publik peab oma ootusi pidevalt muutma ning see võtab liialt energiat, mis võiks etenduse jälgimisele kuluda - rääkimata pisukesest pettumusest, kui aru saadakse, et lavastajal polnud plaaniski neljandat seina alla lasta.

Rakveres kippusid stseenivahetused etendust siiski pidurdama, sest polnud läbivalt konkreetsed (nagu enne „Siit tulen mina!“-stseene) ning kannatasid tehniliste valikute tõttu (päevavalguslambid lihtsalt lähevad kaua tööle).

Radissoni konverentsisaal oli suurem ning olmet täis ja sestap siin ei hakanud see kõik silmagi.

Seetõttu erutavadki mind enam Kivitari lavastused, kus ta taandab teksti esialgse kokkutuleku põhjuseks ning kasutab seda edaspidi oma äranägemise järgi. Mõnikord võiks üldse ilma konkreetse tekstita proovida või kasutada sõnu nende tähendustest eraldi – mis on muidugi vägivaldne eemalseisja soovitus.

Soov jääb, kuigi "Top Dogs" selleks enam argumente ei lisa, tõstatades pigem küsimuse, kui korralikult Widmeri tekst proovisaalis läbi töötati - mitmed tegelaskujud jätsid liialt palju lahtisi otsi.

*Tekst, mis pole kursiivis, ilmus siinsamas 12.10.2008.