OTT

Alustas uus teatriblogi

2011-02-28T11:13:00.002+02:00

Nüüd on kõigile lugemiseks väljas uus teatriblogi Teater 3000. See on Teatriuurijate Ühenduse algatatud ning peamisteks autoriteks ühenduse liikmed, mina sealhulgas. Oma blogi alustades lootsin salamisi, et kunagi midagi sellist, kus koos mitu autorit, tööle hakkab ja nüüd siis lõpuks. Edaspidid kohtume siis seal.

Teen pikema pausi

2010-08-30T11:31:00.002+03:00

Teen blogipidamisse pikema pausi, et keskenduda oma doktoritöö kirjutamisele. Kuna viimasel ajal on ka artiklitellimusi üsna palju tulnud, ei jää lihtsalt aega motiveeritult ajaveebi pidada. Mis seal salata, see blogi vajab ka uut ülesandepüstitust. Loodetavasti õnnestub kunagi panna tööle suurema autorite ringiga teatriblogi, kuigi võib selguda, et seda ei olegi varsti enam vaja, sest Sirp on hakanud valitud autoreil lubama oma artikleid kommenteerida - ehk kujuneb sellest elav arutelukoht. Tänan lugemast.

Unistades uuest vanapaganast

2010-08-10T16:19:00.004+03:00

Andres Dvinjaninovi instseneering “Põrgupõhja uus Vanapagan” on eeskujulik näide kramplikust lookesksusest, kus pelgus ühtki olulist sündmust edastamata jätta kärbib tõlgendusjulguse paari rasvase sümbolini. Toomkiriku varemeis on neiks kündmist ootav maa ning Kaval-Antsu saatjaskonna libe klounaad. Segadust on ootuspäraselt mõlemaga.

Iir Hermeliini kujunduse impulsid on mõistetavad, kuid kahjuks pole lavastaja sellega kaasnevaid karisid alati vältida suutnud ja nii tuleb kahel pool lava istuval publikul paari tegelasega stseenides leppida näitleja selja piidlemisega – seljad küll aeg-ajalt vahetuvad, kuid enamik miimikast jääb ikkagi peitu. Sellest on kahju, sest kolm peategelast – Uku Uusbergi Jürka, Raivo E. Tamme Kaval-Ants ja Sandra Üksküla Uusbergi Juula – on kõik korduvvaatamist väärt. Uusbergi Jürka lihtne loogika mõjub siirana, kukkumata paroodiasse. See Jürka on mees, kellega maailma asju arutades ilmselt enamik meist juukseid kitkuks, suutmata tungida läbi tema usalduslikkuse määramatusest. Et ka Raivo E. Tamm pole Antsu kujutamisel läinud komejandi teed, eelistades sellele iseteadlikku ärivaistu, muudab vanapagana ette määratud ebaõnnestumise veelgi valusamaks. Kuigi lavastaja jätab lõppu võimaluse, et Jürka siiski sai õndsaks, sest ohverdas end põrgusse jääma oma lähedaste taevassesaamise nimel. Vähemalt Sandra Üksküla Uusbergi Juula paistis seda uskuvat, protesteerides samaaegselt Jürka allaheitlikkuse vastu ning leppides ja armastades oma mehe raudset õilsust. Juula on ka ainus tegelane, kes lahendatud läbi keha: Üksküla Uusbergi Juula on taaruvalt kõndiv ja varavanalt küürus olekuga, mis alles teises vaatuses ettevaatlikult vagude vahele astudes maise seletuse saab, viies nii vaataja mõtted Krõõdale, veel ühele armastavale ja töödrügavale naisele. Veider, et sarnane kõnnak sugeneb teises vaatuses ka Raivo E. Tamme tegelasse, kuigi sisulist ühenduslüli peale soovi kehastada vanemat inimest ei suutnud mina Antsu ja Juula vahel tabada. Kokkusattumus?

Harali tähendusniite oli lavastuses veelgi, eelkõige selles osas, kuidas põlluga ümber käidi. Esimeses vaatuses vagusid sisse ei aetud, pelgalt räägitakse raskest tööst. Teiseks vaatuseks on lavamehed pool lavast ära kündnud ja teise poole näitlejate teha jätnud, kuid mingil põhjusel ei jõua Jürka ja Juula kaugemale seemnekartuli vaopõhja asetamisest – sinna nad jumala ja ilma meelevalda jäävadki. Pidi see nüüd tähendama, et Jürka tegelikult ei hoolinudki tööst ja oma maast, oli vaid suusoojaks õnnis? Vaevalt lavastaja nii mõtles, kuid mõnikord pritsivad sümbolid rasva suurema kaarega, kui ette näha osatakse või jõutakse. Et prooviajast väheseks jäi, aimdus ka Kaval-Antsu kaaskonna ebaühtlasest veiderdamisest: lavastajal justkui ei jätkunud neile näitlejaile piisavalt märkusi, kuidas jõuda soovitud jõulise vastandumiseni vanapagana headusele, ja nii tuli näitlejail pea ees äraproovitud vahenditesse sukelduda. See auk oli aga sel korral nii põhjatu, et pani unistama kammerlikumast versioonist, kus laval vaid peategelased, kes alati vaatajale nähtavad.

Baltoscandal 2010: “Big Bang” by Philippe Quesne

2010-07-14T13:35:00.004+03:00

21st century theatre of absurd is not created through seemingly random dialogue as it was in the second part of the last century but with almost wordless, unacted and meaningless movements on stage. Vivarium Studio led by Philippe Quesne is a keen preacher of that kind of theatre and "Big Bang" an example of that. And thank god for that as Quesne's performances are full of unpretentious playfulness and can take it's audience on a rather bizarre trip through well-known facts and symbols without really worrying if the spectators can keep up. That's also why, as with Castellucci, the audience really has to work when watching the performance since the narrative must raise from each spectator's fantasy.

As a theatre critic, I've always been taught to compare the intentions of an artist to what was actually seen on stage but isn't it possible that with Quesne and Castellucci the spectator's narrative can differ from the intentions of artists without the art-work loosing it's communicativity? I would argue so but then how can one decide if the performance was a success? To me personally “Big Bang” was a really funny performance having a bit of a slow-down when the first boat was carried on stage and when the lowering of the back-curtain revealed second part of the stage that all together just took too much time so that the different segments of the narrative of boats were too far apart to enable me to really grasp the meaning of these Challenger 1-4's. But that's just me and I have seen Quesne's theatre once before - “L'effet de Serge” two years ago in Tampere – so most of the characters on stage (the astronauts, an old Fiat) and the actors portraying them (not the car obviously) were already known to me. What about the majority, were they able to get the narrative out of the performance? “L'effet de Serge” was probably more clear in it's structure of symbols and activities used – a guy giving short performances to strangers coming to his house – than “Big Bang”. Maybe because the latter took too wide of a topic – the recreation of existence – that inevitably suggested that some (political) statement can be expected and then, when none was given, as this is something Quesne isn't interested in, the performance relapsed a bit to playing with the chosen topic and not really addressing it. This could the reason some of the audience in Rakvere was unimpressed, even bored watching “Big Bang”. None the less, Quesne's absurd still didn't leave anyone indifferent as the beginning of the performance was liked by all.

Baltoscandal 2010: „Hey Girl!“ by Romeo Castellucci

2010-07-09T14:26:00.002+03:00

When I first saw “Hey Girl!” three years ago in Avignon I wrote: “This performance has been called theatrical adventure and one can agree with that – it was more like a spectacle than theatre, happening at the meeting point of visual art, performance-art and theatre. Small but with a high ceiling Eglise des Célestins met the audience covered with smoke, ear-plugs were handed out at the entrance. As the smoke vanished, the audience saw a metal table under the flashing lamp and a pink figure on it, slowly dripping drop by drop with every drop distinctly audible till the naked body of a woman was revealed. I must admit mu incapability to describe the coexistence of light, sound, sculptures and bodies in Castellucci's performance. Even the previous short description only captured one scene lasting more than fifteen minutes. Castellucci uses symbols that are quite easily recognizable, one could even say banal like the birth of Venus or sword versus lipstick but does it in a way that has a lot of theatre magic in it – like the sword burning a cross on the cape – and is not afraid of simple ideas as a woman and society's expectations towards her in “Hey Girl!”.”

After yesterday's performance I'm somewhat bemused: the smoke wasn't half as thick and the sound half as loud as I remembered and the first scene certainly did not last more than five minutes. So have there been alterations to the performance over the past three years or does the space “Hey Girl!” is performed in really have such an impact or is it just one of those performances you can really enjoy only once when you don't have time to notice all the hidden technological solutions. Probably all of the above but let's not go there. What did stay the same, was the simplicity of symbols used and performance's need for the audience to be willing to narrate themselves – one cannot enjoy Castellucci's living pictures just by recognizing symbols but has to fill the time taken by actress(es) to create these symbols, thinking beyond the primal meaning. One might argue that with “Hey Girl!” this willingness is more easily achieved if you're a woman and have been treated as a beauty-product or as a member of the weaker sex or even as a threat on masculinity through male activities like fighting a war. I wouldn't know.

Baltoscandal 2010: Von Krahli teatri „The End“ (läbimäng)

2010-07-07T18:59:00.001+03:00

Mida mina uude maailma kaasa võtaks? Oma kirjutised ja muud tööd. Fotot mitte, sest pole enam seda noorusaja siledust. Seega läheneks asjale egoistlikult – ausalt. Lastega ja püsisuhtes inimestel on muidugi keerulisem, neilt ootab ühiskond märksa enam; nende „mina“ on ammu „meie“ sisse ära lahustunud. Või nii nad kõik arvavad. Tegelikult on ikkagi nii, et seistes olukorras, kus kaasa saab võtta vaid kaheksa gigabaiti mälestusi, leiab ükskõik kes meist piisavalt põhjusi nullist alustada. Sest tõesti: läheb vaid viiv ja wok-pannile sittuvate paaniflöödi-indiaanlaste tsivilisatsioon asendub valgusmõõksete sulelistega, kes algusemuna purustades elanikkonna suletud suhtlusportaalide kontodesse hingitsema saadavad. Midagi uut tuleb kindlasti seejärelgi, usub laisk optimist meis.

„The Endi“ trupp jätab eelnevad seisukohad siiski kivisse raiumata, säilitades nii Von Krahli lavastustele omase kondomeeritud flirdi publikuga, kes etenduse alul valiku ette seatakse: kas valgetes ürpides ja küünlaleegivalguses jutustet lugu maailma päästjast võetakse vastu filtrita või irooniliselt positsioonilt. Lavastust esmakordselt vaadates (21.04) valis publik esimese variandi, mille tulemusena joonistus selge keskse teemana välja just lapsed ning küsimus järjepidevuse vajadusest. Seda alates ja lõppedes lapse naeruga ning kajades pidevalt nii köögi- kui lõpustseenis. Eriti jäi meelde köögi kõigest lapsi meenutavast – mänguasjad ja joonistused – puhastamine eelviimase päeva lõpetuseks. Tänasel läbimängul (ehk just seetõttu, et tegemist oli läbimänguga) ei läinud algusestseen kuidagi käima ning seetõttu võimendusid sellele järgnenud õhtusöögivestluste iroonilised märkused („Hea, et meie viimane etendus lasteetendus oli.“). Mis omakorda jätsid viimase stseeni etüüdid mälestuste valimise teemadel vajaliku põhjendatuseta ning lavastuse raam – lapse naer, ring, lind ja nuga – ei saanudki päriselt kokku.

Unustades nähtud etenduste erinevused, tuleb siiski tunnistada, et „The End“ kas on või siis mängib end piisavalt usutavaks, et mõjuda otsevõetavana: kui NO99 „GEPis“ poseerivad näitlejad järgemööda suvalise beebiga, siis „The Endi“ puhul ma usun küll (kuigi ei tea), et need on lavalolijate endi lapsed, keda unustada valitakse (kuigi Taavi Eelmaa isadusest polnud varem kuulnud). Kusjuures küsimus pole siinkohal kahe lavastuse ehtsuse astmes, vaid kontekstis: „GEP“ peabki balansseerima rahvusromantilise tõsimeelsuse ja estraadiliku iroonia vahel, et oma valdavalt nooremapoolse vaatajaga kommunikeeruda; Von Krahli trupil tuleb aga kurja vaeva näha, et nende püsipublik kasvõi arutaks võimalust, et lavaltoimuv rituaalsus on siiras. Aprillikuisel „The Endi“ etendusel oli enamik saalist miski asutuse ühiskülastus ning ehk just seetõttu haihtus kontekst küünlasuitsus, lastes laste-teemal esile tõusta. Eks näis, kuidas mõjutab lavastust festivalipublik.

Kas lisaklikid kompenseerivad õhukese kultuurikihi?

2010-05-12T18:25:00.005+03:00

Lavastusi, mille puhul võiks tõsimeeli arutada nende teatriks olemise üle, Eestis üldjuhul ei tehta. „Ühtse Eesti suurkogul“ õnnestus seetõttu joonida meie ajakirjanike ja poliitikute vähene teatrikogemus alla nii jõuliselt, et tõde kõrvaltvaatajale tõesti haiget tegi. On tegijad isegi tõdenud, et päris niisugust pseudoelevust nad ei oodanud, sest tõesti, algusest peale oli ju öeldud, et tegemist on lavastusega, kus kasutatakse kõike eesti poliitikale omast natsionalistlik-demagoogilistest reklaamikampaaniatest pooltõdede rääkimiseni välja. Ajakirjanikud muidugi ei uskunud ja kolisid suurkogu puudutavad artiklid kultuurikülgedelt ettepoole, n-ö päris uudiste juurde, tõstes end seeläbi samaväärseks sihtmärgiks poliitikute kõrvale. Kui aga lavastus lõppes nii, nagu ta kogu aeg plaanitud lõppema oli, kuulutati ettevõtmine rahva petmiseks ja anti analüüs tagasi kultuuriajakirjanikele. Meedia rolli nii poliitpropaganda vahendamisel kui oma lugejate suurkoguga seotud ootushorisondi kujundamisel ei tahtnud keegi jutuks võtta. Asjata, sest ega kunst ei suudagi enamat kui anda mõtlemisainest neile, kel võimu ühiskonaamuudatusi algatada – nagu näiteks ajakirjandusele. Meedia eesmärk on vahendada, olla objektiivne, võiks vastu väita, aga miks siis kunst ei või piirduda peegeldamisega?

Pealegi on lihtsustav väita, et „Ühtse Eesti suurkogu“ ei pakkunud mingeid lahendusi, sest lavastuse sõnum oli selge ja sai loodetavasti kõigil kohalviibijail kasvõi mõttelise lepinguna fikseeritud. Ilmselt sai, sest suurele osale kohaletulnuist ei olnud NO99 poliitšõus näidatav üllatus, sest nad on juba niikuinii need valijad, kes teevad oma otsused parteide platvormidega tutvumise järel ning eelnevatel valimistel antud lubadusi meeles pidades. Lisaks kuuluvad mõnda kodanikuühendussegi või siis vähemalt on piisavalt teadlikud oma kodanikuõigustest, et ükski riigiametnik või perearst neid ignoreerida ei saaks. On ju nii? Neile vaatajaile oli „Ühtse Eesti suurkogu“ päris hea teater. Esiteks olid libakõned nutikad ning jõulise dramaturgilise koega, tehes neist viimaste aastate olulisima dramaturgiasaavutuse Eestis, mille eest enamik loorbereid tuleb omistada Eero Epnerile. Teiseks oli lavastuse struktuur oma näilises haavatavuses raudkindel, tutvustades alguses manipulatsioonivõtteid ning jätktes siis nende kasutamisega, meelitades vaatajad pidevale eneseanalüüsile: kas nüüd läksin haneks või mitte? Vähemalt korra, loosiratta väljatoomisega, saavutati sellele küsimusele in corpore jaatav vastus. Kolmandaks on NO99 aktsioonidest ja senistest lavastustest palju kasu olnud: näitlejad tunnevad end iseendid mängides koduselt ning lavastajad teavad iga trupiliikme suurimaid plusse. Kui Prints vedas suuremate kadudeta välja ligi kahetunnise aktsiooni „Täna õhtul Jaak Prints“, on allatunnine valimiskoolgi talle enam kui kontimööda. Mõnevõrra üllatuslikult sai vähe sõna ja tegu Risto Kübar, kes muidu trupist ehk enim performance-tüüpi teatriga sina peal.

7. mail oli aga saalis teistsuguseidki vaatajaid, neid, kes pisut solvusidki, kui mingi osa publikust Liina Vahtriku üliemaduskõnes kahemõttelisust tajuda tahtsid ja naermist paljuks ei pidanud. Selles osas olid ajakirjandus ja teater vast ühel meelelgi, et just need vaatajad võinuks oma tee suurkogule leida. Nendeni jõudmine eeldab aga hoopis teistsuguseid, ettevaatlikumaid ja kaasaaitavamaid võtteid, kui NO99 seda tavaliselt pakub. Sestap jäigi kohati mulje, et päris lõpuni ei suutnud tegijad oma sihtrühma määratleda (või siis muutus see eelreklaami tõttu). Nii jäi osale vaatajaist väheseks manipulatsioonimehhanismide uurimusest ning lavastus mõjus well-made-play'na, kus ideed tihedalt sirges rivis reas, et teekond ühe juurest järgmiseni liialt aega ei võtaks (ausalt öeldes eeldasin piletit välja ostma minnes, et etendus algab keskpäeval ja kestab õhtuni, sest materjal väärinuks seda). Ülejäänud publik ei saanud aga vast isegi aru, miks neid meelitati aplodeerima loodusvarade hävitamisele ning mistõttu nad uue erakonna loomise üle hääletada ei saanud. See, et ilmselt ajapuudusel jäi pidamata Tiit Ojasoo lõpukõne, töötas pigem esimeste kasuks: õnnelik-väsinud „Te olete vabad!“ oli lavastusele mõtlemaärgitavaks finaaliks. Teised ilmselt vajanuks teatripoolset selgitust senitehtule, et end mitte liialt lolli(tatu)na tunda. Teksti avaldamine järgmise päeva lehes oli seetõttu hea kompromiss. Pealegi sai sel moel ka meedia kinnituse, et tal oli kogu aeg õigus ja NO99 valetas. Vaevalt, et see teatripoolne „ülestunnistus“ oluliselt vähendas ajakirjanike nördimust, et nad nii kergelt teatri poolt vaid vihjatud mänguga kaasa läksid, aga väike kompensatsioon lisaklikkides ikkagi. Mina usun küll, et NO99 lavastus õpetas nii mõnelegi ajakirjanikule üht-teist uut teatri kohta ja seegi on juba piisav tulemus, et lavastus õnnestunuks lugeda.

2010-04-20T15:56:00.007+03:00

Ilmselt järgmises Sirbis (loe siit)ilmub minu arvustus Lauri Lagle lavastusele "Kas ma olen nüüd elus" ja ehk juunikuises TMK-s portree lõpetavast XXIV lennust. Laiselnud ei ole. Järgmise kuu veedan õppepuhkusel ja vaevalt doktoritöö kirjutamise kõrvalt jõudu postitada jääb (kuigi vaatan päris palju teatrit sel ajal). Lähiminevik on pakkunud mitu positiivset teatriskäiku, mida päriselt maha vaikida ei taha, kuigi pika sissekande jaoks aega ja energiat hetkel ei jätku. Seega lühidalt.

"Huntluts". Lavastus läheb koheselt käima ja suudab tempot lõpuni hoida. On muidugi paratamatu, et mida rohkem sügise poole tegelased jõuavad, seda nõrgemaks läheb kontakt vaataja aktiivmäluga ning puhas tegelaste ja situatsioonide tõlgenduse nautimine lükatakse loo jutustamise poolt tahaplaanile. Teises, nn Undi-vaatuses on ka pisut palju sisutult illustreerivaid stseene, mille eesmärk kopeerida Undile kui lavastajale omast (kaos punases valguses ja tango, groteski tõstetud argivestlus jms), kuid mis Normeti lavastuse seisukohalt põhjendamata jäävad. Lavastuse tugevuseks on mitmed huvitavad rollitõlgendused: vaimupuude piiril suhtlemissuutmatusega noor Arno (Robert Annus), korraga kahtlaselt magus ja tuttavlikult talupojalik Imesson (Tanel Jonas), tuikumata purjus ja ainiti vaatav Lible (Janek Joost)... Lavastuse lõpu keeramine rahvuskriitikaks tuleb ootamatult, aga tabab seda valusamalt, sest tõesti: mille üle siin õieti naerda on?

"Keskööpäike". Teise vaatuse võib tervikuna dramaturgiaõpikusse panna, esimene nii ühtlane pole: alguses publikule demonstreeritud mängureeglid ei kandu läbivalt järgnevatesse stseenidesse. Ehk tuleks lavastusele kasuks loobuda kas "Kajakast" või "Põrgumängust": esimene on tõlgenduslikult huvitavam, teine tekstina enam tutvustamist vajav. Mõlemad järjest väsitavad ära, seda enam, et Veiko Tubin Treplevina kaasa mõtlema ei kutsu ning põrgumehikeste plastika on turvaline. Lavastaja on olnud huvitava probleemi ees: kas jääda truuks omaaegsele ekspressionismile või võtta arvesse, et 21. sajandi teatrivaataja jaoks on suur osa groteskist imbunud peavooluteatrisse, mistap tuleb selle rõhutamisega seda enam vaeva näha. Teises vaatuses on tasakaal paigas tänu tugevale struktuurile ning täpsetele näitlejatöödele (Helene Vannari monoloog näitas ära, miks ta eelmisel aastal aastapreemiale nomineerus).

"Ird, K". Soovitav on "Kandilist Irdi" enne vaatamist mitte lugeda, muidu muutub niigi pikk teine vaatus veelgi pikemaks (teatriuuendajad tundusid mulle siin lavastuses üleliigsetena, fookust hägustavana). Tervikuna on tegemist paeluva ajaloomaailmaga, mille tegelased ei tõuse küll sellisele üldistustasemele kui "Endspielis", kuid ajalooliste persoonide tõlgendustena on siiski tabavad. Ilmselt muutis lavastust ka Kanuti saal, mis hoopis järsema publikutõusuga ja vähemintiimsem kui Genialistide Klubi saal. Tasapisi hakkab selgeks saama ka Ivar Põllu lavastajakäekiri, mille keskmes on lõputu usaldus muusikasse, selle võimesse äratada mälestuspilte, illustreerida aegruumi ning luua atmosfääri.

Rõõmutu äratundmine

2010-04-07T12:20:00.001+03:00

“Homme näeme” toimib puhtalt äratundmisel, mis sõltuvalt iga vaataja teatrile pandud ootustest tekitab naeruturtsatusi või paneb pigem tüdimusest küsima: “Mis siis?”. Kui on inimesi, kellele tuleb üllatusena, et liigne töötamine teeb meid lähedaste suhtes pimedaks ning viib rutiini, ning nad hakkavad Priit Võigemasti lavastust nähes selle üle järele mõtlema, end ehk muutmagi, siis on lavastus oma publiku leidnud ja eesmärgi saavutanud. Publikumenu ja saalist kostuv rõkkav naer on selle tunnistuseks. Teistel ei jää muud üle, kui jälgida noore lavastaja kujunemist. “Hecuba pärast”, antud lavastuse mõtteline eelkäija elas täielikult omailmas, püüdmatagi välisega dialoogi astuda. “Homme näeme” teeb seda vähem vaid seetõttu, et käsitletavad teemad on üldinimlikumad. Lavastaja, dramaturgi ja trupi poolt leitud situatsioonid on kergesti äratuntavad, kuid tihti jääb järgmine samm astumata, “Just!”-hetkele järgneb pikk sama mõtte seljas liu laskmine. Sarnaselt eelmise lavastusega on siingi mitmed stseenid (nõukameenutused, grilliehitus) liiga pikad ning ei kasuta ära kõiki lavale loodud võimalusi (näiteks isa mure, et laps vankris üles ärkab, võimaldanuks mängida stseeni tempo ja nivooga). Õnneks on lavastajal ja dramaturgil õnnestunud ehitada lavastusele tugev selgroog toidukotte tassiva emaliku abikaasa näol, keda Piret Kalda napi, kuid täpse koomikaga ka esitab. Stseenis, kus naine oma mehega, kes valge jope (esietendusel muutus see vahepeal mantliks?) ära määrinud, pahandab – aina uusi ja uusi etteheiteid leides, vaevumata korrakski mehel end kaitsta - , oli sisemist kasvamist, mis tulnuks kasuks ülejäänud lavastuselegi. On arusaadav lavastaja soov lasta vaid naisel läbiv roll luua, et teda ümbritsevad mehed seda enam halli massina mõjuksid, kuid esietenduseks polnud sketšid (veel?) väga tabavaks lihvitud, mis tekitas tahtmise väiksemaarvulise koosseisu järele – ehk jätkunuks lavastajal siis kõigile näitlejaile võrdselt aega. Et Võigemasti huvitab lavastajana trupi ühistööna sündiv improvisatsiooniline vahetu omakogemuse kontekstis teater, on selge, kuid ehk ei teeks halba lihtsalt harjutamise mõttes võtta ette üks juba tugeva dramaturgiaga tekst, mis eeldab nokitsemist nii teksti kui näitlejatööde nüansside kallal. Ei pea tingimata alustama neist autoreist, keda “Hecuba pärast” ja “Homme näeme” tsiteerivad, aga sama kaaluga tekstist küll. Siis kasvaksid ehk improvisatsioonilised stseenid tihedamaks ning lavastuste eesmärgid laiemaks.

*Neile lugejatele, kes ühtlasi näinud 6. aprilli saadet “OP”, kus samast lavastusest rääkisin (ja mis peaks järelkuulatavana ilmuma siia), ning kel tekib ehk tahtmine antud sissekande järel mind skisofreenias süüdistada, olgu öeldud, et täispikale “OP-i” intervjuule ma siinses postituses suurt midagi ei lisanud.

2010-03-27T08:57:00.004+02:00

Tänase teatripäeva puhul tasub kuulata raadiot ja vaadata televiisorit. Kell 12.05 algab kolmetunnine saade, mis tegeleb nii eesti teatri ajaloo kui hetkeoluga. Saate viimases tunnis on muuhulgas intervjuud teatri aastaauhindade sõnalavasuse žürii liikmetega, räägin minagi. Kell 21.40 näitab ETV teatripäeva tähistamist ja auhindade üleandmist. Ühtlasi lõpetab see minu eelmise kahe aasta suurima projekti (žüriitöös osalemise), mistap siinne sissekannegi. Sisukat teatripäeva!

Raiaalune vohaelu

2010-03-16T16:16:00.002+02:00

Tühi must ruum, laes päevavalgustuslambid ja põrandal hunnik prahti – sellist korralikumat sorti, vaid paber ja kile, ei mingit löga. Tagaseinaks kõrged ribikardinad nagu tapamajades ja külmhoonetes – selge, et seda ruumi pestakse pigem surveveevoolikuga (hiljem selgub, et puhuriga). Lae all veel läitmata kiri “LIHASED”. See on esteetiliselt puhastatud ruum, kuhu tunded tuleb alles sisse mängida. “Praht, linn ja surm” on meeldivalt läbitöötatud visuaaliga lavastus (kunstnik Laura Pählapuu) – Eestis kohtab seda ajuti. Juudimärgi kokku andvad sootähised, Hitleri vuntsid tukana, suhu andvad õllepudelid – need sümbolid, mis diskussioonis teksti ja lavastusega, on Veiko Õunpuu lavastust kokku hoidvateks välisteks õmblusteks.

See on esteetiliselt puhastatud ruum, kuhu tunded tuleb alles sisse mängida. Võib sellest loobuda? Lavastuse “Praht, linn ja surm” maailm on kärnas – haavad on paranemata, kuid silme eest ära. See kandub näitlejamängugi: õudustest jutustatakse näiliselt emotsioonitult, vägivallast esialgu räägitakse. Laval toimib pidev kõrge ja madala vastandumine, kus vitud ja rusikahoobid kõlavad ülevas kõnepruugis, armustseenide stampkoreograafiat täidetakse neisse uskumata ning rokokookuninganna põlvitab veres. Näitlejad haakuvad võttestikuga erimahuliselt. Peategelaseks tõuseb Gert Raudsepa ükskõikse vihaga Franz B, kes tahab mängida teenitud rahaga, sest “laenatud raha mulle õnne ei too”. Õnnetu mees, kes kuidagi oma elu ega naist armastada ei oska. Lahendus on õllepudeleis, mida sügavale kurku saab suruda, lahendus on naise kaela lakkuda, kui viimane oma viimase kliendi riista kirjeldab. Ja seda Roma B (Mirtel Pohla) teeb, sest Franz B on ainus mees, kes teda lööb ja järelikult armastab. Tambet Tuisu Rikas Juut, peaaegu härrasmees, kelle kõrge enesehinnang ei luba häält tõsta, sest ta pole “seda sorti juut, nagu juudid juudid on” kõnnib perekond B-le vastanduva tegelaskonna eesotsas. Punasel vaibal loomulikult. Kättemaks paistab teda sama vähe morjendavat kui piinavat selle objekti, Roma B insestimaiat isa Härra Üllarit (Sergo Vares). See pintsakus ja võrksukkades endine natsikäsilane elab oma kabaree-etteastetesse sisse sama vähe kui kunagi gaasikraani keerates. Veel üks ükskõikne kannataja.

Lavastuse “Praht, linn ja surm” maailm on kärnas, kuid kärn vaiab nokkimist. See on sõltuvus: kõigepealt eemaldada see kärna osa, mille all haav juba armistunud on, siis vaikselt edasi, kuni soe veri immitsema hakkab, siis pausi pidada, tunda hirmusegust naudingut, siis taas nokkida… Õunpuu on seadnud stseenid vaikselt kasvava otsenäitamisega – esimene füüsiline vägivallaakt, kõrist haaramine, tuleb alles poole peal. Edasi hakkab veri immitsema, stseenide tempo tõuseb ning lõpuks… Pikad stseenivahed on Fassbinderi tekstiski, kuid seal täidavad neid Marie-Antoinette’i ja Jimi ooperilood, kelle suhe ja eesmärk pole Õunpuule huvi pakkunud. Seetõttu jääb kandepinnata Marie-Antoinette’i (Inga Salurand) tulemine finaaliks. Saluranna Prl. Emma von Waldensteingi on liiga otseütlev, laulunumbrid vajanuks selgemat kaootilisust. Verevaeseks jääb Marika Vaarikugi panus – ülejäänud trupile vastandudes (“Kuidas seletada pilte surnud jänesele”) lööb laval sädemeid, kuid ansambliga kooshingamine eeldab suuremat tahet. Kuidas iga stseen performance’iks kasvatada, on Risto Kübara oskus. Dändilik Väike Prints, hoolikalt prahti juurde lõikamas; uudishimust sisse astuv taljeta Prl. Tau – need on lavastuse tabavhetked.

Õunpuu lavastus on ülesehituselt kabareenumbrite rida “Põgeneva Kapitali” teatris. Põrandal on praht ning surm on paratamatus, aga kuhu jääb linn? Üks videopilt linnatänavast, teine elamuköögist ja kõik. Linn on meeleseisund: “Ja kuidas inimene saab põgeneda, kui tal on pagasiks kinnisvara?” Selle peale peaminister Ansip naeratabki, seal, paremal publiku kõrval. Tema linn on ehitatud, meie asi on see endaga kaasa pakkida. Poliitiline teater liigse plakatlikkuseta.

Kärna eesmärk on lasta epiteelidel vohada. “Praht, linn ja surm” viitab, et meie maailm on paaripäevane kärn, mille all vohab mäluvalu. Ja kärn vajab nokkimist, puhast lehte pole olemas. Siis hakkab veri immitsema ning lõpuks… Finaali ettevalmistuses, sea paljastamises, vere loopimises, peksus pole kärna ärarebivat jõudu: sinine kiri “LIHASED” vilgub laisalt, lüüakse täpselt valgusesse, karjutakse pausidesse. Viimane valumõnu jääb saamata, vist teadlikult – emade “Ära noki!” on õpetussõna jõuga noomitus. Haav vajab paranemiseks kärna, pealegi: lõpmatuseni ei jaksa keegi seda ära nokkida, lõpuks kaanetab arm vere ikka kinni. Pulbitsev mäss jäägu Fassbinderi näidendi kirjutamise aega, Õunpuu lavastuse maailma kõnetab seisakemotsioonidega mõtisklus enam. Selline see muinasjutt irvitavast hiinlasest ongi.

Aeg ei peatunud

2010-03-09T16:31:00.003+02:00

“Waiting for…” naelutab kiiktooli põrandasse, kisub katted aknalt ning lööb laulu lahti. See pole enam varavana naise monoloog, nagu Beckett ta kunagi kirjutas, vaid noore looja eneseotsinguline vahekokkuvõte. Oodatakse siingi, aga mida täpselt, jääb segaseks – tõenäoliselt enesekindlust iseendana edasi minna. Naela lavastuses on koos kolm lugu, mis üksteist täiendama peaksid. Kõigepealt kehtestab end lavalolija suhe ruumi, mis alustuseks aega võttes järele katsutakse. Tähelepanuta ei jää ükski seinakonarus, ootuspinge püsib. Seejärel püütakse vaatajani tuua tantsija suhe oma minaga, selle piiratuse, kahtluste ja tavadega, mis kulmineerub muusikalidest tuntud rõhklöökidest saadetud eneseiroonilises lauluviisis. Sellisena me Naela tunnemegi ja publik naerab kaasa. Sellele loogiliselt järgnema pidanud otsustav samm senitehtust edasi jääb siiski koreograafilise katteta – liigutused on ootuspärased, seega isikupärata. Samuti jääb Naelal puudu näitlejameisterlikkusest, mis lubaks tal dramaturgiaga täita ka lavastuse mittetantsulised osad. Seisundiinfo tuleb vaatajale hetkega kätte ning ei arene. Eri ootusstaadiumid, mis on lavastuse kolmandaks lootasandiks, on laval loojast eraldiseisvatena, referaadina. Pole kahtlustki, et looja enesekehtestamise julgus kasvab kogemusega, kuid hetkel tormab tantsija liialt, et varem kokkulepitud valgusrežii rütmi jõuda. Muusikal vajab taktitäpsust, autorilavastus võimaldab lavalolija hetketunnetusest johtuvaid kõrvalekaldeid, aeglustatud tempot. Nii et sel korral veel öelda ei saa: “Time (s)he stopped,” kuid ootus jätkub.

…, … ja … nimel

2010-03-03T16:37:00.002+02:00

Tihti tuleb ooperit vaadates otsida vabandusi, kui mõni stseen on tühi või roll üheplaaniline. Näpp näitab muusikale. Küberstuudio “Loomise mõnu” vabandusi ei vaja, sest laulja, näitleja, tantsijad, heli ja visuaal moodustavad üksteisest tõukuva ja üksteist täiendava terviku. Lihtsuse võlu. On ootamatugi, et lavastus maailma loomisest jumalanna poolt, kes “oli enese mees”, järgib kristlikku kolmainsust: lavastuse telgedeks on vertikaalil liikuv Jumalanna (Iris Oja), ümber vertikaali keskkoha poolkaarel jalutav Trikster (Mait Malmsten) ning vertikaalitüve lähistel grupina tasapinnal liikuvad tantsijad (Tallinna Ülikooli koreograafiatudengid). Kui Oja rõhureeglitest väljaväänatud sõnu laulev hääl ning Malmsteni kähisev-rahulik jutustaja-tarkmees täiendavad teineteist takerdumata, siis maapinnale kukutatud tantsijad ühtse organismina ellu ei ärka. Mari Mägi suunaga kehasse koreograafia võimaldaks pimeduseski aimata tundlikke energiajadasid, kus iga liigutus kelleltki teiselt impulsi saab, kuid noorte tantsijate kohalolust jääb sel korral väheseks.

Kolmainsuslikkus on lavastuse edu aluseks teiselgi tasandil, kuigi “hinged, neid on teil neli”: Monika Mattieseni kavalkordav ja ümberkostuv muusika Tammo Sumera ja Margo Kõlari disainis, Hasso Krulli paaritus ilu otsiv libreto ning vähesega ütlev lavapilt (kunstnik Reet Aus, video Ville Hyvonen, tehnilised lahendused Vello Vaher) loovad maailma, kuhu vaatajana end hea meelega uputad (esimese ja viimase stseeni videolahendus vaid rõhutab seda tunnet). Kahjuks on pidevalt tunne, et keegi kaldal su nime röögib, sest KUMU saal pole teatri jaoks piisavalt helikindel ning osal publikust puuduvad teadmised teatrietiketist. Segavad tegurid. Kuuldavasti erines 2. märtsi etendus eelmisest ka ühe projektsiooni ärajäämise poolest – tuli see “loomise viga” kogemata või mitte, ei tea, sest rohkem ei mängitagi. Kaks korda on vähe.

Mary oli talleke

2010-02-25T18:33:00.001+02:00

Lavastust “Fanny ja Faggot” tasub vaadata näitlejate pärast: nii Jekaterina Novosjolova kui Agnes Aaliste on näitlejannad, keda näeb laval liiga harva. Mõlemad on jõulise lavaolekuga, mida võimatu ignoreerida. Mõnele vaatajaist võib nende intensiivsusest liigki saada. Novosjolova mängib 13-aastase esimest rinnahoidjapaari kandva mõrtsukaneiu Lolitaks, kelle tähelepanuvajadus tuleb Humbert Humberti puudumisel rahuldada tema kägistaja-sõbrannal, prostituudi tütrel, kes juba teinud meestega asju, mille peale Humbertki ei tuleks. Elina Pähklimägi on tahtnud lavastajana otsi lahti jätta, hägustada tüdrukutevahelisi võimusuhteid, kuigi selget seisukohta selles osas, kes ikkagi tappis ja miks, ei anna temagi. Osalt teeb selle raskeks Jack Thorne’i liigkonstrueeritud näidend, mis rõhutab liialt Aaliste kehastatud Mary Belli rasket lapsepõlve (tõsi, seda tegi ka kohtuprotsess päris elus) ning püüab neidu teises vaatuses rehabiliteerida, näidates teda omamoodi taasneitsina, keda keegi veel kunagi suudeldudki pole. Kuna vaataja Novosjolova tegelast teises vaatuses ei näe, kaob ka võimalus kaalutletud hinnanguks Mary muutunud olekule – kas teeskleb ta nüüd või tegi seda varem. Aaliste mäng rõhub näidendist tulenevale loogikale: keegi ei õpetanud Maryle hea ja kurja vahet, ega kaitsenud teda kohtus, kuid vanglas jõudis ta ise kõiges selgusele. Näitleja teeb õigesti, et alusmaterjalile vastu töötama ei hakka, paljastades samas oma täpse mänguga dramaturgilised väändekohad. Pähklimägi, kellele teema tundub väga korda minevat, võinuks enam iseennast ja truppi usaldada ning näidendist kaugeneda, otsida muud materjali juurde või julgemalt lavastajana tegevusse sekkuda. Hetkel mõjuvad esimese vaatuse kohtuniku haamrilöögid ja neile järgnevad tüdrukute hullpilgud publiku taha kunstlike ja üleliigsetena. Sissejuhatuseta ja lühiajalisena ei hakka tööle ka esimese vaatuse finaali seinakujundus. Kommertsteatri reeglite järgi kirjutatud näidend püüab muidugi võimalikult infotiinete ja lühikeste stseenide poole, kuid Pähklimägi teatraliseeritud lavastajalaadiga see päriselt kokku ei hakka. Debüüdi puhul mõistetav tekstilojaalsus asendub kindlasti järgmistes lavastustes enesekindlama lavastajasekkumisega ning mõne aja pärast saab juba ehk rääkida valutava südamega lavastajast, kes keeldub uskumast, et teater ikkagi ei suuda maailma muuta.

Lihtsalt.

2010-02-16T16:00:00.002+02:00

Karl Saksal on ilus keha. Karl Saks teab seda. Karl Saks pole kade. Ta näitab oma ilusat keha teistelegi. Ta on veetnud lugematuid tunde proovisaalis peegli ees ja oma kehaga juttu ajanud. Nii sünnib isikupärane liikumine. Nii saadakse publik hetkega omale pihku. Kuid vaataja tähelepanu on liiv, mis sõrmede vahelt läbi libiseb, kui lava selleks võimaluse annab. “Tšuud” annab. Pakub hämar-võluvaid füüsisehetki, kuid jääb dramaturgiliselt ebalevaks. Animistlik kordamine ja animaalne tagurpidikäik loovad kõrgendatud ootuse struktureeritud looks, kuid sõnumist jääb vajaka ning üleminekud kobavateks. Tugevama ütlemisega koreograafile oleks Saks inspireeriv savi. Loodetavasti pole Saks kade ja laseb teisedki oma keha kallale.

Helena Pihelil oli idee. See oli lihtne. Pidi saama pulli. Selleks vajas Helena Pihel lavale ust. Sest uks on nii mitmetähenduslik. Ta pani kaks meremehesärkides noormeest kapiuksega hullama. Õrnalt. Teineteist toetavalt. Liigse fantaasiata. Keegi hakkas saalis kaasagi mõtlema. Enamik itsitas niisama. Mõned meenutasid hetki viimaselt kooliteatrite festivalilt. Tore teater oli.

Kes oskab Revo Koplusest paremini tantsu valgustada?

2010-02-12T17:18:00.004+02:00

Tänases Sirbis on muude teatritekstide kõrval ka minu artikkel Teater NO99 ja Linnateatri "Kes kardab Virginia Woolfi?" lavastustest, mis keskendub Albee teksti eri variantidele, kuivõrd Madis Kolk on juba lavastusi võrrelnud ning TMKs peaks samuti lähitulevikus teema käsitletud saama.

2010-02-11T17:02:00.002+02:00

Teater NO99 kodulehel on nüüdsest üleval artiklikogumik "Kuidas seletada "Kuidas seletada pilte surnud jänesele"?", mis koondab ühtteist esseed, mis kirjutatud minu juhendamisel Tartu Ülikooli ainekursuse "Etenduse analüüsi süvakursus" kodutöödena. Autoriteks tulevased teatriuurijad ja -kriitikud. Soovitan lugeda ja kaasa mõelda.

Kus on kürva kodu

2010-02-02T16:30:00.002+02:00

Pärak, mida püüab trukkida Vanemuise “Don Juan”, on nii avar, et sellesse sissejooksmist ei pane tähelegi. Mis naudingut suudakski pakkuda akt, kus üksik lohv tühjuses lipendab? Lavastuse autorid on võtnud tuntud armutegelased (fiktiiv)ajaloost – ikka needsamad Casanova ja Don Juan, korraks käib üle lava Toomas Nipernaadigi – ning pannud nad vastamisi tänapäeva ühiskonnaga, kus armastus on sama tüütu ja ebameeldiv kohustus kui hambaarstil käimine ning seks sobiv ajaviide hetkedeks, mil server on maas. Tundub huvitav? Aga ei ole. Üks tegelastest, Kurat (Rein Pakk), toob Don Juani ja Casanova peamise erinevusena välja selle, et kui esimene läheneb naistele läbi mõistusetasandi, siis viimane surub oma hiiglasliku kürva (mida ka joonistusega kenasti illustreeritakse) otse võrgutatava nimmepiirkonda. Viimast püüab oma vaatajaga teha ka lavastus, kuid lont jääb oi kui lõdvaks. Lavastus püüab mõnitada ja parodeerida kõike, mis ette juhtub, ja kohati jääb mulje, et prooviperioodil peeti maha üks suurem võistlus, mille eesmärgiks igasse lausesse võimalikult palju poppkultuuri viiteid sisse toppida. Paroodia töötab aga vaid juhul, kui tegelikult ollakse pilkealuseks olevas meisterlikud – vastasel korral on see vaid hale püüe oma küündimatust varjata. “Don Juanis” läks peitekreemi kõvasti, aga naljakas ikka ei hakanud. Võib muidugi pareerida, apelleerides suure osa publiku reaktsioonidele, mis liikus ühest naerupahvakust teise, kuid tõele näkku pannes ei teenitud neid itsitamisi mitte tabava nutikuse, vaid lapsiku üleannetuse eest – harva teatris käiv inimene ikka punastab veidi, kui laval näidatakse suure nokuga mehi ning räägitakse orgasmidest ja tahakeeramisest. “Don Juan” on õpikunäide ebaõnnestunud postmodernistlikust teatrist, mis kobamisi püüab luua uut vana lõikudes ja tsiteerides, aga inimese jaoks, kes originaalidega tuttav ning kes aimab pila juba mitu repliiki ette, on lavaltoimuv lihtsalt igav, labane ja banaalne. Maitse asi? Võimalik, kuid ebaprofessionaalsust see ikkagi ei õigusta. Needsamad pilatud Ameerika seebiseriaalid omavad märksa tugevamini läbitöötatud dramaturgiat, lihvitumaid karaktereid ja professionaalsemaid rollisooritusi kui “Don Juan”. Muidugi tõuseb lavastuses esile Kurat oma üsnagi selgelt ja läbiva suhtega esitatud monoloogidega (kuigi seda kitsasse hilpu rammitud pulbitsevat kehamassi rolliloome tuumana on nähtud varemgi), sest ülejäänud monoloogid alustavad ebaleva “Eee…”-ga, andmata näitlejaile võimalustki tervikut luua (Eva Püssa esitatud jumalad ja nüüdisnaised võib ju sama kee pärliteks mõelda, aga neid koos hoidev ideeniit jääb liiga hapraks, ega peaks ööklubis ühte tantsugi naise kaela ümber vastu). Arusaamatult pikad olid ka stseenivahed, kus lava koos publikuga tühjalt ja pimedas tegevuse jätkumist ootas. Kahjuks on aga alati nii, et hargita jalgu ja oota kui palju tahes, pehmest tõivetist lubaduse täitjat pole.

Kontseptsioonisurm

2010-02-01T16:37:00.002+02:00

Kontseptsioonidega on selline lugu, et nähtuna on nad märksa huvitavamad kui lugedes. Kõikvõimalikud intervjuud loojatega ja reklaamtekstid on vastuvõttu piiravad elemendid, sest ei lase teosel endal sõna võtta. Ja siis pole ka midagi imestada, kui lavaltoimuv vastab täpselt paberil puust ja punaseks tehtule, pakkumata midagi juurde, sest publik (ja kriitikagi) on ette programmeeritud lavastust vaadates eelteadmiste ette linnukesi tõmbama. Ohtlik värk see kunsti seletamine. Pealegi mõjub liialt äraseletatu paratamatult primitiivsena (kasvõi üllatusmomendi puudumise tõttu). Nii ka Mihkel Ernitsa “Kehanäppajad”. Kui eeltekstides öeldu unustada, on laval poolelijäänud pseudomaailm, millel puudub järjepidevus oma reeglitest kinni pidada (kuhu satutakse tellingutest väljudes ning milliseid emotsioone see väljakukkumine tegelastes kaasa toob; miks just köis kui ihalusobjekt, kui seda mööda eriti ei turnitagi). Põhjusliku haakumiseta jäi ka etteloetav Henry Griini tekst (Tarvo Kralli häälemuutus oligi lavastuse suurim üllatus – kuigi oskuslikum kuuldemängulavastaja tulnuks ettekandele kasuks, ei saa Kralli hääle sobivuses raadioeetrisse kuidagi kahelda). Tegemist on seega lavastusega, kus tegijail on olnud palju öelda, mitte aga oskusi ideed tervikuks siduda (eriti häiris helikujundus, mis võitnuks tugevalt kärbitud valikust ja sujuvamatest üleminekutest). Kasuks ei tulnud ka tantsijate ebalus lavaruumi täitmisel. Tegelikult oli vaid Külli Roosna läbivalt intensiivne, kiskudes vaataja pilgu endale ka siis, kui ta tellingu võrkkatusel liikumatult alltoimuvat jälgis. Vaieldamatult oli ta ka tehniliselt kõige tugevam, suutes ainsana liikuda tellingutel loomulikult – kui keegi, kes on selle maailma päriselanik. Teravalt hakkas silma ka ühe tantsija selgelt erinev kool – võistlustantsija rühist ja fikseeritud torsoga liikumisest polegi nii kerge lahti saada. Koreograaf võinuks seda erisust ära kasutada, seda enam, et Jörgen Kapi tantsida oli just see hilisem liituja, võõras, keda omaks ei taheta võtta – see võinuks kajastuda ka tema teistsuguses, tantsijale omasemas liikumiskeeles. Oleksid aga kunstis ei loe – ei laval ega paberil.

Valus ja muljetavaldav korraga

2010-01-20T18:56:00.001+02:00

Toomas Suumani lavastused vajavad harjumist: korduvad eksistentsiaalsed küsimused ning muusikali- ja vanade levimuusika hittide ootamatu põimimine lihtsalt eeldab vaatajalt teatavat vastutulelikkust, eriti siis, kui nostalgia isiklike mälestuste puudumise tõttu päriselt tööle ei hakka. Kirjutades lavastusest „Üks joodik sõitis rongiga“, nentisin, et kuigi lavaltoimuv jäi kaugeks, oli „ tunda omaette maailma tekkimise võimalust, mida ühelt õnnestunud lavastuselt ootadki“. Tõesti, kosmos, tähistaevas ja teispoolsus on Suumani viimaste aegade lavastustes olulisel kohal, tavaliselt lavakujunduseski näha (mõttekaaslus on leitud kunstnik Kristi Leppikuga). Erandiks pole ka Suumani seni viimane lavastus „Lesk“, kus samuti laval mustad raagus puud, tagaseinaks tume kardin, mis õige valgusega laseb endast läbi kumada tähisel tühjusel. Siin-seal on laval rohelisi lambikesigi, tuttavad jõulupuudelt, mis haakuvad hästi taustategelaste kostüümide rõhutatud pidulikkusega (ikkagi jõululavastus ju, millele pealegi järgneb pidulik õhtusöök Volli Käro juubeli auks). Need kaks Suumani lavastust - „Üks joodik sõitis rongiga“ ja „Lesk“ - on oma ülesehituselt üsna sarnased, kuivõrd mõlemad on põhimõtteliselt monoloogid – esimene väsinud rännulise (Erik Ruus), teine väga haige polkovniku lese (Volli Käro) oma – ning ülejäänud tegelased sekkuvad vaid aeg-ajalt, moodustades enamiku ajast lavastusi rütmistava ning peategelase hingekannatusi lauludega kirjeldava koori (lauldakse küll ka soolosid). Kahjuks pole näinud Suumani lavastust „Mina, naine“, mis ju puhtalt monolavastus – ju on Suumanile kui staažikale näitlejale oluline just näitlejatele mänguvõimalusi pakkuda, seda enam, et üle 25 aasta Rakvere Teatris töötanuna oskab ta ära tunda, kui mõni tema kolleegidest korralikku väljakutset vajab või väärib. Sel korral siis novembris 70. juubelit pidav Volli Käro, kes lavastajat ja publikut kuidagi alt ei vea. Tema lesk on küll hüpohondrik, kuid sellest piisavalt teadlik, et oma diagnoosiga mängida, samas ei puudu Käro tegelases ka tõsist läheneva lõpu tunnetamist, tänu millele saab vaatajale osaks kiirete emotsiooni- ja ka näitelajtehnikapööretega teatriõhtu, mis kulmineerub tantsus, kus kriiskavalt kõrvuti ei-kunagi-ununev noorena omandatud graatsia ning gravitatsiooni ja aja poolt puretud inimkeha paratamatu piiratus. Valus ja muljetavaldav korraga. Kindlasti piisanuks lavale ka vaid Kärost, kuid siis poleks see enam Suumani lavastus ja nii need õed-arstid-sanitarid seal saalivad, mässates juhtmetega kohati sama abitult kui tuntud muusikalinumbritega jõudu katsudes.* Aga eks nad olegi tegelased mujalt, võimalik, et lausa teispoolsusest, nagu lubab oletada nende mikrofonidega püütud häälte veidi liiga vali metalselt kajav kõlagi.

*Rakvere Teatri repertuaari on viimastel aastatel siginenud päris mitu lavastust, kus laul lahti lüüakse, seega oleks ehk aeg palgata muusikajuht, kes musikaalsed näitlejad pidevalt vormis hoiaks.

Tõde peegelpildis

2010-01-17T12:12:00.002+02:00

Mulle meeldib teater, mis esitab vaatajale intellektuaalse väljakutse – ma tahangi etenduse ajal pidevalt sümboleid dekodeerida, viidatud ajalooseiku meenutada ja küsimusi salvestada, millele siis koju jõudes vastused leida tuleb. Jean-Luc Lagarce''i „Meie, kangelased“ on just selline näidend. See tekst on ka muidugi salakaval, sest pakub laisematele võimaluse võtta seda vaid kui ühe vaese teatritrupi ringreisilugu, kui armastuslugude kogumit – mida Lagarce'i näidend samuti on - , kuid teksti peamine võlu on autori oskuses rääkida juutidest ja Teisest maailmasõjast sõna juut kordagi kasutamata. Muidugi on Andres Raagi mängitud ahvimaskne tegelane pidevalt rahulolematu noorusliku mässumeelsuse kehastus, kui aga meenutada näiteks muusikali „Cabaret“ numbrit, kus Konferansjee palub mõistmist oma veidrale armastusele, tantsides samas gorillaks riietatuga, omandavad Lagarce'i näidendi kaks stseeni – ühes tahetakse ahvimaskset noormeest riietada nii, nagu on riides kõik muud, teises räägitakse reeglite vajalikkusest – hoopis mitmetahulisema tähenduse. Nii on ka märgiline trupi tahe jätkata ringreisi Nürnbergi – linna, kus pidas oma koosolekuid natsionaalsotsialistlik partei ning kus sõja lõppedes peeti kohut nendesamade natside üle. Kas Lagarce'i tegelased jõuavad sinna hetkel, mil kiskja on just oma lõuad aplalt laiali ajanud, või juba rahupäevil, otseselt ei öeldagi, kuigi viimase stseeni lahtiriietumine gaasilampide all ning rongisõit ei tohiks kahtlust jätta.

Nüganenil lavastajana on tihti kombeks sõnades ja näitlejamängus niigi selget korrata rõhutatud pauside, lihtsastiloetavate kujundite ning hollywoodliku muusikavalikuga, mida lavastuses „Meie, kangelased“ pole. Lavastuse tugevuseks on ühelt poolt põhjalik töö algtekstiga ning teisalt tihedalt läbitöötatud misanstseenid – polegi ammu eesti teatris näinud lavastust, kus näitlejamängu detailidele nii palju tähelepanu on osutatud, ja see viitab prooviprotsessile, kus lavastajal on õnnestunud näitlejad endaga koos tööle panna, neid materjalist vaimustuma meelitada (eriti Linnateatri viimase aja lavastuses on trupp olnud loid või lohakas). Tuleb siiski nentida, et võrreldes esimese vaatamiskorraga üsna esietenduse järel, on näitlejad lisanud hetki ja rõhutusi, mis publikult naeru välja meelitavad. Osalt on see arusaadav, sest Linnateatri julgelt väikekodanlikule publikule on materjal paras pähkel pureda (esimesel vaatamiskorral oldi reserveeeritud ja plaksutati viisakalt), kuid samas on siin oht liiale minna ja nii lavastuse atmosfäär lõhkuda (teisel vaatamisel naerdi saalis märksa enam ning lõpu saabumisest ei saadud ikkagi aru). Ehk on just publikus põhjus antud lõigu alguses toodule. Loodetavasti hoiab Nüganen lavastusel teravalt silma peal, et publik seda liialt ei mugandaks, sest hetkel saavutatu on hoidmist väärt. „Meie, kangelased“ on oma tegelaskonna ülesehituse poolest sedasorti tekst, kus tegelased on esitatud valdavalt binaarsete opositsioonidena. Nüganen koos trupiga on leidnud sellele paeluva lavalise vaste, kus pea iga roll avaneb läbi peegelpildi ja nii avalduvad tegelastuumad ning näitlejameisterlikkus mitte niivõrd monoloogides ja stseeni keskel olles, vaid pigem tagaplaanil oma opositsioonipaari teist poolt kuulates, tema monoloogi vaikides kaasa jutustades (eriti võimsalt töötab see Anu Lambi ja Andrus Vaariku partnerluses, kuigi ka Helene Vannari armastav (pere)naine laseb Aleksander Eelmaa tegelasele tema kompromissituse andestada, nagu avaldub Andero Ermeli tegelase tühjus tänu tema tahumatu pruudi (Epp Eespäeva kehastuses) hinnangu andmiseks mitte vaevuvale pilgule). Ansamblimäng oma parimas.

2010-01-14T12:08:00.003+02:00

Minu harvadest sissekannetest võiks järeldada, et laiskus on mu matnud, kuid tegelikkuses on aeg läinud muudele väljaannetele kirjutades. Seega tasub lugeda äsjailmunud TMK-d, kus teiste kriitikute seas minugi poolt täidetud teatriankeet, lisaks ülevaade suvisest Avignoni festivalist. Mitu aega tagasi ilmus Sirbis minu artikkel Teater NO99 lavastusest "Onu Tomi onnike".

Täna siis Jaak Printsist

2009-12-04T12:48:00.001+02:00

Umbes sellise teksti kandisn ette Teater NO99 aktsioonil "Täna õhtul Jaak Prints":

Minu esimene kokkupuude Jaak Printsiga oli siinsamas majas. Teater kandis siis küll nime Vanalinnastuudio ning Jaak Prints nime Teppart. Prints oli siis lavakunstikooli 21. lennu tudeng ning nad mängisid siin majas Mati Undi lavastust “Kärbeste saar”. Mina olin tööl Vanalinnastuudio reklaamijuhina. Ma pean tunnistama, et Printsi ma sellest lavastusest ei mäleta – on küll meeles näiteks Marin Mägi Põssa monoloog ja Rasmus Kaljujärve Undi-paroodia, aga Prints mitte. Võimalik, et see ütleb rohkem minu kui Printsi kohta.

Üldse on väga kerge arvata, justkui oleks Prints kogu aeg Teater NO99 näitleja olnud, kuigi tegelikult töötas ta enne siia tulekut aastakese ka Vanemuise teatris. Ehk on see tunne tingitud sellest, et just NO-teatri lavastustes kujunes üsna kiirelt välja Printsi lavapersoon, mida nüüdseks kõik teavad. Lugesin tänaseks ette valmistudes läbi kogu kriitika, mis Printsi kohta leida suutsin – seda on muide väga vähe, ehk mõnikümmend rida - , ja seal jäid korduvalt silma sõnad nagu koomiline, groteskne, detailitäpne, eneseirooniline. Kui võtta juurde ka blogimaailm, pikeneb nimekiri sõnadega armas ja nunnu, aga las need praegu jäävad.

Võib muidugi küsida, miks Printsist nii vähe kirjutatud on? Põhjuseid on mitmeid. Oma osa on teatril, kus ta tööl on ning mille lavastused on tavaliselt üles ehitatud pigem näitlejate ansamblile kui üksikrollidele. Roll on üldse mõistena oma sisu tugevalt muutmas, seda eriti postdramaatilises teatris, kus tekst ei ole enam lavastuse kese. Sellised lavastused tähendavad näitlejaile kiireid hüppeid ühest rollist teise sama lavastuse jooksul (kui meenutada näiteks lavastust “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”, siis seal saab Jaak Prints mängida nii paranoilist meest, kes tunneb, et kõik teda vihkavad; tõelist kunstnikku, kes kaaslasega teiste tegijate mõttetust kirub; autojuhti, kes tahtis hoopis füüsikuks saada; improvisatsiooni üle arutavat näitlejat ja muidugi jänest). Selline mitme rolli mängimine ühes lavastuses toob omakorda kaasa selle, et laval on alati kohal näitleja isik – näitleja ei kehastu enam kellekski teiseks ümber ning seetõttu kujuneb ajapikku välja lavastusest lavastusesse kaasas kantav roll nimega Näitleja.

Küsimus, milline on siis Jaak Printsi roll Näitleja Jaak Prints toob meid tagasi varem tsiteeritud loetelu juurde. Tõesti, tavaliselt märgatakse Printsi koomilisi osatäitmisi ja kui tema rollid silme eest läbi lasta, siis enamjaolt nad koomilised ongi – muigega mängitud. Siit ka teine võimalik põhjus, miks kriitikas Printsis palju ei räägita: tema lavaline olek tundub esmapilgul väga kergesti loetav, nagu täpne karikatuur, mille koomika tekitab naeru otse alateadvusesse tungides, teadvustatud analüüsi vajamata. Mis siin ikka kirjeldada, kui kõik niigi selge on, eks ole? Vähemalt 2007. aasta Balti teatri festivali žürii oskas hinnata Printsi osatäitmist lavastuses “GEP” ning andis talle selle eest ühe preemiatest.

Mida see žürii siis märgata võis? Tõenäoliselt Printsi ülimat lavalist kontrolli, kus iga žest, miimikamuutus, samm on kaalutud, kindlasti mitte juhuslik. Sellest võiks järeldada, et Prints on näitleja, kes lavale minnes teab täpselt, mida ta seal tegema hakkab, jätmata suurt ruumi kõrvalekalleteks. Koomika, eriti groteskile toetuv koomika vajabki detailideni lihvitust, et mitte labaseks minna, aga tõsisemad tegelaskujud? Printsil pole seni õnnestunud väga tõsiseid tegelasi mängida, seega on raske öelda, kas psühholoogiliselt esitatud tegelasi mängides võiks see lihvitus takistuseks, liigselt vabadust piiravaks saada.

Kindlasti tundis seesama žürii, kuivõrd jõuetud nad on Printsi tegelaskuju rikkumata siiruse ees. See on nagu omamoodi saamatus, mis Printsi erinevaid tegelasi ühendab ning publiku tema kehastatuile kaasa elama ja kaasa tundma paneb. Siit ka armas ja nunnu blogisissekannetes.

Eelnevale vaatamata on Printsi rollid siiski pea alati esitatud tugeva kõrvalpilguga – ta justkui hoiaks iseendal ja oma tegelaskujul pidevalt silma peal. Võimalik, et sarnaselt ülima lihvitusega on seegi üks märke näitleja kõhklustest ja ebakindlusest. Mõnikord tõesti tundub, et Prints pelgab oma tegelasega ühte sulamist, kuid mitte alati – nii premeeritud roll lavastuses “GEP” kui Samuel Trautmani roll lavastuses “rambo” on selle tõestuseks.

NO-teatri puhul on paratamatu – sest trupp on väike ning lavastuste laad tagab selle - , et siin töötav näitleja võib varem või hiljem mõnes lavastuses piirduda vaid oma rolli nimega Näitleja esitamisega. Selle kohta võiks öelda stambid, või viidata tüüp-castingule, kuid igal juhul tasuks seda ennetada. Lavastused nagu “Padjamees” või “Kes kardab Virginia Woolfi” on antud teatri kontekstis olulised just selle pärast, et annavad näitlejatele võimaluse ja kohustuse vahelduseks psühholoogiliselt rollile läheneda, mis õnnestumise korral laiendab oluliselt rolli nimega Näitleja omadusi. Jaak Printsile seni päris sellist rolli jagunud pole, kuigi võiks – mitte seepärast, et roll nimega Näitleja Jaak Prints igavaks oleks muutunud, vaid seepärast, et seda oleks huvitav vaadata.

Kriitikavaba reisikiri

2009-12-01T15:59:00.001+02:00

“Mässajad” seab end oma valikutes – nii esteetilistes kui temaatilistes – nii kaitsetule positsioonile, et tema ründamine mingit energiat ei nõua. Enamik kriitikast ongi kergema vastupanu teed läinud, vaevumata küsima, miks sellised valikud. Maitse on kriitikas üldse väga ohtlik mõjutaja, millest päris lahti ei saa kunagi ning just seetõttu tuleb oma maitse-eelistustest alati äärmuseni teadlik olla ning seda teadmist lugejategagi jagada. Arusaadav, et paljude jaoks on Roy Strideri teksti naiivne ja erapoolik esituslaad vastuvõetamatu, nagu ei suuda neid paeluda ka Andres Noormetsa lavastuse monotoonne esteetika – aga kui võttagi seda lavastust ühe võimaliku maailmavaate kriitikavaba tutvustusena reisikirja vormis (nagu lubab ka kavaleht)?

Strideri tekst ei paku süvaanalüüsi ja teoreetilist käsitlust, olles pigem ühe mehe isiklik ajaveeb. Just blogiteksti see näidend kõige enam meenutabki: emotsioonepidi liikuvad mälestused, keskendumine olmeseikadele, kirjeldusteta tegelased (sest lugejad tunnevad neid juba kõiki niigi kas isiklikult või blogi vahendusel), jutustamine lugejale. Kas teatrilaval sellest piisab? Shakespeare või Ibsen see just pole, Ravenhill ka mitte, aga kui lasta lahti mõttest, et hea lavastuse aluseks on lõpuni viimistletud tekst, suudab “Mässajad” oma võimetusele analüüsida vaatamata (või ehk just tänu sellele) panna mõtlema teemadele, mis autorile olulised, tuua globaliseerumine üksikisiku tasandile – kogu tema subjektiivsuse ja viimistlematuse juurde. Järgmisele tippkohtumisele mässama just ei sõidaks, aga kaasa elaks küll. Nii vastab “Mässajad” poliitilise teatri kõige kitsamale definitsioonile: teater, mis esitab üht kindlat poliitilist seisukohta, tundmata vajadust seda kaitsta.

Sama kompromissitu on oma valikutes ka lavastaja Noormets (selles mõttes on haakumine tekstida ideaalne): laval pole muud kui seitse tooli läbipaistva seina taga, kuhu infot saab kuvada. Ei mingeid keerulisi misanstseene – istutakse/seistakse ja jutustatakse. Selles vaikses rütmistatuses on aga piisavalt lummust, lausutavatele põhimõtetele ruumi jätvat tagasihoidlikkust, et lõpptulemuseks oleks terviklik ja kindlat eesmärki teeniv lavastus. Näitlejadki peavad siin hoiduma silmatorkavatest rollijoonistest, millega trupp ka hästi hakkama saab, minemata ka teise äärmusesse – teksti esitamiseni justkui enda tõdemustena (viimasega on katsetanud eelkõige Teater NO99 lavastustes “Nafta” ja “GEP”). Nii on laval teksti edastajad – liialt läbi elamata ja illustreerimata, kuid siiski tehnilist ettekandmist vältides (kiirtee blokeerimise ärevuses läheb tasakaal siiski pisut ette mängimise poole käest ära).

Kahetüübiteater

2009-11-20T17:35:00.001+02:00

Kui laval on kaks naist. Või meest. Siis on ilmsed võimusuhted paratamatud, on need siis peidetud vuntside ja hukkamõistvate pilkude või paljastatud keha ja sõbrannaliku järeleootamise taha.

“Võmmid: viimane partii” jätkab Cabarte Rhizome’i senist jada, kus esmaseks väljendusvahendiks on etüüd ning tekst liitub lavamaailmaga tavaliselt vahendatult, sel korral siis lindistatud telefonivestluste kaudu. Johannes Veski lavastustest on näha liikumist kindlas suunas, katsetamisi selgeksmõeldud eesmärkide nimel. Nii on ka “Võmmid” samm edasi töös näitlejatega – kui eelmise lavastuse puhul märkisin näitlejate kommet sama karakterit endaga kaasas kanda, siis nüüd oli pilt uuem. Eriti suudab sõnadeta pinget hoida Joonas Parve seitlis-vuntsitatud võmmar, kuid ega Anatoli Tafitšuki püstolipauku ja paarimeest pelgav tegelanegi publikut käest lase. Duetis on pingutamata koomikat. Dramaturgiliselt võinuks loo konkreetsemalt välja joonistada, aga ehk polnud selgepiirilise juurdluse edastamine eesmärkki – keskenduti paarimeeste omavahelistele suhetele ja välismaailm jäeti publiku konstrueerida (vihjeid selleks oli laval piisavalt).

“PostUganda” kaks lavalolijat – Maike Lond ja Riina Maidre – saavutavad, mida tõenäoliselt tegema tuldi: teatrisaali luuakse piisavalt vaba ja kodune atmosfäär, et vaataja ei hakkaks näitlejate tagant tegelasi otsima, uskudes neid nende endina. Viimane ei tähenda siiski, et lavaline eneseiroonia üldistuseni ei jõuaks, otse vastupidi – kõik on selge ja nii ongi, igal pool. Lond jääb ehk veidi tahaplaanile, toimides enamiku etendusest Maidre saatjana (va kantrimees muidugi). Üleliigse ja rütmilõhustavana mõjub ka piinlik pudelimäng, aga see võis olla kinni ka konkreetse etenduse (18.11) publikus, kus väga vähe neid, keda tavaliselt Von Krahli saalis kohtab. Nii polnud Maidrel publikusseastumisel suurt midagi vastu mängida, sest väljavalitud mees läks krampi – ju ikka ei oodanud päris sellist teatrit.

Vale saali traagika

2009-11-10T12:10:00.001+02:00

Kas Eesti lavastajad hoolivad oma autoriõigustest? Järeldades sellest, kui vähe neid huvitab, mis saab nende lavastustest pärast esietendust, mitte väga. “Teatri ja lavastaja vahel sõlmitava lepingu üldiste tingimuste kokkulepe” sedastab, et “koosseisuline lavastaja jälgib lavastust kogu selle teatri mängukavas oleku vältel, vastutades lavastuse kunstilise taseme eest kuni lavastuse etendamise lõpuni”, lisaks kehtib reegel, et “kui lavastust ei ole etendatud enam kui kuu aega, on teater kohustatud võimaldama lavastajale täiendavaid proove”. Usutavasti ei tule tihti teatris käijatele üllatusena, et meie teatrite etenduste tase on ülimalt kõikuv (sel põhjusel jäid eelmisel aastal mitmed rollitäitmised ka aastapreemiate nominentide seast välja). Küsimus on vaid selles, kumb pool lepingut rikub ehk kas teatrid ei võimalda taastusproove või lavastajad ei pea neid oluliseks. Minu varasem töökogemus teatrites on andnud põhjust uskuda viimast (on muidugi meeldivaid erandeid nagu Merle Karusoo, kes nõuab tavaliselt enamgi taastusproove kui üldistes tingimustes kirjas).

Kui me ka täheldame viimastel aastatel lavastajate huvi kasvu oma teoste käekäigu vastu, siis üks ala, mis siiani on üsna reguleerimata, on väljasõiduetendused. Eelnimetatud kokkulepe kohustab küll teatrit “informeerida lavastajat lavastuse /---/ külalisetenduste olulistest eritingimustest”, aga kust algavad eritingimused? Ma tahaks arvata, et black-boxi lavastuse mängimine suurel laval võiks selle alla kuuluda küll. Sellegipoolest mängib Endla teater järjepidevalt oma Küüni lavastusi Eesti Draamateatri suurel laval ning lavastajad lähevad sellega kaasa. Ma usun, et lavastajad isegi teevad uuel laval proove, kuid see ei muuda tõsiasja, et mõned ülekanded lihtsalt ei tööta. Toon näite: Andres Noormetsa lavastatud “Ballettmeister”. Maikuisel esietendusel Endla Küünis suutis lavastuse läbivalt aeglustatud jutustustempo vaatajad probleemideta endaga kaasa viia, pakkudes publikule galerii eri jutustamisviisidest, taustal pea pidev pinges muusika. Eilsel (9.11) etendusel jäi Draamateatri suur saal aga liiga suureks ning lava-atmosfääri mõju üle rambi ei jõudnudki, nagu kadus täielikult ära videoprojektsioon, mis Küünis oma elu elas ja oma lugu jutustas. Ega olnud ka kõige õnnestunum etendus. Unustades vahepeal ära lagunenud lavakujunduse, mis lavastusele paar naerukohta juurdegi teenis, tuleb siiski nentida, et korralikult avanemata jäid ka noored rahvatantsijad – eri tüübid, mis esietendusel selged, moodustasid nüüd ühtse halli massi. Tõsi, neidude hüpped rollide vahel olid lihvitumad, kuid repliikidega sissesõitmist tuli ette kõigil. Eelmine etendus oli seejuures 22.10 – mitte just kuu aega varem, aga seda enam tasub ehk põhjuseid uuest ruumist otsida.

Igatahes soovitaks Endla teatrile leida oma Küüni lavastuste mängimiseks Tallinnas uus koht, sest Draamateater ei sobi ruumiliselt publikulegi – Endla külalisetenduste vaatajad on reeglina olnud üsna reserveeritud, sõltumata lavastusest. Teine võimalus on kohe lavastama asudes Draamateatri saalis mängimisega arvestada – kuidas täpselt, ei oska siiski pakkuda. Kindlasti tasuks aga lavastajatel pisut karmim oma nõudmistes olla ja kirjutada lepingusse teatritega sisse punkt, mis annab neile õiguse otsustada, millistes ruumides tema lavastusi mängitakse.

Siin on peotäis ridu

2009-11-06T15:49:00.001+02:00

Erinevalt seniilmunud kriitikast mõtlesin lavastusestki kirjutada. “Sinul on meretäis hirmu” on oluline lavastus, sest lisab argumente lootusele, et Eesti teater on juurde saanud selgelt omanäolise käekirjaga lavastaja, kes ei piirdu vaid teksti lavale ülekandja rolliga. Mälestus intiimsest “Portselansuitsust” tegi suurele lavale ümberkolimise ootuse ettevaatlikuks, kuid asjata – Lauri Lagle oskab kohaneda ruumi ning materjaliga, leides sealt üles selle, mis endale oluline. Koostöö kunstnik Laura Kõivuga teeb kõik jõulisemakski (lavapildid meenutasid nii mõndagi, kuid enamikus Eestist väljaspool nähtut).

Lavastuse paeluvamad hetked jäävad päris algusesse, kui lava on tegevust, helisid ja valgust täis ning kuskil seal on ka tekst – kui üks paljudest tähistajatest, mille iga sõna eristamine sugugi oluline pole. Nii võiks jäädagi, mõtlen. Tasapisi võitleb tekst oma keskse koha aga kahjuks tagasi – sel korral siis veel niimoodi. Lugu ise on ajatu, kuigi äratuntavalt kinni 1960. aastate Soomes, kus ka Mikael Niemi romaani tegevus aset leiab (saalis istudes meenus Tampere teatri “Kokkola”, kus laval kohati sarnastki heli-visuaali kasutades sama atmosfäär saavutati – eks ole Klemola maailm lõpp-punkt, kuhu teel ka Lagle lavastuse tegelased). Nii on ajuti laval üleliigsetki: testamendi ettelugemise stseen ei lisa Draamateatri lavastusele midagi ega ole pooltki nii naljakas kui originaalis Niemil. Dramaturgiliselt täpsemaks saanuks lihvida ka Tarmo (Ivo Uukkivi) sammud bändi mänedžeriks saamiseni ning enam välja tuua Ambo (Margus Prangel) vastuseisu tagamaad, kuivõrd Niemi põhjus – religioon – on Lagle lavastuses kärpesse läinud.

Nähtud etendusel (4.11) polnud läbivalt paigas stseenide rütmidki, andes saalisistujaile kohati aega lavaväliselegi mõelda, see aga tuleb mängukordadega. Seda enam, et näitlejad täidavad lava äärmuseni ära, rääkimata kujundusest, mis nii mõnigi kord napilt Draamateatri punased seinad kriimustamata jätavad – eks teatav ebakõla laval toimuva ja teatrimaja vahel säilib. Ootamatuim on peategelase Mattiase (Kristo Viiding) lahendamine vaikse vaatlejana, kes tusaga muud teha ei oska, kui seda koguda, et siis tõelise lapsikusega see oma sõprade peale välja elada. See rahulikkus on huvitav nii näitleja seniste rollide taustal kui tegelase tõlgenduse mõttes, tõstes Mattiase pigem jutustajaks kui osaliseks. Oleks kerge Laglele-Liivakule ette heita läbiva fookuse puudumist, et kelle lugu siis ikkagi jutustatakse, kuid tahan siinkohal eeldada, et see on teadlik võte olnud: laval on mitmed lood ning nende jutustamine tuleb anda nende kätte, kes seda sel hetkel kõige paremini suudavad, ning päris lõpuni ei pea midagi seletama – nii on eluski. Muidugi Rivo (Märt Avandi) liikumine lõhkisest perest lõhkujani on vägagi selgelt välja joonistunud, nii et ehk on palju kinni ka näitleja enda võimes kildudest lineaarne lugu kokku panna, mida Avandi suurepäraselt valdab. Tema teise vaatuse kaks monoloogi – luuletus juhuks, kui ta maha jäetakse, ning ettekujutus siin mitte olemisest – on terve lavastuse pingestatumad. Tähelepanu nõuab ka tõik, et Kilu osatäitjaks on valitud Mihkel Roolaid, ametilt lavameister, kes esimeses vaatuses veab oma tüübiga hästi välja, kuid teise vaatuse tekstirohkemates stseenides ei oma veel vajalikku lavalist enesekindlust, mistõttu lõpumonoloogi tähendus nähtud etendusel fortesse veel ei jõudnud. Ehk edaspidi?

Ütleks “sügisene viljasaak”, aga klišee hirmutab

2009-10-20T16:26:00.003+03:00

Minu siinsetel vaikimistel on tavaliselt kaks võimalikku põhjust: olen vaadanud nii palju teatrit, et reaktsioonide kirjapanekuks ei jätku võhma (ikka ma ei saa aru, kuidas selle aasta sees külastatud etendusi tuleb vaid 90 ringis), või siis olen kirjutanud tekste trükimasinaist läbikäivatele väljaannetele. Hetkel mõlemat. TMK oktoobrikuises numbris on minu käsitlus Rakvere Teatri lavastusest “Toatüdrukud”, samuti suvisesest konverentsikülastusest (“Silent Voices, Forbidden Lives: Censorship and Performance”) ajendatud avaveerg. Reedeses Sirbis peaks ilmuma arvustus Teater NO99 lavastusele “Onu Tomi onnike” (kel huvi, võib seda võrrelda mu kunagise blogisissekandega). Järgnevalt lühidalt mõne lavastuse kohta (olen enamjaolt seniilmunud kriitikaga nõus).

“Tarbetud inimesed”. Aastaid tagasi teksti lugedes sain õudusesugemetaga elamuse, kuid nüüdses VAT Teatri variandis enam kontakti ei tekkinud: peategelase muutumine vägivallatsejaks mõjus põhjendamatuna ning pani selle asemel, et ühiskonna vastutuse üle mõelda, peategelast kui mõttetut troppi blokeerima. Seda paljuski valitud mängulaadile, mis pendeldas kunstlikkuse (stoppkaadrid löökide ajal) ja koomiksi (peategelane) vahel.

“Esimesed suudlused”. Kaks head näitlejat teevad laval asja korralikult ära, kuigi võinuks koos lavastajaga enam tähelepanu pöörata detailidele (sundkäitumised jms), mis igast inimesest kordumatu indiviidi teevad ning mis ea kuhjudes arenevad-muutuvad. Hetkel oli igas stseenis laval uus tegelastepaar, kellega vaataja taas tutvuma pidi hakkama.

“Pea vahetus”. Laasiku lärm on muidugi liialdus, kuigi läbitöötatuma dramaturgia järele igatsesin minagi. Uusbergi lavastustes/tekstides on tihti väga palju erinevaid teemasid sees, mis eeldab täielikuks vastuvõtuks hingekaaslust. Teise veretüübiga inimestel ei jää muud üle, kui oodata, mil lavastaja hoo maha võtab ning aru saab, et lavastusi on ees veel mitmeid, seega võib ka ainult mõnele teemale korraga keskenduda. Ma ei usu, et see tooks kaasa tema kaubamärgiks saanud naiivsuse kao, küll aga laoks sellele tugevama intellektuaalse vundamendi alla.

“Sümfoonia kolmele dirigendile. Laval üks viiul”. Ebaõnnestumine, mis pani igatsema, et oleks tegemist teatriga, millest mitte midagi aru ei saa. Sai küll, vägagi kohe ja ühemõtteliselt. Suured kujundid saavad klišeeks olemisest vabaks vaid siis, kui minnakse tagasi nende algimpulsside juurde, mitte ei kanta lavale tuntud tagajärge. Lavastusele tegi karuteene kolme dirigendi lavaleronimine, millega kaasnes viimase aja dramaturgiliselt kõige abitum sõnavulin. Usutav kaose kujutamine vajab läbimõeldud struktuuri, millest ka kinni hoitakse.

“Kogujad”. Viimase aja Ugala repertuaari kontekstis suurepärane lavastus. Tanel Ingi teeb huvitava ja läbimõeldud rolli, kus vanust ei utreerita, kuid minevikku ei unustata (teise vaatuse algul tundus hetkeks, et temas pole enam jälgegi esimese vaatuse ebalevast noormehest, kuid õige pea tuli see tagasi, küpsemal ja eneseteadlikumal kujul). Kahju on kunstnikutöö ebalusest: kui leitud ruum, siis milleks sinna kunstlikult uus ruum sisse ehitada (ma ei pea silmas mitte ainult teise vaatuse jaburust, ka esimese vaatuse laudpõrand oli kohatu – kas üldse mitte või siis kogu ruumi ulatuses). Nende näitlejatega saanuks edukamaltki labürindi ja segaduse mõne valitud esemega maha mängida (või tõstes ümber publiku, kui tõstma peab).

“Kuningas Richard Kolmas”. Shakespeare. Mis temaga teha? Lavastaja arvas, et kui tegelastele tänapäevased kostüümid selga panna ja lavapõrand metalliga üle lüüa, siis muutub ka lavastus tänapäevaseks. Ei muutunud. Oli palju teksti ette karjumist (kas asi on ruumi akustikas või oli selle taga lavastuslik idee, mis minuni ei jõudnud?), aga milleks seda just nüüd teha? Hetkega ei haakunud seal midagi (Allik küll vastutulelikult püüab paralleele leida), näitlejadki tegid oma töö vaid ära (Merle Jäägeri monoloog oli vahelduseks puhas nauding) – kooliõpilastele? Ma millegipärast arvan, et nemad jäävad juba esimese stseeni järel magama, kirudes vaikselt õpetajat, et see neid Teater NO99 “Periklest” vaatama ei viinud.

“Kutse mõrvale”. Kriminulli peamisi omadusi on pinge hoidmine, mis saavutatakse tavaliselt hästi valitud tempo, täpsete esituste ning näitlejate aktiivse kohaloluga. Allan Kressi lavastus oli täiesti rütmivaba (kestis 3 tundi ja 45 minutit), professionaalsetel näitlejail polnud tekstki peas ning tegelasnimesid aeti segamini. Oleks väga koomiline, kui poleks kahju See Teatri harrastusnäitlejaist, kes teevad korralikud rollid (tasunuks nemad peaosadessegi panna, saanuks kindlasti parema tulemuse).

“Nii see on (kui teile nii näib)”. Vaatasin esimest korda. Laval oli veider vastuolu: lavastuslik-visuaalselt väga huvitav ettevõtmine, tänapäevagagi hästi haakuv, kuid Linnateatri trupi esituses mõjus kuidagi uskmatust tekitavalt (eriti “vabahõljudes” kaotasid näitlejad kontrolli selle üle, kust läheb piir täpse ja läbimõeldud koomika ning ebalusest tuleneva markeerimise vahel).

“Farjatjevi fantaasiad”. Heas tempos jooksev paatoseta armastuslugu, mida kannavad head näitlejatööd ja publiku soe vastuvõtt. Kindlasti hindan lavastust pisut üle, kuivõrd olen seal vähevõitu käinud ja ei tea kõigi näitlejate varasemaid rolle, kuid esimeses ja viimases, raamivates stseenides oli mõjuvust, mida teatris ikka kogeda tahaks.

Hamlet as Everyman

2009-10-12T16:25:00.000+03:00

There are always performances everyone is talking about so much that you actually do feel in the end that if you haven’t seen it, you have no business of calling yourself a theatre critic. “Hamlet” by Oskaras Koršunovas is one of those. It’s always tricky to react to such a performance when you at last see it, as the expectations have been whipped up so ridiculously high that only a real master-piece would come through it as a success. “Hamlet” didn’t. I’m becoming more and more convinced that there is no point in doing classical plays unless you have some new interpretation to offer. And that does not mean just form. But “Hamlet” by Koršunovas does in big part just that: we see Rosencrantz and Guildenstern in dresses, Fortinbras with a red clown-nose, Gertrude in leather and so on. Even the core idea to show actors on stage as actors, constantly putting on and removing their makeup, staring in their mirrors, feels already old-fashioned (of course the premiere was last year) – it seems that economical crisis has led artists to look deep in the meaning of themselves not just in Estonia. Compared to Tiit Ojasoo’s “How to Explain Pictures to a Dead Hare” for example, Koršunovas doesn’t really analyze the questions raised with the set design and acting style – it’s there as a side-thought, mainly as a symbol out of Shakespeare’s text (“in a mirror one may see his own failings”, “for it cost him no effort to change the angle of his mirror” etc.) but nothing more. And that’s a pity. Only in letting the same actor portrait both Claudius and the Ghost, Claudius’ “brother”, does the director bring the symbol of mirrors to the level of interpreting the play and even that is dangerously close to the over-exposed Jekyll and Hyde opposition. So it is that in the end the real interpretation of the performance is in casting Hamlet not as a romantic hero but as an ordinary looking guy. We’re all used to hansom Hamlets, so it takes some time to adjust to this one played by Darius Meskauskas. But this choice saves the performance, moving old fictional play much closer to everyday, to Everyman.

Tulevik on külm

2009-10-04T14:33:00.001+03:00

PolygonTeatri uuslavastusest "Tulevik on möödas" sai räägitud Kultuurikajale (alates 25. minutist on minu tekst, aga saade väärib algusest lõpuni kuulamist).

Charleston ja Margarita

2009-10-03T11:14:00.003+03:00

Ma saan aru küll, miks seniilmunud kriitika Pepeljajevi lavastuse “Margarita ja Meister” osas nii mõistev on olnud – kerge charleston (või pigem selle arendus lindy hop, mis oli populaarne just siis, kui Bulgakovi romaanigi tegevus aset leiab), esitatud naeratavate nägudega, murrab südamest läbi. Olgu siiski öeldud, et romaani tõlgendamisel jääb Pepeljajevi lavastus pealiskaudseks: neil, kel tekst üsna peas (avastasin üllatusena, et kuulun nende hulka), pole raske mälusopist Bulgakovi mõtet sõnade taga üles leida, kuid laval seda tihtilugu ei pakuta – põhimõtteliselt sõltub stseenide mõtestatus sellest, kuivõrd põhjalikult on iga noor näitleja ise tekstirežiiga tegelenud. Nii on antud lavastuses Wolandi saatanlikkus ja ajatus (viibimine Pilatuse palees) iseenesestmõistetav, justkui suureks mängimist mitte vajav; Meistri side Pilatusega jääb aga üldse avamata, mistõttu tema lõpulause „Vaba. Sa oled vaba!“ ei oma kuidagi kahe tuhande aasta pikkuse vangistuse lõpetamise võimu. Võib ju väita, et antud lavastus tegeles eelkõige Margaritaga, kuid temagi kahtlused võõra kutset vastu võtta, tema jäägitu usk Meistri käsikirja geniaalsusesse (selle uus kuju oli muidugi hea leid), tema ahastus Meistri kadumisel ja õnnelikkus mehega tagasi nende korteris olles said laval ette kantud, mitte jutustatud (vaid lendamine ja nõiaks olemine sai vääritud esituse). Muidugi, Pepeljajev tegelebki kultuurikonstruktsioonidega, kuid sel juhul olid sõnad liiast. Igatahes läksid esimesed pool tundi enese veenmisele, et ega ei peagi tõlgendama (tegelikult peab ikka küll), ning seejärel otsustasin vaid näitlejaile keskenduda, mis oli ka hea otsus, sest hoidis mind etenduse lõpuni lavastusega kaasas.

See on selle kursuse kuues lavastus, mida vaatasin (varem siis „Ahoi!“, „Kõige tähtsam“, „Räägivad“, „Runolaulud“, „Kummitus masinas“), ehk siis olen näinud kõiki nende avalikke ülesastumisi. Nii mõndagi on silma hakanud, enamik sellest ka juba kirja saanud. Üldise kokkuleppe järgi tudengitest halba ei kirjutata, kuid kuus lavastust on ikka juba päris palju (seda enam, et mõnedki neist juba koolivälisteski lavastustes kaasa löönud), seega sel korral panen etendusel märgatu ridamisi kirja (olgu see märgiks, et ei tasu edasi lugeda, kui teie arvates nii ei või). Lavastuse suurimad üllatajad olid Jüri Tiidus ja Jekaterina Nikolajeva. Mõlemad on seni eri põhjustel (enesekindluse puudus vs suur enesekindlus, mis aktsendi tagant välja ei pääse) tahaplaanile jäänud, kuid tundub, et kiireid rollivahetusi nõudev, estraadilikult esitav muigelise kõrvalpilguga näitlev teater on neile omane. Sama ei saa öelda Kertu Moppeli ja Marta Laane kohta, kes enamiku ajast end laval ebamugavalt tundsid (Laane lennustseen välja arvatud). Marta Laan on kursusest enim ka väljaspool mängida saanud, mis on hetkel kaasa toonud selle, et ta kipub alati publikusse mängima, vaatajate reaktsioone kontrollima, kui ka partner sealsamas kõrval. Teiste lavalolijate suhtes on see üsna ebaaus, sest neil pole millegi pealt vastu mängida. Ohtlikul edevuseteel on ka Sandra Üksküla, kes omandanud suurepäraselt koketeeriva naise rolli, mis aga kahjuks midagi uut enam vaatajale ei paku – ehk tasuks mugavustsoonist välja tulla ja mõni roll teiste vahenditega luua. Võiks vennast õppust võtta, kes vihtus charlestoni uljamalt ja puhtamalt kui keegi teine, kuigi varem on ta laval üsna puine olnud (Roland Laos jäi napilt teiseks, sest tema suur entusiasm ballistseeni alguses asendus kiiresti väsimusega). Kelle avanemist aga endiselt oodata tuleb, on Artur Tedremägi. Loodetavasti ta ikka leiab järelejäänud kooliaja jooksul enesekindlust end pikemate ja suuremate poiste taagant välja mängida – hetkel kipub ta end misanstseenides taharitta asetama, mis aga tema puhul võrdub paratamatult ärakadumisega.

Et teistest eraldi ei räägi, on tunnistuseks antud lavastuse suurimast plussist ehk energiline ansamblimäng, mis hoidis pidevalt kiirustamata tempot üleval (29.09 etenduse esimestes stseenides oli siiski koperdamist sõnadega) ja kulmineerus kõrtsikakluse ja hullumaja („Meie kuuekesi siin.“) stseenides. „Nii tabab välk, nii tapab soome puss.“

Draama draama

2009-09-27T15:59:00.001+03:00

Festivali järelkajana "Sirbis" ilmunud artikkel. Taas on põhjust imestada selle väljaande toimetamatuse üle, kui samal küljel on eri artiklites sama organisatsiooni nimi kahel kujul; õige on SA Eesti Teatri Festival.

Mängult ja päriselt

2009-09-24T12:03:00.001+03:00

Kuuldavasti on teatril alati ka teraapiline funktsioon olnud – väide, mis minusugused küünikud küll tavaliselt kulmu kortsutama paneb, kuid Rakvere Teatri lavastus “Kui Harry kohtas Sallyt” annab alust enda suhtumises kahelda. Ehk peaks tõesti riigi raha eest rohkem lootust andvat teatrit tegema, eriti olmeraskel ajal? Kriitiku seab see muidugi raskesse olukorda, sest väga kerge on lavastuses vaid pretensioonitust näha ja seda teatrivälistelt alustelt hinnata. Jään siis ikkagi oma liistude juurde.

Lavastuse suurimaks plussiks on, et lavastaja Jaanika Juhanson on julenud sel korral tekstil ja näitlejail lasta omasoodu minna. See tähendab: Juhansoni muidu väga kujundlik ning psühholoogiliselt läbitunnetatud rolle distantsiga piirav lavastamisstiil on sel korral taandunud tekstis olevate võimaluste ja vajaduste ees, mis näitab vaid noore lavastaja küpsust. Mõni näidend lihtsalt ei suudaks tekstivälist kontseptsiooni ära kanda. Marcy Kahani dramatiseeringus on niigi rosin – päris inimeste kohtumislood – juba sees, hea, et teater valis need kaasmaalaste kohtumistega asendada. Arvata on, et esietenduse publik tõusis püsti paljuski saalisviibivate päristegelaste austuseks, sest tõesti, 40 aastat kooselu kuulub tänapäeval pigem kaugelt kuuldu kui vahetult kogetu valdkonda.

Mängumaailma põhipaar ülle Lichtfeldti ja Tarvo Sõmeri kehastuses on üsna raske ülesande ees päris elu – ja veel suurel videoekraanil – üle mängida. Ehk seetõttu ongi lavastaja otsustanud nende esimese kohtumise vahele videolõike mitte lisada, et publiku tähelepanu just lavategelastele keskenduks, kuid see toob kaasa pimestseenide kaskaadi, mis lavastuse tempole just kasuks ei tule. Eks ole dramatiseering juba üsna hüplik (ikkagi filmi põhjal tehtud), kuid ehk saanuks ajahüppeid muu kui pimedusega markeerida, kasutades rütmistajatena neidsamu videolõike (kasvõi lühemalt) või lastes näitlejail sujuvalt stseenist stseeni minna (ajatelg jooksis ekraanil ju niikuinii kaasa). Kindlasti olnuks muidki võimalusi. Saab siiski nentida, et nii Lichtfeldt kui Sõmer mängivad end saalisolijaile oluliseks, pakkudes detailirohket partnerlust. Olen Sõmerile ikka viimasel ajal lavalist loidust ette heitnud, kuid siin seda polnud, otse vastupidi: eriti just Sõmeri Harry ütlematajätmistes oli pingestatust ja loojutustamist, mida laval üldse harva kohtab. See lavastus peabki olema selline, kus naised naeravad ühtede ja mehed teiste kohtade peal ja mitmel korral nii oligi, et mehed saalis turtsusid juba siis, kui Harry veel mõttes oma repliiki moodustas, naiste ististus tuli koos sõnade väljaütlemisega. Kindlasti oli ka vastupidi, kuid ega mina seda märgata osanud.

Kõrvaltegelaste galeriigi on täpne, kuid jääb paratamatult ja õigustatult põhipaari varju: Erni Kase iseteadlikult tülpinud ajakirjanik, Anneli Rahkema lootusrikas sõbranna, Rauno Kaibiaineni noor, elu ja Sallyt nautiv poiss-sõber ning hiljem sihikindel abikaasamaterjal, Eili Neuhausi asjalikult tulevikku kujundav eksabikaasa. Nad on katalüsaatorid Harry ja Sally kokkusaamisele ning sellistena ka lavale pandud, mis omakorda on positiivne hinnang, sest antud tekst tõesti vajab, et põhipaar soleerida saaks, seda enam, et päriselu nii saalist kui selja tagant ekraanilt vastu vaatab.

Pimedusega auti löödud

2009-09-21T14:25:00.000+03:00

Ausalt öeldes uskusin ma, et laperdavate seinte teatri aeg on lõplikult möödas, aga olin ilmsesti pimedusega löödud. Muidugi on raske külalislavadele dekoratsioone üles panna, aga seinad, mis iga kord, kui näitleja ukse kinni tõmbab, rõõmsasti laperdavad, näitavad päris hästi ära selle teatri suhtumise oma kunsti ja publikusse.

Ausalt öeldes lootsin ma, et trilleri teatrilavale ülekandmine on võimalik, aga lavastaja Tiit Palu oli ilmsesti meediumite erivajaduste osas pimedusega löödud. Oli aru saada, et laval püüti tekitada pinget minimalismi ja aeglase tempoga, kuid suurel laval jäi sellest väga väheseks, et mingigi pinge üle rambi saali jõuaks. Nii oli palju kasutamata mänguvõimalusi ja põhjendamatut aeglust. Kelmidel (Raivo E. Tamme, Ahti Puuderselli ja Lauri Kingi esituses) tulnuks mängida korraga pimedale naisele, üksteisele ja publikule, kuid antud lavastuses unustati viimane sootuks ning teine tuli meelde vaid ajuti – ülejäänud aja võinuks sama hästi olla tegemist kuuldemänguga. Kas lavastaja tõesti kartis, et kui ta laseb lavale kübetki koomikat (pime naine ja end tema eest peitvad mehed võimaldaks mitmeid peaaegu-otsa-koperdamise ja vaata-ta-ongi-pime nalju), kaob loo pinevus ära? Otse vastupidi, see lisanuks lavastusele hädavajalikku teatraalset pinget. Vähemasti Karin Tammaru oli rolliga vaeva näinud ning mängis oma tegelase pimeduse vaatajale sama iseenesestmõistetavaks kui tõsiasja, et kõrged seinad ikka laperdavad. Kahjuks kadus lavastuse lõpustseenides tegijail kontroll ära ning nii mõnigi tuli kustus lülitist, kust ta seda kuidagi teha poleks saanud – ei tea, kas oli tegemist nähtud etenduse vähese süvenemise ja kiirustades mängimise tagajärjega või lavastusse sissejäänud ebakõlaga. Nii jäi etenduse lõpuks ikkagi tuim maitse suhu, kustutades mälust eelneva heagi.

Naisteta mehed

2009-08-25T16:09:00.002+03:00

Cabaret Rhizome’il on kõik eeldused, et kasvada selgelt omanäoliseks teatriks – jätkub nii ideid kui tegijaid. Tegelikult oligi juba aeg, et Eestis sünniks üks teater, mille lavastuste vundamendi moodustaksid etüüdid, mitte näidend (või tants). Et tekkimas on ka püsitrupp, tuleb ettevõtmisele vaid kasuks. “”Elu läheb edasi,” mõtles Muki ja lakkus mune. Endal” on nende seni uusim lavastus (mida loodetavasti ka edaspidi näha saab), mis astub võrreldes eelmise lavastusega “Harri magab” kindla sammu dramaturgilise läbimõelduse ja loetavuse ning lavalise täpsuse suunas. Mida võiski loota.

Cabaret Rhizome’i lavastuste struktuuriks on korduvad kujundid ja/või liigutusteread, mis etenduse kulgedes aina tähendusi juurde saavad, end pidevalt ümber identifitseerivad. Keskseks kujundiks on muidugi “?”, mis läbivalt esindatud kõigis teatriruumides – küsima peab nüüd ja kohe, kahtlema peab kõiges. “Muki munad” keerleb oodatult munade ümber. Neid on igal pool: meesnäitlejate hommikumantlite all jumala poolt antuna, kanade poolt munetuna suhu pistmiseks, eri suuruses altaril, mõnel vaatajalgi omad kaasas. Kas enne oli kana või muna, pole sel korral oluline, sest siinses maailmas on naised kõik välja surnud ja mehed paljunevad niisama, omaette – laval kaagutav lindki on kukk. Ilma naisteta on loll maailm, selgub Johannes Veski lavastusest ja publik jääb neid uskuma. Maailm jääb lavastuse poolt muutmata, kuid nutikaid üleminekuid ja täpset atmosfääri pakub küll. Hetkel on lavalolijatest raskusjõud tantsijatel Päär Pärensonil ja Ajjar Ausmal, kes enamikke stseene veavad (ehk ei tunne näiteljaharidusega Anatoli Tafitshuk ja Joonas Parve end sõnadeta laval olles veel nii vabalt), kuigi vahe on vaevumärgatav. Tundub siiski, et edaspidiseks on Cabaret Rhizome’il kaks võimalust: kas töötada välja kindlad lavastusest lavastusse liikuvad karakterid (millele stiliseeritud fotod kodulehel veidi viitavad) või läheneda iga lavastuse rollidele traditsioonilisemalt, nullist ehitama hakates. Praegu ollakse kuskil kahevahel – vaatajana näen sarnasusi tüüpidega, kes tegutsesid lavastustes “Hädaorg” ja “Harri magab”, kuigi otseselt lavastus nende rollide arendamisega ei tegele. Mõlemat pidi oleks võimalik, aga valimata jätta ei tasuks.

Selle aasta suveteatrist

2009-08-21T17:47:00.001+03:00

Teist aastat zhüriis olles teadsin juba, et suvi tähendab pikki bussis veedetud tunde ning uute paikade avastamist. Nähtut kokku võttes polegi nimekiri nii pikk, kui keha mäletas, ja elamusi loetledes jääb ta puhta ahtakeseks. Vaatamise järjekorras ja ette vabandades, et lühivorm ja distants vaatamisajast toovad paratamatult kaasa hinnangute tugevama polariseerumise:

“Charley tädi”. Võib vaid aimata, mida lavastaja Taago Tubin saavutada tahtis (ülemängimist piirini, kus halb muutub taas heaks), kuid sel korral seda ei juhtunud: näitlejad pedaalisid laval, küsimärk silmanurgas; lavakujunduse kaasahaaramiseni ei jõutud, rääkimata märkide (lasteriided kurameerijate seljas, kellaga märguannete loogika jms) lahtiharutamisest.

“Imearst”. Lavastuse päästis Hannes Kaljujärve osatäitmine (nägin vaid üht koosseisu), kus oli julgust küll näha veider välja, kuid mitte kasutada seda oma rolli vundamendina. Priit Pedajase muidu tundlikust atmosfäärist ja tuntavast tööst tekstiga polnud sel korral haisugi – ehk usaldas ta liialt näitlejate staazhi ning varasemat koostööd kunstnik Riina Degtjarenkoga. Arusaamatuks jäi ka kohavalik – miks sundida inimesi pikka maad maha sõitma, kui kujundus ja lavastus töötaks sama hästi näiteks Sadamateatris.

“Vennad Lõvisüdamed”. Pidev ja laia pintsliga võõpav muusikaline kujundus hirmutas küll märksa enam kui Katla lõuad. Valitud rollilahendused võisid lastele ehk eri virtuaalmaailma kangelasi meenutada, kuid see ei vähenda nende üheülbalisust ja kohatist ebaprofessionaalsustki (eriti jääb kummitama Eduard Salmistu ja Margus Groznõi vastastikuna “kuri tammumine”). Lavastuse päikesekiireks oli Toomas Suuman, kes mängis liialdustesse laskumata oma tegelase oluliseks (vaatamata sellele, et tema surm puhta muuseas lavastatud sai, nii et enamik lapsi ei pannud seda tähelegi). Teatritegemise kohana tasub rahvapargile tulevikuski mõelda (sellest võiks saada samasugune koht kui Ugala tiigi kallas või Linnateatri lavaauk).

“Toatüdrukud”. Sellest kirjutasin pikemalt “TMK-sse”. Suve ja terve aasta huvitavamaid lavastusi, kus koos hea kujundus, lavastajatöö ja rollid.

“Pidu”. Uku Uusberg keeras Mrozheki tekstimõtte teatrikeskseks ja kärpis sellega oluliselt lausutu tähendusvälju, mistõttu intellektuaalne kaasaelamine ära jäi. Lavastus oli huvitav just nii kaua, kui laval Agu Trolla ja Maive Käos, edasi läks emotsioonitult ja omasoodu.

“Härra Punttila ja tema sulane Matti”. Rahvaliku suveteatrina täitsa hoogne ettevõtmine, kuigi Indrek Sammuli Matti motiividest päriselt aru ei saanudki ning Peeter Tammearu Punttila kainenemine näiteljavahendeis eriti ei väljendudnud (aga eks igaüks sai aru, et kui tal prillid ees, siis on kaine). Kahju ka, et Brechti teksti poliitiline kiht täitsa suhterägastiku varju jäi, aga tuleb vist leppida, et “hoogne ettevõtmine” tähendab sageli keskendumist pehmetele teemadele ning rolliloomet põhiampluaast ammutades.

“Raha”. Pärimust sai kuulda, naerda sai, pisut päikestki – iga muuseumi hoovil võiks suvel midagi taolist olla.

“Tuult tiibadesse”. Tõenäoliselt on see lavastus, mille mõistmiseks ma pole piisavalt oma esiisade vaimudega pidevas kontaktis, mistõttu kerkibki huulile sõnapaar “kooliteater täiskasvanutega” – kõik zhanri iseloomujooned olid olemas: laialt kahmav dramaturgia, süüdimatult otsesed sümbolid, seinast seina näitlejatehnikad ja lavalolijate ilmne sisemine põlemine. Noortega on see lummav, aga professionaalsete näitlejatega pisut õõvastav.

“Käsu-Hansu ajalootund”. Taas jääb arusaamatuks, miks seda teksti nüüd ja selle meeskonnaga teha taheti? Mingit sisulist üldistust ei tekkinud, ega ka lavastuslikku tervikut. Ain Lutsepa kuningas oli muheda jonnakusega segatud iseteadlikku valitsejalikkust, Ragne Pekarevi mustas kuningannas süngust, Markus Luige noores Hansus põhjendatud poisikeselikkust, kuid kõik see kokku ühtseks lavastuseks päriselt ei saanudki.

“Mtshenski maakonna leedi Machbeth”. Suve teine üllataja. Eili Neuhausi varem nähtud tööd ei lubanud sellist mängulisust, samas võimet kaasahaaravat atmosfääri luua, oodata. Lavastuse integratsioonilisele aspektile on kriitikas juba viidatud, nõustumata ei saa ka jääda kiitustega näitlejate aadressil (Ülle Lichtfeldti rahulik leedi, Indrek Saare ootamatu groteskiga lahendatud topeltroll, Marin Mägi täpse välise koomikaga teenijanna). Küll aga jääb arusaamatuks, miks Urmas Lennuki esimese vaatuse terav ja nutikas tekst asendub teises sündmustest üle jooksva otsade kokkutõmbamisega, kus tegelasedki korraga pool oma sõnavarast kaotanud on – nii jääb näitlejatelegi vähe mängida ning Kristjan Sarve tegelase ärapöördumine kurja mõjub eriti põhjendamatuna.

“Aiapidu”. Nalja saab nii sees kui väljas (nähtud etendusel jäi väljas teine vaatus toppama, aga teistkordsel külastusel ja sees istudes tundus, et üleminekud on korda saadud). Korralikult lavastatud komöödia, kus oma aplausi teenib nii Ayckbourni tekst (üks tema vaimukamaid vist) kui mitmed rollid: Hendrik Toompere jr mängurist pedofiil, Hendrik Toompere noorema (kui võiksin teha ettepaneku neid niimoodi eristada) Äpu-Romeo, Pirjo Levandi abitu-koomiline abikaasa, Raivo Rüütli abitu-koomiline abikaasa (annaks jumal, et need kaks leibu ühte kappi ei paneks), Harriet Toompere labiilne armuke.

“Küüni täitmine”. Nõustun paljuski Madis Kolgi “Sirbis” avaldatuga – minugi jaoks ei hakanud valitud paatos tööle, minnes Kõivu tekstiga vastuollu. Märt Avandilt siiski jõuline roll (ühena vähestest oli tema monoloogis ka igale sõnale mõtteline kate, teistel kippus see ikka aeg-ajalt ära kaduma).

“Igavene kapten”. Suve kolmas üllataja. Pärnakana haakusin mereteemaga piisavalt hästi, et lavastuse müstiline atmosfäär endale usutavaks mõelda (mõnel muul hetkel võinuks merekohinast, kalavõrkudest ja tantsijatest liig saada), seda enam, et Merilin Kirbits pani end igal lavahetkel vaatama (et temas jõudu ja mahlakust on, teadsin juba koolitöödest, nüüd avaldus ka tema pehmem ning mänglevalt irooniline külg). Lennuki näidend läks teises vaatuses taas pisut ülejooksvaks, kuigi keeleliselt hoidis stiili sel korral lõpuni.

“Päris pea”. Jääb täiesti arusaamatuks, miks seni ilmunud kriitika seda lavastust hoiab – et miski on pretensioonitu, ei tähenda veel, et talle fantaasiavaesust andeks peaks andma: “mängime, et me oleme näitlejad, kes teevad proovi” on lavakavade veteranklishee, mida kooliteatridki õigusega väldivad. Dramaturgiliselt ja misanstseeniliselt nõrk haltuura, millel kunstiga pistmist vaid nii palju, et Ivo Uukkivi naiiv-funktsionaalne lavakujundus töötanuks ka tõsiseltvõetavama lavastuse korral.

“Kolm põrsakest ja hea hunt”. Ei olnud hea. Kui lavastaja ka midagi proovides tegi, siis misanstseenide ülesehitusega ta kindlasti ei tegelenud – näitlejad olid omapead ja kuna enamikul neist pole ka loomupärast võimet rütmile ja noodile pihta saada, jäi asi lahjaks.

“Armas luiskaja”. Laval olid kaks näitlejat ja hea ports kasutamata võimalusi, mis tähendab vaid seda, et põhjaliku lavastajatööga saanuks teksti Anne Veesaare ja Erik Ruusi esituses elavaks lavastuseks küll – rollialged olid olemas, aga need kippusid kaduma ära hetkede vahele, kus oldi laval konkreetse ülesandeta.

PS! Võib ka lugeda minu samasisulist artiklit "Sirbis", milles keeletoimetaja tõttu küll viga sees, aga selle parandus ilmus nädal hilisemas numbris. Müstiline, et meie ainus kultuurileht peab palgal keeletoimetajat, kel pole kõige paremad suhted ei keele ega toimetamisega.

No negro

2009-08-14T15:54:00.002+03:00

Pole vahet, mitu korda ma NO99s “Onu Tomi onnikest” vaatan või selle kavalehte loen (esimene võtab isegi vähem aega), neegrimaks ma ikka ei muutu – ei lähe oluliselt tumedamaks mu nahk (olgugi, et väljas suur suvi), ega tumene mõtteviis. Kuigi Eero Epneri koostatud kavaleht liigub neegri kui rassi käsitluselt vaikselt neegri kui mõttelaadi juurde, tuues paralleele kolonialism ning eestluse ajaloogagi (miks jäälegi venelased kui vaeste koondatute näited?), jääb tervikettevõtmine kaugeks ja laialivalguvaks. Kui sa oled keskkoolis ajalootunnis kõrvu lahti hoidnud, lugenud näiteks Naomi Kleini “No Logo”, kümneaastasena oma suve peete harvendades veetnud jne, siis uut informatsiooni Epneri kavaleht ei anna (kuigi subjektiivne heaolu õnne asemel on mõistena nii absurdne küll, et tuleks kiiremas korras oma kõnepruuki võtta). Sama seis, mis lavastusega “Nafta”. Kui sul aga pole veel sisemist selgust, mis on eri ühiskonnavormide plussid ja miinused, vaba tahte ja süsteemi ning harituse ja sallivuse suhted, siis suudab NO tekstikogumik sind mõtisklema meelitada küll. Iseasi, kas ka lavastus.

Ojasoo-Semper on sel korral otsustanud väga kindla esitusstruktuuri kasuks, mis saab vaatajale esimeste minutitega selgeks ning edasi ei muutu. Viimane tähendab, et jutustajakuju taandub kiiresti taustaks (va üks Sergo Varese “koperdamine”) ning kogu tähelepanu koondub tegelastele laval. Paratamatult kanaliseerivad maskid näitlejate väljendusvahendeid, sundides neid looma karikatuursemaid (koomiksilaadsemaid) rolle, mis omakorda end märksa kiiremini ammendavad, paratamatult. Kõige läbimõeldum äravõetu kompenseerimisel muude väljendusvahenditega on kindlasti Mirtel Pohla väikese Evana, kelle lavaletulek tegevuse alati käima tõmbab, samuti Eva Klemetsi Topsy esmailmumine, kelle näol saavad Beecher-Stowe sõnad lihastki lihasemaks.

Tempo ja vaataja tähelepanu ülalhoidmiseks on aga vajalik pidev uue informatsiooni andmine ja kuna seda ei tule ei Beecher-Stowe’i etteaimatavast ja lihtsakoelisest narratiivist või selle ettekandmisest, ega ka tegelaskujudele uute kihtide lisamisest, sarnanebki lavastuse vastuvõtt pideva uue ootamisena: et lavale tuleks uus tegelane, toimuks pööre loos (mis on vähetõenäoline) või selle esitamise viisis (mida loota oleks alust), muutuks visuaal või veel midagi. Vaid ootust täis hetki tuli ette, pannes igatsema enama mängu järele. Ilmselt lootsid Ojasoo-Semper loo kõikehaaravusele oma lihtsuses (ja üldkehtivuses?), kuid teksti kirjanduslik nõrkus ei vedanud välja. Omajagu segadust külvas ka teatri proovisaali osalise koopia kasutamine lavakujundusena (matte originaalis küll pole vist): näitlejaks olemise küsimus on Ojasoo-Semperi lavastustes läbiv teema, kuid hetkel ei osundatud enamale paralleelist, et näitleja kui inimkonna osa on samamoodi neeger, ning seetõttu hakkas lavakujundus vastuvõttu häirimagi, nõudes pidevalt laval nähtu interpreteerimist läbi näitlejaks olemise, millele muud väljendusvahendid aga mingit alust ei andnud.

Ega kunst jah, ei peagi maailma muutma, kuid mitte see võimetus pole “Nafta” või “Onu Tomi onnikese” probleemiks, vaid liialt laialivalguv (“suur”, kui soovite) teema. “GEP” töötaski seetõttu, et samamoodi üldistele teemadele leiti konkreetne meie aeg-ruumi kõnetav vaste. Ameeriklaste orjapidamine on eestlase ettekujutatavast maailmast liiga kaugel, et ma suudaks Onu Tomis iseennast ära tunda ja nii paistiski lavapeegleist küll teatripublik, aga mitte kaasneegrid.

*Pikem analüüs ilmus pärast teistkordset vaatamist Sirbis.

Siirad naljatajad

2009-07-21T15:20:00.002+03:00

Hea teater peab oma vaatajast ikka sammu võrra ees olema ehk nagu mõtiskles Pulcinella (Mikk Jürjens) oma armsamast rääkides: “Sina kutsud ta randa, aga tema juba ujub”. Kristjan Üksküla “Kiivad armastajad” pladistab vees nii vastupandamatu mõnuga, et mõningad puudujäägid kroolitehnikas ununevad õige pea. Esiteks üllatab juba teksti dramaturgiline tugevus, mis põimib sujuvalt aegunud kõnepruugi tänapäeva kõnekeelega, tuues eelkõige Pulcinella ja Coviello (Kristjan Üksküla) kõnesse kujundeid, mille vanamoeline naiivsus vormis ning nüüdisaegne maailmatunnetus sisus lõikavad tõsisemagi vaataja naerusoone pikkupidi lõhki, nii et naeru purskab. Enim jääb muidugi meelde Jürjensi šušistav teener, kellel jagub absurdselt kaasahaaravat järjekindlust nii faktidetailide väljaselgitamiseks kui naiste üle filosofeerimiseks (tööd maskiga võiks siiski veidi lihvida). Paratamatult tõuseb tema Pulcinella lavastuse peategelaseks, tehes ülejäänud näiteseltskonna elu üsna raskeks – asi polegi niivõrd lati kõrgele asetamises kui karakteri kümnesse tabamises ning antud tegelase poolt lubatav mänguampluaa, millest ülejäänud tegelased vaid unistada võivad (armunud preilid on ikka kas malbed või pirtsakad ning teenijannad krutskeid täis). Lavastusterviku mõttes on soleerimist ehk liiast, aga saadud nauditavate teatrihetkede osas tahaks veel ja veel. Lavastajale raske valik. Eelnev ei tähenda seega sugugi, et ülejäänud karakterid piisavalt välja ei joonistunud, otse vastupidi: sellise kooshingamisega ansamblit kohtab üldse harva (viimasel ajal eriti just Vene tänava eri hoonetes) ning igas tegelases on ehk just lavastaja soovil koos siirus ja iroonia.

Kaspar Velberg kasutab Luziona kõrvuti nii romantiliste armastajate õhkavžeste ja nõtket sammu kui kahtlevat muiet tegevust kõrvalt jälgides. Priit Strandberg mängib oma sõjahimulisse Flaminosse kokku ühtaegu tärkava meheliku enesetõestusvajaduse kui poisikeselikult häbeliku armastusavalduse. Sandra Üksküla Angela ja Laura Kalle Vittoria on mõlemad just sellised naised, kelle mõistatuslikkuse üle Pulcinella pead muurab, rääkimata siis Ketter Habakuke Brunettast ja Mari Pokineni Fiamettast, kes sõlmivad armuvaevas noormehi oma sõrmede ümber sama kergelt kui igavusest juuksesalke. Neil naistel on võim, mis paneb mehed hõiskama: “Just pühapäeva pärastlõuna sobib meilegi kõige paremini!” kuigi esmane ettepanek oli kohtuda neljapäeval. Lavastaja enda mängitud kokutav Coviello võtab aega avaneda ning päriselt ei saagi selgeks, kuidas “kõige rumalam inimene” ühtlasi suurplaani väljamõtleja olla saab, küll aga on Üksküla lavaliikumises korraga vabadust, mida varasemates koolitöödes liigne kontroll pitsitanud. Rainar Aasranna ja Tõnis Jürgensi mängitud vanamehed on ehk raskeimad väljakutsed, kuivõrd tegelase ja näitleja vanused nii erinevad: kõige lihtsam oleks pea ees groteski hüpata, kuid et lavastaja teksti autorina on nende öelda jätnud näidendi tõsisemad arutelud, jäänuks pelgalt liialdustest väheks. Sestap püüdlevad mõlemad rollid mänguvõtte poole, kus esmapilgul tüütu targutamine osutub korraliku näitlejapoolse distantsiga esitatud kuivaks sarkasmiks – mõnes stseenis see õnnestub, teises mitte. Oma osa on siin mängida ka dramaturgial, mis filosofeerides liiga esmatasandile jääb, et tõsist kaasamõtlemist nõuda, peljates samas pilkeks keeramist. Küll tehnika edaspidi kohendatud saab.

Ühesõnaga hea teater, suvise meelelahutusena lausa eeskujulik, seda enam, et noorte enda korraldatud, kirjutatud, lavastatud, mängitud.

Kohtumised 1

2009-06-26T16:11:00.004+03:00

Treffist on saanud hea koht näha korraga ära, mis kooli-, tudengi- ja harrastusteatris toimumas – enam-vähem kõik on kohal ja programmgi võimaldab kõikjale jõuda (brošüüris võiks siiski kavale panna taha ka leheküljenumbrid, kust pikemalt lavastuste kohta infot saada, sest alaprogrammides orienteeruvad vaid tegijad ise). Küsitavusi on põhiprogrammi osas, kuivõrd sealgi näidatavad on ju vaid alles õppivate noorte ülesastumised, milleks neid siis teistest eristada. Hetkel mõjuvad pigem nukulavastused off-programmina ja Noor Vaim põhiprogrammina.

Kõike siiski ei vaadanud ning lisan siia ka kaks lavastust, mis võinuks samuti kavas olla – “Õpetatud naised” ja “Phaeton, Päikese poeg”.

Kooliteatrist nägin kolme lavastust: “Brain Freeze”, “Armastus vähendab naiste peenust ja suurendab meeste oma” ning tantsulavastus “Õde ja tõigus”. Olen ikka kooliteatril silma peal hoidnud ja eelmisi aastaid arvestades oli Tallinna 32. keskkooli “Brain Freeze” pettumus: dramaturgia oli kobav ja üheplaaniline, näitlejatööd mitteveenvad – teksti heal juhul esitati, mängu laskumata, (mõned laususid niisama), mis oli karjuvas vastuolus dramaturgiasse kätketud mängulise võttestikuga. Alati ei pea terve klass lavalt läbi käima. Hugo Treffneri Gümnaasiumi “Armastus vähendab naiste peenust ja suurendab meeste oma” oli seevastu meeldiv üllatus: läbimõeldud minimalistlikud misanstseenid, julgus loota kordustele, pausidele jm end küllaga dramaturgias tõestanud võtetele, kesksed kujundid, mille naiivsuseaste võrdelises suhtes loojate kogemusega. Viimane kehtib ka Dreek stuudio lavastuse “Õde ja tõigus” kohta, kus laval oli selgelt näha juhendaja Renate Valme püüe noortele moderntantsu põhitõdesid selgeks teha, kasutades samas ära nende isikuomadusi, et terviklik lavastus kokku panna.

Viimast võib öelda ka Valme teise lavastuse “Valss neljale” kohta, mis seatud Tallinna Ülikooli koreograafiatudengitele, kel põhitõed juba selgemad (kuigi ilmselgelt tänavatantsu taustaga meestantsija seadmine ansamblisse päriselt ei õnnestunud, mistõttu noormees pidi teistest enam tantsust eemale jääma). Humoorikas etteaste sellegipoolest. Sama kooli veel nooremad tantsijad tõid näha lavastusse “Liikumisliigutus kkori” kokku pandud koolitööd, kus lavastuslikku mõtlemist veel liialt üle rambi ei vohanud, kuid loojatüübid ilmutasid esimesi piirjooni küll (jääb vaid üle loota, et julgelt stambiteele astunud noored meestantsijad sealt kiljuvatest neidudest hoolimata ruttu ära keeravad). Best-of lavastus oli ka TÜVKA “See kõik on jazz”, mis tänu asjatundlikule publikule ei muutunudki klišeeimprovisatsioonide kogumiks. Mööndustega võib siia lõiku arvata ka festivali ühe mõnusama üllatuse “Viieosaline triloogia”, kus EKA stsenograafid ja Tallinna Ülikooli koreograafiatundengid lõid viis kesksel kujundil põhinevat lühilavastust. Oli küll ka mõõdukalt huvitavat lava(list liikumist), kuid neoonvalged kõrvaklapid ning oma ala Eesti tippude turnimine tellingutel kompenseerisid needki. Koolitöödest nägin veel TÜVKA koreograafide tantsu “Söömindärasöö” ning Liisa Lotti lavastust “Eskimo puuder”. Esimene pani liikuma sama kooli noored meesnäitlejad ja tegi seda varieteelikult hästi, kuigi läbivalt polnud aru saada, miks huvitavama kehakeelega tantsijad tagaridadesse suruti (ühel neist oli vist sammude meelespidamisega raskusi, tundus). “Eskimo puuder” tõi aga kandikul kõrvuti ootuspärase – et Kaarel Väli on tehniliselt väga hea tantsija – ja ootamatu – et koreograaf tantsijana ei pea etenduse lõpuni füüsiliselt vastu ja väsib ära.

Et sissekanne läheb liiga pikaks, siis harrastusteatrite etteasted ning VHK lavastused jätan teise postitusse.

Igapäevaäratus

2009-06-09T13:02:00.001+03:00

8.07. Jõuab küll, see siinsamas ümber nurga. Elagu teater, mis lähedal. Nii palju rahvast! Äratuskellale eelnenud unenäos oli saal märksa väiksem ja sopilisem, teater osvõttu soodustavam. Ja teed polegi, ainult kohv – tüüpiline. Nii see koosolek algab, pahuralt kuiva suu ja uimastavalt seediva kõhuga. Aga ega erkvoodrilised pintsak-juhid (Gert Raudsep) sellest hooli, hakkavad aga kohe seletama ja ideid nõudma (ise ei paku midagi välja, õiendab vaid). Arvutagu ise välja, palju selle lavastuse lava ehitamine maksma läheks, siis näeb, palju me pingutama peame (eelarveks peaks vist tulema 19 500 EEKi, aga ega ma väga kindel ka pole, viimasest matemaatiktunnist on sajandeid). Jääb siis suhtlev rahaautomaat… Ei ole suurem asi ajurünnak, ideed jäävad esmatasandeile ja iroonia koos nendega, pealegi hakkas eit (Kristel Leesmend) täiesti lambist mölisema – mängib siin suurt rattasõbrast boheemlast; nagu ma ei näinud, et ratas siinsamas kõrval teda ootas, siis hea takso pealt maha astudes käe kõrvale võtta ja entusiastlikult maakera tervise pärast muretsejat esitada. Muidu koosolek nagu koosolek ikka: kõik midagi räägivad, aga suurt kuhugi välja ei jõuta ning saab vabalt samal ajal algavat päeva ette valmistada ja (kavalehte) lugeda – täit tähelepanu pole klisheede registreerimiseks ja samaegseks muigeks vaja. Mitte et nad otseselt kuhugi välja jõuda tahaksidki, niisama kaardistavad hetke, vürtsitades seda stereotüüpidega (lisaks tahtmist täis, kuid mitte liiga palju asjade seisu pärast muretsev meeskonnaliige (Jaak Prints) ning vaikselt omas maailmas nokitsev ideaale mõlgutav tagasihoidlik muutja (Bert Raudsep)) ning nulltasandi mängu teesklusega (milleks siiski need tegelasnimed, ega ma siis päriselt arvanuks, et Anu Lamp oma poegadele hommikuti süüa ei andnud – fiktsionaalsus olnuks nimedetagi kohal). Jah, kunst maailma ei muuda, näitab vaid inimesi, kes seda teha võiksid, kuid on liiga laisad või lollid, et ei tee seda. See äratundmine kreeka keeles hõiskama ei pane, kuid ehk peab tõesti aeg-ajalt kõigile meelde tuletama, et kuidas meil parajasti lood on. Umbes nagu iganädalane juhtkonna koosolek, kus igaüks rutiinselt oma valdkonna tegemistest ülevaate annab, teised viisakalt kaasa elamas – tseremooniad täidetud, hommikukohv joodud ja osavamatel lehedki loetud. Ära neid aga ka jätta ei saa, sest siis kaoks lootuski, et äkki?

Loor jäi kerkimata

2009-05-29T16:31:00.001+03:00

On üks salaühing, kuhu mind ka mitmeid katseid hiljem lihtsalt vastu ei võeta – see on ooperist arusaajate rahuolev kollektiiv. Parandamatu etenduskunstimaailma elanikuna ei suuda ma end lihtsalt veenda, et muusika ilu ja selle esituse täiuslikkus on piisavaks kompensatsiooniks tühjadele misanstseenidele, auklikule dramaturgiale ja olematutele rollidele. Minu teater hierarhiaid ei tunnista. Nii piidlengi lõpueesriide järel pikalt aplodeerivat publikut väikese kadedusega hinges, käies nähtud lavastuse peas veelkord läbi, lootes ovatsioonidele põhjendusi leida. Ei midagi.

“Thaïsi” libretto pole just väga paljusõnaline (kas üldse mõnel ooperil on) ja eeldab seetõttu lauljatelt kopsakat näitlejameisterlikkust, et päästa vaatajale näidatava loo kulg skemaatilisusest ja lihtsustusest. Tähelepaneliku jälgijana tahan ma teada, millal kurtisaani “päästma” läinud munk mõistab oma motiivide lihalikkust, miks Veenuse kummardaja nii kiirelt kristliku armastuse omaks võtab (ja millal naiselik edevus sisemise tõega asendub) ning kuivõrd on ta teadlik munga tegelikest tunnetest. Mai Murdmaa lavastuses ja noorte solistide esituses ei suutnud see vastandsuunaliste äratundmiste lugu mind riivatagi, jättes kannatamatult kasutust ootava kaasaelamise sama targalt ühelt jalat teisele keksima. Veronika Dzhiojeva murdis läbimõtlematutest (eks me kõik reageeri külaliste saabumisele vanniskäiguga) ja tühjadest misanstseenidest (nähtud etendus oli ka tehniliselt väga halb, mistõttu sopranil ei jäänudki kuulsa viiolisoolo ajal muud teha, kui vapralt tühjal laval uut stseeni oodata, sest lavapildi vahetus jäi olemata) tänu mõtestatud laulmisele püstipäiselt läbi. Ilja Siltšukovi kohta seda kuidagi väita ei saa, sest tema lavakuju oli ülemängitud (põhižestid – kukun põlvili vasakule küljele, toetan käe maha, haaran teisega südamest ning upitan ta siis taeva poole jms – olid kenasti galeriisse seatud) ning pealegi ei kostunud ta Vene Teatri etendusel ka orkestrist piisavalt üle, et ka rõdul kuuldav oleks.

Kunstnik Madis Nurmsi nimi tuleb siiski kõrva taha panna. On näha, et ideid ja kontseptsioone ning materjalitundmistki tal jätkub, kuid hetkel on tööd veel liiga vähe teha saadud, mistõttu antud lavastuses oli liiga palju ideid kokku pandud. Iseenesest on kõikjale mahajäävad jäsemed huvitav raamistik, kuid peale mitmekäelise lohutava peegli ei löönud nad tähendusväljal uusi tulukesi põlema. Lisaks ei lasknud Margus Vaiguri paksudes toonides ja ebaviisakalt kiiresti vahetuv valguskujundus lavakonstruktsioonidel atmosfääre looma hakata ja nii paelusid enim hoopis stseenid, kus peaaegu tühjal laval vaid solistipaar. Neil hetkedel sai ka munk vaid kurtisaanile ja Massenet’ muusikale pühenduda ning liialdused jäid lonkamata.

Berliini röövid

2009-05-26T09:52:00.001+03:00

Hiljuti “süüdistati” mind, et mulle meeldivat ainult saksa teater. Punastasin, sest just saksakeelse kultuuriruumi teatriga on mul väga vähe kokkupuuteid olnud, külastatud festivalidel pole nad eriti esindatud olnud. Nüüd, üks väljasõit Saksamaale hiljem (mille eest tänud Kultuurkapitalile), võin võtta süüdistuse vastu küll, kuigi eks Theatertreffenil pakutav ole ikkagi peavooluteater ja seega ka üsna traditsiooniline (kõrvutades festivaliteatriga).

Tegelikult ei oskagi ma kuidagi linna ja muud (kultuuri)programmi festivalist eristada, niivõrd ühtne Berliini-kogemus oli see kõik: Roland Schimmelpfenning ja Jürgen Gosch, Mathema, Franz Kafka, Friedrich Schiller ja Nicolas Stemann, Janet Cardiff ja George Bures Miller, Körperwelten, Elfriede Jelinek, saksa kunst, Annie Leibowitz, Joachim Meyerhoff... On võimatu mitte armuda linna, kus suvalisel kolmapäevahommikul ootab juba nädalaid avatud näituse avamist kümneid inimesi. Vahepeale jäi ka kolmepäevane käik Heidelberger Stückemarktile, millest „Sirbis“ juba kirjutatud.

Theatertreffen ise oli hoopis kanoniseerunum kui eeldasin: suured nimed nii laval kui saalis ning üüratud piletihinnad, kuid vähe näidendist väljapoole vaatavat teatrit, otse vastupidi – kõik oli väga tekstikeskne, aga seda siis ka jõuliselt. Madli Pesti kirjutab vist „TMK-s“ nähtust pikemalt, seega piirdun siinkohal mõne isikliku märkusega. Suurimaks elamuseks oli Nicolas Stemanni „Röövlid“, kus Schilleri värsstekst kõlab sellise täpsuse ja mõttega, mida harva kohtab. Tehniliselt nägi see välja nii, et neli meesnäitlejat mängisid koos sama rolli – kõigepealt üht venda, siis teist – ning enamik tegelaskõnestki tuli kooris lausudes. Huvitavaks tegid selle näitlejameisterlikkuse proovilepaneku aga hetked, mil roll nelja näitleja vahel lahustus, viies rollisiseste vaidlusteni ning eri põhimõtete põrkumiseni – selline see inimene kord juba on, ei tea ise ka, mis ta täpselt tahab ja arvab. Seda kõike väga suurel peaaegu alasti laval , mille Thalia teatri näitlejad ka vaevata täitsid (muide, üks neist, Daniel Hoevels on seesama, kes endal eelmisel aastal laval peaaegu kõri läbi lõikas, sest keegi oli butafoorse noa ehtsaga asendanud – see „kurioosum“ jõudis Eestigi leheveergudele). Lavakujundused olid enamjaolt kõik ühe suure kujundi ümber koondatud: „Röövlites“ oli selleks tagasein, mis aeg-ajalt publikut pimestavaid prozhektoreid paljastas, „Protsessis“ igat võimalikku suunda pöörlev lava, Goschil pikk peolaud mullases angaaris. Viimase lavastus, „Hier und Jetzt“ jääb festivalilt meelde kui läbikomponeeritud kaosega ansamblimäng, kus atmosfäär kõnekas ka sõnu täielikult mõistmata (Schimmelpfenningu teksti peaks üle lugema siiski, see võiks töötada Eestiski). Ja alasti mehed olid ka laval – nendeta ju saksa teater hakkama ei saavat.

Igatahes olen nõus sellist tekstikeskset teatrit välja kannatama küll (kuigi ideest lähtuv lavastus oleks veelgi parem), seda enam, et neil vähestel kordadel, kui Eestis suuri tekste tõlgendada püütakse, kipub teoste sisu sageli auklikuna lavale jõudma ning siis ei aita visuaalne mõtleminegi. Meie lavastajad peaksid kas rohkem usaldama dramaturge (mitte et neidki kerge leida oleks) või ise enam dramaturgiaga tegelema, siis võiks ehk mõni saksagi teatrikriitik DRAAMA-st kirjutades nentida, et oli korralik peavooluteater. Tema suust oleks see muidugi kompliment.

Tuntud või tunnustatud?*

2009-05-26T08:29:00.002+03:00

Lugesin mõni aeg tagasi, et Erisaate-Anatolile meeldib väga juust. Internetiportaalid on selles osas lihtsalt asendamatud ning esmased osundajad, kui kellegi tegevus ka avalikkuses huvi äratab. Iseasi muidugi, kuivõrd see huvi sisuline on. Pitsitäis klišeed hinge all, võib endale siinkohal lubada käsitleda avalikkust lavana (olgu vähemalt sotsiaalpornolava, anub ülikoolis käinu minus), nii on ka põhjust seal esinejate puhul rolli õnnestumine kõne alla võtta. Prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu on kunstivälja iseloomustades rääkinud väljasisesest tunnustusest ja väljavälisest tuntusest, mille vahel iga väljal olija paratamatult pendeldama peab. Esimene toob kaasa konkurentide heakskiitva peanoogutuse (selline üks kunst olema peabki), teisega kaasneb tavaliselt hulganisti feimi ja sulli (teine pitsitäis). Viimasega on Anatoli Tafitšuk „Erisaates“ rolli tehes ka hakkama saanud, millele osundab nii portaali „elu24“ huvi tema söömisharjumuste vastu kui tõik, et ta on välja teeninud päris oma nimetuse. Just nimetamise kaudu saadakse tänapäeva Eestis kuulsaks:olgu siis selleks Uhke-Olga, Kapoti-Aavo või Erisaate-Anatoli. Bourdieu väidab, et tavaliselt on üsna raske tuntust sümboolseks kapitaliks konventeerida ehk väljaväline edu mõjub konkurentide silmis sageli negatiivse saavutusena. Kas avalikkus (kui lava) toimib samamoodi? Kehastudes „Erisaates“ Anatoli Tafitšukiks, kasutab näitleja Anatoli Tafitšuk peamiselt mittenäitlemisele viitavaid väljendusvahendeid, samas peaks igale vaatajale selge olema, et tegemist on siiski rolliga. Sellele viitab nii kogu saate liialdatud tõsimeelsus kui kutsutud külaliste paratamatu asetamine mängusituatsiooni, kuivõrd neil tuleb reageerida teemadele ja situatsioonidele, mida nende tegelikkuses tavaliselt ette ei tule, mistap saabki neid võtta mängu, fiktsioonina. „Erisaates“ tegutsev Anatoli Tafitšuk teeskleb, et ta ongi Anatoli Tafitšuk, ning vaataja teeskleb, et usub teda. Seeläbi avatakse pretensioonita ja vastutuseta kommunikatsioonikanal, mis võimaldab naeruvääristada ühiskonna toimimise struktuuri ilma, et kedagi lolliks tehakse. Hundid söönud lambad terved – tähelepanu osundatud, meel lahutatud. Kas valitud vorm välistab ja/või vähendab saate sotsiaalkriitilisust (viimasest oleks kindlasti väljasisese tunnustuse ärateenimisel kõvasti abi)? Arvatavasti mitte pooltki nii palju, kui noore näitleja edevus seltskonnaajakirjandusele sisutut infot jagades, järeldub nii Bourdieu'd lugedes kui sisetunnet kuulates. Omaette küsimus on, kuidas veenda publikut teenitud väljavälist tuntust teiste ettevõtmiste puhul saaliukse taha jätma. Tuleb tunnistada, et Viru tänava keldrikümblas lavastust „Marat/Sade“ vaadates ei tabanud minu silm kilekeepides kedagi, kellest võiks eeldada, et ta just Erisaate-Anatolit näha lootes pileti oleks lunastanud. Oht on muidugi olemas (arvatavasti on ikka veel neid, kes pettuvad, kui näevad teatrilaval Märt Avandit, kes ei olegi nagu „Tulnukas“ ja isegi mitte nagu „Eesti otsib superstaari“ saatejuht). Kardetavasti on märgatava empiirilise materjali puudumises süüdi ka väiketeatri finantsvahendite vähesus uuslavastuse reklaamimisel. Mis tuleb kasuks ka selles mõttes, et Peter Weissi teksti filosoofiast ja poliitpilast on Kati Kivitari-Peeter Raudsepa tõlgenduses enamik läinud kuhugi basseinivee soojendamiseks: tegelased ja teemad on samad, aga probleemid vähemkihilised. Kusjuures ei saa üheselt väita, et lavastus ei tööta ka nüüd, piirdudes vaid sellega, et näidata, kuidas grupp hulle ühe kaashullu näidendit ette kannavad. See on igati aktsepteeritav realism, sest vaevalt üks hull suudaks või tahakski Marat eesmärke ja tema tapmise motiive mõista. Seega on Kivitar-Raudsepp asendanud Weissi ühiskonna-allegooria ruumitundliku ansamblimänguga. Just ruumi sobivus ongi lavastuse tugevaim külg – harva, kui leitud paik mõjub kahtluseta orgaaniliselt. Lavastajad ei ekspluateeri ruumi põhikomponenti – vett – kuidagi üle: kui pritsib, mis siis ikka, aga kunstlikult publikut ähvardama ei hakata – stiilipuhas realism ikkagi. Nii saab ka Anatoli Tafitšuk rahulikult oma tegelase erotomaania kujutamist nautida ning ei pea muretsema näiteks Euroopa Parlamendi valimiste pärast. Kuigi mõlemas rollis on Tafitšuki mängus sarnast päikeseposikeselikku kelmikust, millel potentsiaali lähiaastail liigagi oodatud rollilahenduseks saada. Pendeldamine tunnustuse ja tuntuse vahel jätkub.

*Antud tekst on kirjutatud Anatoli Tafitšuki tellimusel kui "eksperthinnang" ühe tema teoreetilise koolitöö tarbeks, mida ma ise veel lugenud pole.

Tantsiv revolutsioon

2009-05-20T21:35:00.001+03:00

Üks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm.... Just nõnda kui Vadi näeb ajaloos olnut, võiks enamgi minevik lavale jõuda. See paatosepriius loob teatri, mis paelub ka lapsena ajalooeksamit kartnut. On faktid, ka mõtted, mis tõikadest kauged, kuid ometi tervikuks tantsisklev mäss ning lõppeks on mõtelda enam kui ennem, kui laval sai vaadatud Tõde, mis kriitikapelg. Lehm püha kaasajal teab naerda ja laita ka ennast, kui sisu sest selgemaks saab. Mis mees oli Päts, Vadi õnneks ei ütle, kuid uskudes rahvast – kus suitsu, seal tuld.
Kriitika palju on rääkinud filmist, et selleks ta mõeldud ja nii nüüd siis on, et päriselt teater vast polegi laval. Stseenid nii kiired ja infot kui, mis siis? Las lennata veri ja põleda hoov, kui väljendusvahendeist puudust ei tule: varjude teater ja jutustav tekst, video, tants ja galerii rolle. Mil viimati näha sai? Eestis, ma mõtlen. Et Endlasse mindud sai kursusel koos, nüüd lõpuks on näitamas põhjendet palet: saab igaüks oma, kuid stseene ei röövi – ansambel, kus sobib üks vanemgi mees. Anderson Ago aga üllatab jälle, ohjeldab rolli kui kogenud mees, kel selge on põhjus ja tagajärg, publikki peos. Ehk neidudepaaril veel veidi on vaja aega, et sujuvus juttu saaks sisse, kuid hüpped rollist rolli on tabavalt täpsed ning kanduvad saali ka laua all olles. Kolm rahvastetantsijat isamaa nimel maalivad tüübid stseeniga välja ja kuigi neil arengut kirjutet pole, pakuvad tausta, mis loo hoiab ülal. Jah, filmilik relvaost, seda ei salga, kuid täpne ja paeluv – mäng nagu teatris. Laasikuga nõustun, et hullumajja pisut vähe hullust jäi sisse: ehk sestap, et Päts on vana ja varemgi nähtud, pisut kaugeks ta mure sealt pääseda jääb. Nii korraks on hea meelgi, et maha ta jääbki, kuigi eestlane pead tõstab: kas tõesti nii proosalt?
Ehk tõesti, ja siis? Eestlane pikalt ei mõtle ja kohaneb ruttu; köhib puhtaks kurgu, tõmbab põlvikud üles ja annab aga minna: muudkui laulab ja tantsib ja ise siis mõtleb – revolutsioon! Pole kerged need meestetantsudki meil, poistel lõpuks võhm väljas, aga eks ta nii on ehtsamgi veel kui tantsupeol silutul.

Näidend siin, näidend seal...

2009-05-17T19:12:00.001+03:00

Kivirähk on igal pool, muudkui kirjutab ja teeb teatritele kassast. Ja ongi hea, et omadramaturgiat vaatamas käiakse. Ei tea siiski, kas on võimalik, et isegi mees nagu Kivirähk ühel hetkel väsib ja tunneb, et on liiga palju korraga ette võetud ja et pole nagu enam seda süvenemise aega eriti? Üha enam tundub, et Kivirähk loodab liialt oma lobedale sõnaseadele, jättes näidendite dramaturgilise ülesehituse vaeslapse rolli. Nii ka nüüdses vanglaloos: publikule näidatavad hetked kahe inimese tutvusest on suurte ajahüpetega, kuid millegipärast pole autor pidanud vajalikuks vahepeal toimunust ülevaadet anda ja nii jäävadki vastuseta küsimused nagu „miks ta sellesse naisesse ikkagi armus?“või „kust sai vang infot välismaailma kohta, kui ema vaevalt kirjutas ja seltsimeeste kirjad tõenäoliselt konfiskeeriti ning valvur nagu ka sõna ei toonud (kui üks Palusalu piltidega ajakiri välja arvata)?“ Sellest, et stseenid surmapattude järgi nimetada, küll läbipõimituse saavutamiseks ei piisa, otse vastupidi, see mõjub konstrueeritu ja üleliigsena (kuigi see on tabav tähelepanek, et surmapatud ladina keeles kõik naissoost sõnad on). Lavastaja võiks nimetet konarused ju siluda, kuid on temagi liialt teksti ja näitlejaid usaldanud ja nii ongi kõik ootused viimastel. Jällegi, põhjust on ju küllaga: nii Marko Matvere kui Katariina Lauk naljalt alla hea rolli ei tee ja pingutatakse siingi, kohati ülegi. Esimese stseeni viha on eriti paksudes toonides – ehk on see vajalik kontrasti saavutamiseks, et näidata, kuidas aastega vang taltub, rahustan end, kuid esimese vaatuse järel on selge, et loogiliselt põhjendatud rollijooniseid antud lavastuses siiski ei sünni. Otsin saalis istudes nähtule tabavat kujundit, mis võtaks kokku lavastuse, kus on küll väga häid stseene (singileibade söömine, murdunud sirelioks, armastusavalduse nõudmine), kuid puudub sujuvus väljendusvahendite valikutes: muidugi on naised ettearvamatud, aga nii mitmest ooperist ühes hetkes nad nüüd ka ei laula. Nagu viiendalt korrusel alla kukkunud mees, kondiotsad nahast läbi tunginud, keda arst nüüd lappima peab hakkama. Nagu kunstiklassis tehtud nooruki kobav skulptuur, mida õpetaja vilunud käsi siluma peaks. Või midagi sarnast. Kõige kurvem ongi, et kui oleks vähem eeldatud ja rohkem süvenetud, saanuks siit väga hea lavastuse: situatsioon on klassikaline ning Kivirähki huumoris on soojust küll, Marko Matveres leiab lisaks jõulisele mehelikkusele ka tüüpilist vaikivat Eesti meest ning Katariina Lauk suudaks vaevata iga mehe nii hulluks ajada, et selle põhjused ka saalist loetavad oleksid. Mõni teine kord siis ehk?

Galerii

2009-04-28T21:58:00.002+03:00

„Kuidas seletada pilte surnud jänesele“. Vajab vähemalt teistkordset vaatamist ja pikemat analüüsi, kui blogi võimaldab.

"Umbes". Haakub hästi NO99 ja Tallinna Linnateatri kunstnik ühiskonnas lavastustega, kuid puudu jääb nii esimese analüütilisusest (kahjuks) kui teise ebaintelligentsest naerutamistungist (õnneks). Samas leebumapanevalt pretensioonitu („Kuule, täitsa hea publik on täna!“) ja usutavalt isiklik.

"Vombat". Tõenäoliselt peavoolu korralik lavastus nii mitme tekstinaljade (kummitama küll ükski ei jää) kui selgete rollidega (Uku Uusbergi leebe virtuaalkangelane, Jaan Rekkori tegelikult armastav abikaasa, Tõnu Oja oma pealiskaudsusest halastamatult ebateadlik naabrimees). Kaasa mõtlema ei pane, aga see polnudki vist eesmärk?

"Mängud tagahoovis". Vahepeal oli küll tahtmine lavale minna ja noor neiu tema enda lolluse ja poiste mängu käest ära päästa. Kaasaelamisteater oma parimas (st mitte liiga pealesuruv, et kunstlikuna mõjuda, samas piisavalt aus ja otseütlev, et korda minna). Lõpuni püsiv atmosfäär, kasvav pinge, sujuvad üleminekud ja sulandumised rollide vahel. Alina Karmazina nagu ei kunagi varem.

"Vääärviid". Lavastuse osas nõustun Eva Kübaraga, tekstis nägin enam väge – see jäi lihtsalt kasutamata.

„Marat/Sade". Peter Weissi teksti filosoofiast ja poliitpilast on Kati Kivitari-Peeter Raudsepa tõlgenduses enamik läinud kuhugi basseinivee soojendamiseks: tegelased ja teemad on samad, aga probleemid vähemkihilised. Kusjuures ei saa üheselt väita, et lavastus ei tööta ka nüüd, piirdudes vaid sellega, et näidata, kuidas grupp hulle ühe kaashullu näidendit ette kannavad. See on igati aktsepteeritav realism, sest vaevalt üks hull suudaks või tahakski Marat eesmärke ja tema tapmise motiive mõista. Seega on Kivitar-Raudsepp asendanud Weissi ühiskonna-allegooria ruumitundliku ansamblimänguga. Just ruumi sobivus ongi lavastuse tugevaim külg – harva, kui leitud paik mõjub kahtluseta orgaaniliselt. Lavastajad ei ekspluateeri ruumi põhikomponenti – vett – kuidagi üle: kui pritsib, mis siis ikka, aga kunstlikult publikut ähvardama ei hakata – stiilipuhas realism ikkagi. Tausta teadjale jääb siiski väheks.

"Mu kallis lift". Õpikunäide, et ka väga hea näitleja vajab tugevat lavastajakätt, eriti monolavastuses. Poolteist tundi kasutamata võimalusi.

„Kummitus masinas“. Kui üldse hirm tekkis, siis mõne noore osas, et äkki ta ei avanegi ja/või saa oma nõrkustest lahti. Kaks võimalust: kas nad ei kuula, mis neile koolis öeldakse, või nad ei saagi otsekohest tagasisidet. Teised veensid küll. Kuigi jah, vaadates tuli „Proffet“ meelde. Ja on meeles etenduse järelgi: ju sai Koldits oma kursusega parema kontakti.

Teekond

2009-04-15T11:51:00.004+03:00

Kuhu te soovite? Lossi? Hmm, see polegi nii lihtne vist, Kafka allegooriad kipuvad laval üleliia illustreerituna mõjuma. Kõigepealt tuleks muidugi rööbiti mööda lugu minna, aga vaadake ette, et te ei libastu ja pelgalt lugu jutustama ei hakka, nii ei jõua te kuhugi. Seebisohu on sealsamas. Palju sõltub ka kaaslasest, kellega koos seda vahemaad mõõtma asute. Ta peab motiveeritud olema, igast tema liigutusest, pilgust, sõnast peab vajadus lossi jõuda läbi kumama. Kui tema lossi jõudmist ei usu või polegi see talle nagu tähtis, ei veena te ka teisi ja siis ei jäägi muud üle, kui lõpuks kummardada ja tagasi koju minna… Ah tal on abilised? See tuleb muidugi kasuks, paneb maamõõtja oma motiivide üle järele mõtlema ja eesmärgi pärast pingutama. Ja eks lõbusam on ka – iga kangelane vajab kojanarre. Peaasi, et neil ikka lõpuni energiat ja fantaasiat jaguks, muidu ainult reostavad vaadet… No naine pakub muidugi silmailu… Kohe mitu naist? Populaarne vend. Pole muidugi kindel, kas keegi teda ka päriselt armastab, tee lossi on kärbeste pähe ajajaid täis, aga selle tegite te ju ometi juba enne teele asumist endale selgeks, eks ju? Nüüd on juba hilja. Saate ju isegi aru, mismoodi see mõjub, kui ilmute äkki lossi väravate taha, kaasas kahtlane seltskond (kui nad ka näevad huvitavad välja), keda te isegi ohjata ei suuda. Teid lihtsalt ei usuta. Mis ei tähenda sugugi, et teiega koos hea aega poleks veeta. Teate ju isegi, et teinekord võib teekond meeldejääv olla ka konarustele ja ummikutele vaatamata ning lõpp-punkti jõudmata.

Puhtad elud

2009-04-14T15:51:00.004+03:00

“Elud” on puhas lavastus. Trupil on õnnestunud tuua lavale see, mida tihti püütakse, kuid mis tavaliselt ebaõnnestub: proovides valitsenud atmosfääri. Vähemalt mina saalis istudes uskusin, et niimoodi need proovid neil käisidki: üksteist diivanitelt jälgides, kaasa naeratades (mitte naerdes) ja mõeldes (kaasa ja üle), aeg-ajalt arvutist muusikat lastes. Kindlasti kulus ka omajagu viina, sest ega muidu ...... .................... ............. ............... ............. .... .... .......... ............ ........... ............... ......... (olgem ausad, mis see leping ikka keelepaelu kammitseb). Kahju muidugi, et Keil naistega päris ausat mängu ei mänginud: tema lugu........... ............. ...................... ........... ........... mõjus ikkagi ..................................., samas kui tüdrukute pihtimustes ...... ...................... ............................. ...................., ............... ......... ............ ....... ......... Keili mälestused olid ........................................, tüdrukute omad .............. ...................

Lavastuse puhtus kandus õnneks ka vormi (ehk kohati oli muusika liiga vali, summutades kõne; ehk lipulehvitamise stseenist võinuks loobuda päriselt, kuna seda lugu ju vaataja enam ei kuule). On olukordi, kus kõigile teada kujundid – nagu in her shoes seda kindlasti on – ei mõjugi fantaasiavaese esmase valikuna, vaid töötavad terviku loomisele muigeliste kaastähendusteta kaasa. Näitlejad said kerge vaevaga ühest rollist teise astuda , enam-jaolt olid valitud kingadki karakterit piisavalt jutustavalt avavad. Näitlejale paras pähkel muidugi, kuid hambad jäid murdmata. Jekaterina Novosjolova rollieristused nii silma ei hakanud, olles küll seal kuskil sees olemas; Elina Pähklimägi lasi käiku ka välist atribuutikat, mis andsid lavastusele vürtsi (ehk liiale ei minda). Iseenda deemonitega kohtusid mõlemad paljajalu – mis sa end ikka rüütad, kui ................ ... ........., .................. .... .............. Kui mu isa .... ......... ........ ......., .................. .... ............ ..................., sokid vast olid jalas, ....... ................ ......... .... ............

“Tuleks vist kasuks, kui Keil nüüd ühe kammerliku loo ette võtaks, kus põhitähelepanu näitlejatele läheks – huvitav vorm peaks ka niimoodi alustades formuleeruma,” lõpetasin oma sissekande Keili eelmise lavastuse kohta. Ma ei arva sugugi endal mingit võimu olevat, aga hea meel on ikka, kui soovid natukenegi täituvad.

Tragöödia

2009-04-03T16:14:00.003+03:00

Teha või mitte teha – ses pole küsimustki.
Kuid mis oleks loovam: kas võtta vastu
esmamõtted, mis igapäevast tõusevad
või leida põhjuseid, mis ümbritsevas peidus?
Tahta – süveneda, muud midagi –
ehk nõnda tõuseb ka etüüd, lavaline naljategu
enamaks kui sissekanne päevaraamatus?
Mis hirmus võimalus! Jah, tahta, süveneda –
ehk näha selgustki? Vat siin on konks.
Sest see, mis avalduda võib, kui oleme
kord kaitses käed me langetan’d –
see sunnib mõtlema. Ja lubab ehk
meil kaugemale näha oma laiusest.
Kas märkaks siis sa aja kiiret mängu,
ürgalaväärsust, lolli kadedust,
küll loomalikku kiima, olmevajadust,
küll riigi tellimust ja rahahoova,
mis justkui kõrist haarab kunstnikul
ning millest lihtsalt vabaneda võiks
end mõistev kunst? Kuis leevendaks
ja rahustaks, neaks hädaldavat loojat,
kui imbuks äratundmine su sees,
mis vaikselt annab teada – sina ka
ei ole puutumata ilmast, endast.
Kuid pigem tõmbud kössi, eitad kõike,
näed ohvrit peeglist, jonnid vaid.
Jah, arutledes araks lööte kõik
ja kursavenna tehtud äge
te kaalutlused lavalt peletab.
Nii tulnuna Hecuba nime jõul
ma vakatan, veendes oma meelt,
et olen lihtsalt pime. Aga ei!
Paroodia! Pettus, valemurest kaetud
vaimuvaene palagan.

Laureaatidest

2009-03-31T11:36:00.002+03:00

Panen siia enda kui zhüriiliikme kommentaari selleaastastele laureaatidele, mis ilmus 28. märtsi Postimehes:

Eripalgelisus on iga žürii tugevus ja nuhtlus: kellegi isiklikud maitse-eelistused ei pääse põhjendamatult esile, kuid tulemusteni jõudmine võtab aega. Sel aastal oli üksmeelne vaid otsus anda lavastaja aastaauhind Lembit Petersonile, kes tõi lavale kaks väga erinevat, kuid ühtemoodi läbimõeldud lavastust.

Paul Claudeli 1910. aastal kirjutatud «Maarja kuulutamise» tegevus toimub keskaegsel Prantsusmaal ning tegeleb pühaduse teemaga. Peterson pole teinud mingeid järeleandmisi nüüdisaja ootustele aja ja kärbete osas, liikudes rahulikult lugu mööda edasi, peatudes iga sõna juures mõtiskluseks, et näidendi ükski tähenduskurd tähelepanuta ei jääks.

See on ka näitlejatele väljakutseks ja võimaluseks, mille nii Laura kui ka Maria Peterson ära kasutasid. Naisnäitleja peaosa aastapreemia ei läinud jagamisele mitte tugevate kandidaatide puudumise, vaid võimatuse pärast üht teisele eelistada, ignoreerida kahe õe partnerlusest sündivate teatrihetkede maagilisust.

Lembit Petersoni teine lavastus, Jevgeni Griškovetsi «Linn» on justkui Claudeli vastand: tänapäevane, vaimukas, peategelasega, kes pigem ärritab kui õnnistab. Marius Petersoni mängitud 40. eluaastatele lähenev mees ajab oma egoistliku kriisiga korraga naerma ja vihale, kohati kaasagi tundma. Selle eest meesnäitleja peaosa aastapreemia.

Mis seal salata, just meeste rollide üle oli arutelu kõige elavam ning pani igatsema mingi puhta valemi järele. Aga kes suudaks mõelda välja valemi, mis võtaks arvesse näitleja isiklikku arengut, ühe või teise rolli mängimise traditsiooni, ajakajalisust, üllatuslikkust ja veel kümneid mõjutavaid tegureid?

Los Angeleses jagatakse praegu punkte maailma parimatele iluuisutajatele. Sel alal on suurema objektiivsuse saavutamiseks mindud iga elemendi eraldi hindamise teed, mis on toonud kaasa tehnilise soorituse osatähtsuse kasvu ning ilu osa taandumise.

Teatris päris nii ei saa. Teatriliidu juhatus on senini suutnud panna kokku žüriisid, mille liikmete subjektiivsuse summa (või suurim ühisosa, kuidas soovite) on objektiivsele hinnangule nii lähedal, kui kunsti puhul üldse võimalik.

Sestap lähebki meeskõrvalosa aastaauhind Rain Simmulile, kes oskas kõigile teada «Romeost ja Juliast» leida võimaluse mängida meeldejäävaks sinjoor Capuletti, kes tavaliselt jäänud statistiks noorte armastusloole.

Nii pole ka üllatus, et eelmise aasta naispeaosa laureaat Piret Laurimaa viib selgi aastal preemia koju: topeltroll «Rock’n’rollis» on veenev tõestus, et ta on loomingulises kõrgvormis, kui jätkata spordiparalleelidega.

Liisi Eelmaa ekspressionismist ammutatud kujundus lavastusele «Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed» on aga isikupärane ja julge samm oma ala tippude hulka.

Ning eripreemia Ain Saviaugule harrastajate ja elukutseliste ühendamise eest lavastuses «Rasputin» näitab laiemat suundumust, muutust teatrist mõtlemises. Selline on objektiivsus sel aastal.

.

2009-03-17T20:02:00.000+02:00

mina
ma
mina ise

just

just mina ise ma

pole

ei ole
mina pole tõesti
tõesti?

eal
varem
hiljem
enne
seni
armastanud

ja nii need korraldused mööda läksidki
puudutamata

aga
olla oli ikka – unine, lõbus, tüdinud
igatsev

et mina ka
mina
ma

2009-03-17T16:00:00.003+02:00

Ümberringi käib suur sebimine Ugala sihtasutusega. Mis seal salata, on teema mullegi südamelähedane. Et hetkel midagi uut öelda pole, viitan mõnele varasemale arutluskäigule. Kõigepealt minu artikkel 20.11.2007 EPLis, mis sihtasutuste funktsioone pisut avab ning mis toimetaja tahtel sai omal ajal pealkirjaks "Sihtasutus teatris võib kaasa tuua poliitilise sõltuvuse". Sellele artiklile vaidles osaliselt vastu Andres Laasik, kellele ma omakorda paar vastuväidet siinsamas blogis välja tõin. Samuti viitas artiklile Margot Visnap, intervjueerides 21.12.2007 "Sirbi" tarbeks Jaak Allikut, pealkirjastades artikli sõnaga "Aastalõpudraama". Ärgu võetagu eelnevat näpuviibutamisena, lihtsalt Ugala juhtum näitab taas kord, et muidugi toob sihtasutuse vorm teatava poliitilise sõltuvuse, kuid samas tahan taas rõhutada, et ega see teisiti olla saagi: kui riik ikka raha annab, on tal õigus ka selle kasutamise järele valvata. Seda, miks Ugala puhul just nii ja nüüd, ei oska kuidagi kommenteerida, kuid huvitav on küll, et mis edasi. Mulle tundub jätkuvalt, et sihtasutuste puhul on parimaks variandiks see, kus juhatuses on teatrijuht, kellele allub kunstiline juht (nagu Rakveres), sest siis ei pea viimane rahaasjadega eriti tegelema ja saab keskenduda sellele, mida tema oskab, või siis on nad juhatuses kahekesi (nagu Draamateatris), kuigi sel puhul sõltub õnnestumine liiga inimloomustest. Loovisik ainsa juhina kipub vist ikkagi probleeme kaasa tooma (enda energia jaotamise osas, tihti ka personalipoliitika ja sisekommunikatsiooni vallas).

On öeldud, on tuntud

2009-03-17T15:33:00.001+02:00

Oleme kogunenud, et üheskoos heita pilk Kultuurikatlas nähtud lavastusele “Hapnik”. On öeldud: Sina ei pea mitte tapma! Ei ruumiga kõla ega diktsiooniga sõna. Sina pead oma teksti austama, kui Sa ta esitada oled võtnud: mõistma tema mõtet ja lugu, tajuma rütmi ja heli ning suutma need vaatajani tuua. Sõnade esitamine pole rääkimine, seepärast kuula, mis Sind on kästud: Sina pead hingamispäeva pühitsema! Tee proovi nagu kombeks, kuid ära pelga esietendust edasi lükata, kui tervikut veel sündinud pole. Samuti on öeldud, et Sina ei pea mitte valetunnistust andma! Kui Sa räppida ei mõista, ei pea Sa mitte seda avalikult raha eest tegema. Kõigil on õigus proovida, kuid iga mõte vajab elluviijat, kellele see loomuomane on, ja vaid siis joonistub vorm välja selgelt kui sügisesed külmapildid. Sina ei tohi rikkuda abielu! Publik on püha vihaga Jumal, kes nuhtleb neid, kes teda tõsiselt ei võta. Ei piisa mobiilikõnede lubamisest, kui vaatajad surutakse passiivseks jälgijaks, kus näha on vähe, sest vaade on segatud – Sina ei tohi himustada ligimese koda! Luba publik endale kaasa elama, pea pidu enne ja mitte pärast etendust ja Sa võid näha ja kuulda, kuidas Sinu sõnad vaatajaid puudutavad, kuidas heatujulised kehad otsekui kontserdil sulle vahele hõikavad, end muusika saatel liigutavad, ning ideaalis isegi seda, kuidas hapnik samal hetkel nii tegelaste eludest kui ruumist otsa saab. Sest ainult süvenemine – teksti, näitlejatehnikasse, ruumi, publiku kaasamisse – toob Su välja ebaselgusemaalt, kahtlusekojast. Nii on tuntud.

Tulevärk ja klaasiklirin

2009-03-11T15:04:00.000+02:00

Näitlejatest muudkui räägin, aga lavatagused jõud jäävad aina tähelepanuta. Viga vajab parandamist. Rakvere Teater mängis 9. märtsil Draamateatri väikeses saalis lavastust “Kooselu väikesed kuriteod”. Kuuldavasti istub kodusaalis publik kahel pool lava, rõhutades veelgi naiste ja meeste vastandlikkust (võikski ju publiku soo järgi istuma panna, kuid siis saaks vist mehed laiutada ja suur osa naisi püsti seista), kuid sel etendusel pooli valida ei lastud. Mõni nüanss läks ehk kaduma, kuid üldiselt mängisid näitlejad misanstseenid sujuvalt ümber. Valgustajate start päris nii tõrgeteta ei läinud, esimestes stseenides oli aimata ebalust valguspuldinuppe liigutavates sõrmedes, mis aga üsna pea üle läks. Karta on, et see kas valgustajad pisut endast välja ajas või kelleski kadedust tekitas, sest teise vaatuse ajal pandi korraga pooles saalis töövalgus põlema, siis lisati sellele ebalevalt ka teise saalipoole laelambid, et need kiiresti taas kustutada – seejärel paus ning kulminatsioonina kogu töövalguse ärakustutamine. Vaheaplausi ei tulnud. Isegi näitlejaile mitte, kes asja stoilise rahuga suhtusid. Kahjuks polnud võimalik aplausiga tänada ka kollektiivi, mis pakkus sihikindlalt helilisi interpretatsioone esimese vaatuse lõpustseenidele. Tõesti, nõudekolin suhtedraama taustal on vägagi asjakohane sümbol, kuigi tavaliselt ootaks taldrikute lõhkumist ja mitte niivõrd klaaside baariletile ladumist. Seega minu tänud Draamateatri puhvetineidudele. Tähelepanu osutatud.

Minadki

2009-03-05T15:12:00.004+02:00

- Alguses tundus mulle küll, et Undi tekst eeldaks teistsugust lähenemist. Mitte nii realistlikku, pigem tõstetud, irooniamuigelist.
- Milleks? See polnud ju Undi lavastus, kõigest tema tekst ja seda võib igaüks oma tahtmise järgi lavale panna.
- Muidugi võib. Ma lihtsalt selgitasin oma ootushorisonti.
- Te Tartu Ülikooli teatriteadlased olete kõik ühed Undi-friigid, nagu muud moodi ei saakski. Mulle istus Normeti realistlik jutustamisstiil väga hästi, sest lasi noortel keskenduda loo jutustamisele…
- Jah…
- Ka postdramaatilise teatri ajastul ei kao looteater kuhugi!
- Ma tahtsingi nõustuda, et loojutustamise õppimine on neile hädavajalik. Veider, et kui “Räägivad” puhul jooksis lugu pea kõigil kadudeta, siis “Runolauludes” ei jõudnud pea ükski lugu saali.
- Seal olid eesmärgid ju teised, see oli lavakõne eksam ometigi.
- Las ta siis jääb, kuigi ma pole päris kindel, miks pakkuda midagi lavastusena välja, kui terviklikkus polegi eesmärgiks olnud? Ega ma ei saa ka muidugi aru, kuidas runolaulude esitamine lavakõnele kasuks tuleb, kui samal ajal loo sisu peale keegi ei mõtle.
- Ära lahmi, Lauri Kaldoja ja Liis Proode kohta seda küll öelda ei saa.
- Nõus. Hendrik Toompere jr alustas ka väega, mida teiste puhul ei märganud, kuid võhm sai otsa temalgi. Kuidagi tehniline oli.
- “Räägivad” puhul seda küll öelda ei saa. Lõpumonoloogis suutis ta hetkega terve saali oma haardesse saada.
- Jah, juba “Ahoist” kirjutades ütlesin, et tal on hea lavaaja taju, nüüd on selge, et ka lavaruumi taju.
- No ei tea, “Räägivad” ajal mõjusid tema sissetulekud küll kaootilistena.
- Ta oleks pidanud jah end kuidagi pidevamalt vaataja teadvuses hoidma. Ehk aeg-ajalt end laval näidates või erinevatel kohtadel publiku seas istudes või…
- Seda pidanuks lavastaja talle pakkuma.
- Alternatiiviks oleks näitleja oma algatus, aga küll jõuab. Pigem näitas “Räägivad”, et teinekord tasub näitlejale muid suundi ette pakkuda.
- Mis mõttes?
- Mind jätsid kuidagi külmaks rollilahendused, mis tehtud esmaste impulsside najal, et kui teismeline, siis lärmav ja räppiv, kui direktor, siis üleprilli piidlev ja ebalev, ja kui litsakas kassapidaja, siis kindlasti minis ja kätega rääkiv.
- Liisa Pulk tütrena ajas ju naerma küll, tehniliseltki oli väljapeetud.
- Eks ta maitse asi olegi. Liis Proode beibearsenaliga sina peal sõbrannana liigitus alguses ka nende hulka, kuid loo arenedes ja aina enam otse publikule mängides sai see valik põhjendatud. Kõige enam jäi mulle siiski silma hoopiski Marko Lehe katlapidaja. Osalt kindlasti seetõttu, et Undi tekstis on sellele tegelasele palju ontlikult jaburaid repliike antud, kuid Leht tabas väga osavalt ära piiri näilise tõsimeelsuse ja Undi iroonilise naivismi vahel ehk siis selle, mis minu jaoks antud teksti tuumaks.
- Lõpuni ta muidugi vastu ei pidanud.
- Ta hakkas jah oma monoloogi lõpus liialt esinema meile, nina tõusis pisut kõrgemale ja hääl kandus deklamatsiooni, aga loodetavasti pekstakse see tast koolis välja.
- Roland Laosi pidevalt joov ja seda siiralt nentiv asedirektor tabas ju samuti teksti atmosfääri, kindlasti enam kui nii mõnigi teine.
- Mõnede puhul olid ka rollid nii episoodilised, et ei jõudnud neid märkama hakata või siis oli nutikam neid eirata, sest läksid liiga oma teemasse ära.
- Keda sa mõtled, taksojuhti?
- Ei, Mihkel Tikerpalugi hoidis lavaltoimuvast muhedat distantsi, kuigi tema puhul pole ma veel päris veendunud, kas see on alati läbimõeldud võte või teinekord ka laiskus.
- Ega ometi mitte peategelasi, eriti Marta Laan vedas ju etendust vägagi sujuvalt?
- Kohati ehk liigagi sujuvalt? Sekretäri tüüp oli korralikult ära tabatud ja ma saan ka aru tema valikust mängida end eemalseisjaks, kellekski, kellega midagi juhtus, millest miskipärast kõik ülejäänud end puudutatuna tunnevad, kuid mulle jäi tema enda suhtumine juhtunusse siiski pisut segaseks.
- Loo ülesehitus pole tegelikult Undil endalgi täiesti vettpidav, aga eks ta on ju isegi nentinud, et ei oska uusi lugusid välja mõelda…
- Ma saan aru küll, et Undi-friigina peaksin siinkohal vastu vaidlema, aga ei, olen nõus, et just peategelase emotsioonid võinuks dramaturgiliselt enam läbitöötatud olla. Mida ei saa aga öelda peategelase abikaasa kohta, siin on kõik üsna selge, kuid päriselt mõjule ei pääsenud.
- Kristjan Ükskülas on tõesti mingi liigne korralikkus, mis teda tagasi hoiab. Nii siingi: näitlejatehniliselt on roll täpne, kuid esituses on ebamugavust, justkui ei tahakski ta päriselt just seda rolli mängida, sest ei mõista oma tegelast.
- Ta peaks ka vähem laval oma keha kontrollima, see põhihoiak: aimamisi ettepoole küürus selg, selja taga ristatud käed, läbivaatavad silmad on juba liigagi tuttav. Sealsamas “Runolauludes”, kus ta Mikk Jürjensiga vastakuti laulis-hiilis, tuli see ebalus kontrasti kaudu eriti hästi välja.
- Mind üldse häiris keha kasutamine “Runolauludes” kõigi puhul, kui Jürjens välja jätta: ma saan aru, et tammumine oli rütmi tunnetamiseks, kuid hetkel mõjus see veel ühe asjana, millel meeleheitlikult silma peal hoida, et jumala eest sassi ei lähe, kuigi tegelikult peaks liikumine loomulikult laulust sündima, häält toetama.
- See oli jah võõrkeha, nagu need maskidki…
- Las need jäävad. Need olid küll täiesti üleliigsed, aga ega nad seganud ka.

Veel kord tippjuhtidest, sel korral Radissonist

2009-03-03T16:40:00.004+02:00

Seal ta istub.* Nurgas, ebalev naeratus näol. Veidi küürus, põlved kokku surutud, käed häbelikult närvitsemas. Läheb veel mitukümmend minutit, enne kui sõnajärg jõuab Armin Hurdi (Peeter Rästas) kätte, kuid see tasub ootamist, kuivõrd on etenduse vaieldamatu kõrgpunkt. Nii pole ammu teatris naerda saanud.

Üllatusmoment on nüüd kadunud, pealegi olen vahepeal näinud lavastust "Teisel pool", kus Rästas paljuski samadel võtetel rolli loob, kuid tõeliselt käima läheb etendus nüüdki tema monoloogist.

Üleüldise majanduslanguse taustal on muidugi lihtne väita, et Kati Kivitar on pannud tekstivalikul kümnesse – lahtilastud tippjuhte, nagu näeb „Top Dogsis“, saab lähiajal kindlasti palju olema.

Mis seal salata: nüüd ja Radissoni konverentsikeskuses mõjus lavastus enamgi kui otse kümnesse ning ebalevad näod publiku seas annavad alust arvata, et nii mõnigi vaataja küsis endalt: kas on ikka eetiline töökoha kaotanud inimeste üle naerda, kui meil endil neid hetkel aina juurde tuleb?

Aga. Esiteks jääb väljapeetud valgest lavakujundusest ning kallitest ülikondadest (kunstnik Britt Urbla Keller) väheks, et tegelased tippjuhtidena usutavad oleksid.

Radissonis ei mõjunud valge kujundus sugugi nii steriilse ja loodud kohana kui Rakvere Teatri suurel laval istudes, mistap mõjus tegevus märksa argisemalt, otseütlevamalt ja mitte turvalise kunstilise üldistusena.

Tekstiautor Urs Widmer intervjueeris enne kirjutamist mitmeid oma ala spetsialiste, prototüüpidega kohtumine oleks tulnud kasuks ka näitlejatele. Lavalolijad mõjusid liiga pehmekeste ja väheintelligentsetena, et suudaks kujutleda end nende alluvusse töötama.

Näitlejad on nüüdseks loobunud tippjuhtide mängimisest ning keskenduvad enam inimlikele aspektidele, mis lavastusele vaid kasuks tuleb.

Selles mõttes tuli olukorrast kõige osavamalt välja Ülle Lichtfeldt, kelle Vivian Orlund oligi mängitud lihtsaks töökaks tüdrukuks, kellest mingil põhjusel saanud tippjuht. Lichtfeldti rollilahenduses oli sarnaseid jooni Virge Külmkingaga „Käpipuu vennaskonnast“, kuid tema üldise seksika rollinimistu taustal on alati nauditav seda tahku näha.

Võrreldes esietendusega oli Lichtfeldt väliseid väljendusvahendeid kärpinud: enne mõjus ta oma suure ülikonna ja viltu värvitud huultega armsalt kohtlasena, kuid nüüd toimus sisevõitlus oma (ema) unelmatega kuskil sisemuses - osalt on sellest kahjugi, seda enam, et koduimitatsioon koos Erni Kasega oli väga konarlik.

Veider, et just repertuaariteatris, mille üks tugevusi peaks olema trupi arendamine, kiputakse kindla peale välja minema. Erni Kaske vaadates suutsingi vaid nentida, et oleks juba ammu aeg pakkuda talle mõnd muud rolli agressiivse, aga õnnetu nooruki oma kõrvale.

Etteheide säilib, kuid ühemõttelist agressiivsust oli Kases sel korral vähem, mistap tekitas tema tegelane ka rohkem huvi.

Teiseks hakkab mulle üha enam tunduma, et Kivitari puhul polegi tähendused sõnade taga nii olulised kui vorm ja ütlemise viis. Ja see pole sugugi negatiivne järeldus. Ka „Top Dogs“, sarnaselt lavastustega „Paar“ ja „Jälgides kaljukitsede kõnnakut“, on vormiliselt viimistletud, hoides läbivalt üht loogikale allutatud rütmi.

Eriti Radissoni etendused näitasid ära, et Kivitarile küll meeldib mängida lava ja saali suhetega (näiline "Paari" osaliste kutsumine publikust, Mälbergi tegelase sissejuhatus nüüd), kuid tundub kartvat otsustavalt vaatajat mängu haarata. See loob olukorra, kus publik peab oma ootusi pidevalt muutma ning see võtab liialt energiat, mis võiks etenduse jälgimisele kuluda - rääkimata pisukesest pettumusest, kui aru saadakse, et lavastajal polnud plaaniski neljandat seina alla lasta.

Rakveres kippusid stseenivahetused etendust siiski pidurdama, sest polnud läbivalt konkreetsed (nagu enne „Siit tulen mina!“-stseene) ning kannatasid tehniliste valikute tõttu (päevavalguslambid lihtsalt lähevad kaua tööle).

Radissoni konverentsisaal oli suurem ning olmet täis ja sestap siin ei hakanud see kõik silmagi.

Seetõttu erutavadki mind enam Kivitari lavastused, kus ta taandab teksti esialgse kokkutuleku põhjuseks ning kasutab seda edaspidi oma äranägemise järgi. Mõnikord võiks üldse ilma konkreetse tekstita proovida või kasutada sõnu nende tähendustest eraldi – mis on muidugi vägivaldne eemalseisja soovitus.

Soov jääb, kuigi "Top Dogs" selleks enam argumente ei lisa, tõstatades pigem küsimuse, kui korralikult Widmeri tekst proovisaalis läbi töötati - mitmed tegelaskujud jätsid liialt palju lahtisi otsi.

*Tekst, mis pole kursiivis, ilmus siinsamas 12.10.2008.

Teatriga ilma ei muuda

2009-02-26T12:08:00.004+02:00

Tänases "Eesti Ekspressis" on minu lugu Krahli "Unistuste vabariigist".

tiirleb pöörleb suri

2009-02-19T13:00:00.001+02:00

“Pedro Pàramo” lavaletoomine on muidugi hea mõte: Eesti Draamateatri trupis on niivõrd palju väljakutset esitavaid rolle ootavaid näitlejaid, et nende kõigi lavalnägemine ühe õhtu jooksul kasvõi ühes stseenis peaks publikuedu tagama Müstikagi läheb tavaliselt inimestele peale

Ingomar Vihmari lavastuses on aga liialt kahtlema panevaid valikuid sellesama müstika loomisel, et atmosfäär venitusarmideta sünniks. Kõik algab jällegi tekstist Dramatiseeringus on mindud pikkade sisemonoloogide teed, mis timmimata misanstseenide tõttu jäävad tihti mustvalgele lavale elutult seisma. Eeslaval räägitakse tagapool kõnnib vaikiv näitleja edasi-tagasi põigates vahepeal uksest sisse aga rütmistatust pole kusjuures seda rõhutab veelgi tempotäpne muusikavalik mis aeg-ajalt kõlab nii valjult et näitlejat ei kuulegi ma saan aru küll kuidas aeglane tempo müstilisust luua võib aidata kuid mõned rütmimuutused oleks siiski kasuks tulnud (sarnast tunnet tekitas ka “Rock’nRoll”) Ervin Õunpuu eeldatud minimalistlik ja tähenduspuhas lavakujundus oli Jaanus Vahtra pilkupüüdvale moekollektsioonile ootusärevaks lõuendiks, mis jäi siiski tihtilugu tühja tiirlema See et enamik tegelasi on surnud ja mäng käib kahes reaalsuses polnudki lavastajale justkui oluline ja nii taandus lugu ühe mehe ja tema naiste kokkusaamisteks ja lahkuminekuteks kus ümberringi sagis veel palju muidki tegelasi revolutsiooniteema jäi täiesti avamata

Kõige täpsemini tabas romaani atmosfääri (ja ehk lavastaja ootusigi) Hilje Murel, kelle oma vennaga abiellunud naises oli koos realistlik surmajärgne unetus ning poeetiliselt ülekeeratud (ka otseses mõttes) lavaline liikumine – oleks laval kõik nii käitunud, mõjuks eelmise lõigu etteheiteid üleliigseina. Merle Palmiste jõuline armuhaprus tõmbas teise vaatuse kolme sekundiga käima ning pani pöidlad pihus lootma, et ta lähiajal mõne tõeliseks pähkliks osutuva rolli ette võtta saab. Vaatus ise aga kukkus kohe tormama ja pidama enam ei jäänudki ning kuigi tempo oli üleval jäi esimese vaatuse fluidumi algegi pöördlava hammasrataste vahele hetki muidugi oli kuid lõpuks polnud enam sugugi aru saada mis ja kelle lugu rääkida tahetakse ning miks neid kõiki seal laval nii palju olema peab revolutsionääri kõrihääle peale vaatasin piinlikkusest maha Meelde jäi ka Laine Mägi. Tema fraseeringus on kordumatut omanäolisust – mõtlikult nasaalset ja konarlikku kõla - , mis mitte alati lavastajatele ei allu, kuid Rulfo maailma sobis see kui kaame jume lahkunule. Surma kohta ei saanudki midagi teada…

Ees tantsija (istujagi)

2009-02-03T12:29:00.001+02:00

Mart Kangro lavastusel “Can’t Get No / Satisfaction” oli minu ees istuja lõhn. See meenutas mu eelmise nädala armumist. Kangrogi lõhnas samamoodi, mis tal muud üle jäi. Lõhnad levivad. (Ootamatu algus, aga kuidas edasi? Ehitadagi artikkel üles paralleelile armumisega või meenutada muid lõhnu või astuda tavarajale tagasi? Kuradi kahju, et ma seda eesistuja lõhna marki ära ei tundnud.)

Armumised kipuvad tihtilugu puntrasse jooksma, jäädes hea mõtte luupi pidama, sest nii on kergem, kui astuda järgmine samm tegelikkuse suunas. Kontseptsioonidega on sarnaselt. Tahtmise enda valikuid põhjendada võitlemas vajadusega publikule meeldida lavastas Kangro liigseta selgeks, kuid mingil hetkel jäi toppama temagi ning õhus hõljus vaid esitaja isikupärane sarm, põimudes minu ees istuja magusa lõhnaga. Mõtted läksid mujale, kuid headele radadele. (Siinkohal peaks rääkima sellest, kuidas tantsijate puhul kannatavad stseenid tihti vähese näitlejameisterlikkuse pärast, aga hetke tuju ei luba huviga intellektuaalne olla. Pigem tuleb nüüd leida vaste Kangro “isiklikule black-out’ile” – see oli lihtsalt tabav. Sulge!)

Mart Kangro “Can’t Get No / Satisfaction” on kindlasti kõige terviklikum viimasel aastal Kanutis nähtud lavastus. (See tuleb ikka igaks juhuks otse välja öelda, muidu jääb veel vale mulje kogu sest sulutamisest.) Mõte ja vorm täiendavad võrdselt teineteist, sõna ja liikumine samuti. Pingutatud naerugrimassi iroonia tagant paistab selgelt siiras küsimus ning mehhaanilistest kordustest kumab läbi täpne tehnika. Viimast kohtab tõesti harva, proua Murdmaa. (Kas liiga kiitvaks ei lähe? Muidu arvatakse veel, et lasin isiklikul lõhnamälul summutada oma kriitiku objektiivsust – mis iganes see ka pole. Ava!)

Kuidas seda tasakaalu oma mõttemaailma ja vastuvõtja ootuste vahel päriselt saavutada, jääb muidugi selgi korraks müsteeriumiks, nii seal kui siin.

Äkki see eesistuja kasutas ikkagi mingit äraleierdatud Versace’it? No aga seda on ju igal pool, see pidi ikka miskit vähempoppi, teadlikumat olema. Kangro nüüd küll Versace’i järele ei lõhnanud.

Vahekokkuvõte seisuga nüüd

2009-01-26T16:39:00.001+02:00

Seda blogi alustades seadsin endale kaks piirangut: kirjutada igast (eesti) lavastusest, mida vaatan, ning alati mahtuda päevalehekriitika formaati (nii 3000-4000 tähemärki). Eesmärgiks oli ühelt poolt läbi sunduse iseend kirjutajana vormis hoida ning teisalt tõestada, et ka lühidalt on võimalik adekvaatset tagasisidet anda – tuleb lihtsalt zhanrireeglitega kursis olla. On selge, et lühem vorm nõuab suuremat otsusekindlust. Seda nii valikute osas, millest kirjutada, kui hinnangute andmisel. Päevalehekriitika on eelkõige ajakirjanduslik zhanr ja seetõttu kehtivad talle ka paljud uudisloo reeglid. Ideaalis algab see lugeja tähelepanu püüdva juhtlõiguga, millele järgneb spiraalina ümber keskse teema/idee/hinnangu/küsimuse tiirutav artikkel ise. See ei tähenda sugugi pealiskaudsust, otse vastupidi: selleks, et oma juhtmõtet tõestada, tasub argumente leida kõigist lavastuse märgisüsteemidest (kujundus, lavastajatöö, rollid, näidend, vastuvõtt jne), leppides samas tõigaga, et kõige jaoks ruumi ei jätku. Valikute tegemine on küll raske, kuid ka kirjutajat enim arendav, sest sunnib leidma väga täpseid ja lühikesi fraase (näiteks rolli tuuma edasiandmiseks). Miski eelnevast ei välista protsessi käigus tagasiside andmist.

Nüüd, veidi üle aasta (ja 90 sissekande) hiljem tunnen vajadust uueks teemapüstituseks. Sarnaselt eelmise korraga ei hakka tänagi endale seatud piiranguid ette selgitama – tekstid peavad töötama eesmärkidest sõltumatult. Eks need on endagi jaoks alles välja kujunemas. Kõige raskem on oma nohiklikku mina veenda loobuma harjumusest kirjutada kõigest, mida vaatan, aga hetk on sealmaal, et rutiinitunne on esialgsest väljakutsest tugevamaks kasvanud. Heietasin võimalust ajakirjandusmaailma reegleid mööda edasi minnes nn viieteist sõna tehnikat rakendada (ajakirjanik peab suutma iga oma loo/artikli viieteist sõnaga kokku võtta):

“Sügissonaat” tehti justkui ühe stseeni pärast, muu oli entusiasmita sisse- ja väljajuhatus. Lavastus on lagunenud.

tundub aga kuidagi väheütlev ja väheinspireeriv, nii et pigem harvemini. Kangesti hea oleks, kui blogosfääri tuleks juurde (professionaalseid) regulaarselt teatrist kirjutajaid, kel samuti huvi teatrikriitika olemuse ja eesmärkide üle mõtiskleda. Tagasisidest on puudus.

Kommunismi poolt ja vastu

2009-01-23T12:34:00.001+02:00

Mõned aastad tagasi Stoppardi “Rock’n’Rolli” lugedes erilist vaimustust ei tundnud: tekst jäi dramaturgiliselt alla “Arkaadiale” ning dialoogivaimukuselt “Rosencrantzile ja Guildensternile” ning teema tundus pigem paeluvat isade põlvkonda. Ülesehituslik nõrkus kumas läbi ka Heiti Paki tagasihoidlikust rezhiist, kuid valjult kõlanud muusikapalad, mis tekstis olid mu jaoks vaid nimed, suutsid ajastut piisavalt edasi anda, et mõttekäigud huvi hakkaks pakkuma. Vahepeal muutus staatilisus küll kurnavaks, kuid etenduse järelmaik sai pigem positiivne.

Sellegipoolest tulnuks mõnigi tempovahetus lavastusele kasuks. Eriti igatsesin enam välist tegevust Andres Noormetsa ja Tiit Palu dialoogide ajal, kus tühjal laval kaikusid oma tähenduse kaotanud sõnad. Usutavasti püüdis Noormets portreteerida Jani kui vaikset muusikahuvilist, kes olude sunnil sattunud poliitmängudesse – see põhjendaks tema läbivat ükskõiksust - , kuid selles rokiarmastuseski puudus siirus ja suurus, mistap oksendamine lõhutud plaate nähes kunstlikuna mõjus. Palu tegelase sisepõlemised jäid aga täiesti saali kandumata: tolvanist kaasajooksik ei saaks nagu kuidagi Jani-suguse mehe parimaid sõpru olla. Neil põhjustel ei tõusnud lõppeks tekstis olev praktiliselt kogetud ida kommunismi ning teoreetiliselt töötava lääne kommunismi vastuolu nendingust kõrgemale, millest on kahju.

Õnneks mängiti teksti teine tasand – armastus – tänu Piret Laurimaa topeltrollile märksa sujuvamalt, tahaplaanile hoidvamalt ja seeläbi filigraansemalt välja. Nii Laurimaa surmale määratud professori kui endas pettunud ema rollis oli sisulist läbitöötatust ning kindlalt kontrollitud lavalolu, kus mõte ennetas iga liigutust. Puhas nauding vaadata. Nagu ka tegelikult Carmen Mikiveri ülekuulaja: selles väga lühikeses stseenis oli rutiini tüdimust, sadismi nautimist ning irooniat omaenda võimu suhtes. Säärast täpsust tahtnuks igas stseenis näha, aga sel korral veel mitte.

Siinpool sakslasi

2009-01-13T14:25:00.003+02:00

Teatrimälu on kummaline asi: aastatetagusest Noormetsa lavastusest “Teisel pool” mäletan vihmast õdusmelanhoolset atmosfääri, täidetud küsimistega olemise järele. Ehk ka mõnd näitlejahetke, kuid eelkõige atmosfääri. Möödanikuga võrdlemine on alati oleviku suhtes ebaaus, sest aeg kipub mälestusi romantiseerima, kuid samas nii paratamatu. Nii läksin Rakvere Teatrisse kindlate ootusega. Saaremäe lavastus üllatas olmestseenide rohkusega – ei mäletanud, et neid tekstis nii palju oli (võimalik, et Noormets ka kärpis, sest tollal mängiti vist vaheajata). Samas on taoline rõhuasetus täiesti mõistetav: väikeses kohas elamise võlud ja valud on ikka Rakvere Teatri repertuaaris koha leidnud (viimasest ajast Lennuki “Päeva lõpus” näiteks) ja nii ongi hea, sest kus mujal neid teemasid käsitlema peaks kui väikelinnateatris.

Võiks arvata, et kuna tegemist jõululavastusega, kus enne ja pärast etendust süüa-juua antakse (siinkohal kiitus kokkadele) ning publik laudade taga istub, siis nöörib turundus kunstil kõri kinni, aga õnneks mitte. Laval olid korralikult selgeks mõeldud rollid ning sujuvalt olmelised misanstseenid. Üllatamine polnudki eesmärgiks. Näitlejad moodustasid võrdväärsete tüüpide galerii, kuid lõpuni kaasahaaravast ansamblitunnetusest jäi kohati vajaka. Pinevamad olidki monoloogid, kui tegevuses tempo maha võeti ning valgus tuhmus; ehk tulnuks suurem kontrastsus olmestseenidega (tempos, meeleolus) lavastuse rütmistatusele kasuks – hetkel jäi lugude müstilisus minu jaoks piisavalt suureks mängimata (aga see võib ka maitseküsimus olla). Kõige kriipivamana mõjus muidugi Ülle Lichtfeldti lõpupihtimus, mis teistest lugudest ka sügavalt isiklikum.* Peeter Rästas jätkas “Top Dogsi” radadel, kuid nüüd jääb sellest väheks. Velvo Väli mängus on juba mitmendat lavastust järjest märgata sisemise põlemise puudumist.

Lavastuses räägitakse palju mingitest sakslastest, kes turismihooajal külakõrtsi ummistavad, nii et püsikunded muid paiku otsima peavad. Etenduse lõppedes kantaksegi lavale toiduvaagnad ning näljane publik vallutab pinna, mis hetk tagasi kunstile kuulus. Oli see nüüd teadlik iroonia jõuluärinduse vastu või lihtsalt muhe kokkusattumine?

*Huvitav, kas see, et meie arvamused Lichtfeldti Katre Väliga absoluutselt lahku lähevad, on kuidagi vaataja sooga seotud?

Leegita rüübe

2009-01-09T15:16:00.002+02:00

Alustuseks tuleb muidugi nentida, et Eesti Draamateatri maalisaali kolmandast reast ei näe pooltki laval toimuvast. Ülejäänud osa “Leekrüüpest” oli ootuspärane õhtutäide, mil puudus tahe pakkuda oma vaatajatele intellektuaalset väljakutset, kuid mis ei suutnud päriselt ka näitlejameisterlikkuse tulevärgiga publikut pahviks lüüa. Kindlalt oli tunda, et tegemist aasta esimese etendusega pärast pikemat pausi – eriti algusstseenides tuli liialt tekstis koperdamisi ette.

Tegelikult on lavastajatööst siin raske rääkida, sest enamjaolt oli panustatud näitlejamängule, kuigi sealsamas miski pärast lavale lastud ka groteski keeratud tegelased, kes Shaffer iseenesest nutikale loole kuidagi au ei teinud. Ma ei hakkagi vist kunagi aru saama, miks eeldatakse, et õige nali peab ikka räme olema.

Kersti Kreismann ja Maria Klenskaja mängisid oma tüübid muidugi vaevata kontrastseteks, kuid rezhiis oli tihti tunda mingit juhuslikkust. Oli küll ära mõeldud, kuidas mingit repliiki huvitavalt esitada, kuid järjepidevalt vettpidavatest põhjendustest jäi vajaka. Ei ole ikka päris nii, et hea näitleja tehku, mis tahab, ikka on huvitav vaadata. Polnud mitte.

Külm Mehhiko

2009-01-07T11:35:00.003+02:00

Taas tuleb õlgu kehitades nentida, et mitte ei saa aru, miks just see tekst siin ja praegu lavastada võeti. “Iguaani öö” Tallinna Linnateatris paneb küll lavale Williamsi sõnad, kuid teeb seda elutult ning sihipäratult. Tihti on tunne, nagu vaataks mõnd ETV teleteatri kaheksakümnendatest pärit salvestust. Esimese üllatuse pakub juba Iir Hermeliini plastist dzhungel, mis esitab vaatajate võimele unustada, et see polegi päris (willing suspension of disbelief) võimsa väljakutse. Mind võideti suureskooriliselt. Asi polegi niivõrd selles, et tänapäeval suudab realism laval harva usutavana mõjuda, vaid tõsiasjas, et siin pakutud kunstiline realism kuulub juba ammu iroonia ampluaasse. Viimasest polnud Normeti lavastuses aga jälgegi (ja selle teksti puhul poleks saanudki olla).

Rain Simmul kehastab peategelast küll jõuliselt, hoides publiku pilku endal, kuid puudu jääb julgusest teinekord seda viimast sammu tegemata jätta ning enam sisemist tegevust usaldada. Kuidagi ei tahaks uskuda, et seal ikka nii palav on, kui tekst räägib, vaadates Simmuli rahmeldamist. Tasunuks Anne Reemanni suuredekoteelisest perenaisest, kes vaikselt kookosrumme valmistab ja asjadel omasoodu minna laseb, shnitti võtta (kahju, et teises vaatuses polnud Reemannil enam suurt mängida ja nii jäi roll kuidagi poolikuks). Piret Kalda igavene reisija on näitleja loometeed arvestades ehk lavastuse silmapaistvaim roll, sidudes sujuvalt lapseliku naiivsuse küpse naise leppimisega, vältides samas karikatuuriks muutumist. Tema puhul tulevad kõige selgemini esile ka motiivid ja teekond, mis nende järeldusteni viinud, kuid üldise hõreda miljöö taustal jääb sellestki väheks, et publikut kaasa elama panna. Just see, et laval ei tekkinud pingestatud atmosfääri, mis laseks vaatajal justkui paadis loksudes Mehhiko kuumale rannikule seilata, oli lavastuse suurimaks puuduseks.

PS! Keda huvitab, milline see lavastus ideaalis pidanuks olema, kuid minu arvates kindlasti polnud, võib lugeda Rein Veidemanni arvustust.

Julgust ja õnne

2008-12-19T15:11:00.001+02:00

Mulle jõulud ei meeldi. Jõulutuled ka mitte. Pseudo. Uksed on muidugi põnevamad, lootustandvamad. Et äkki midagi uut. Bert Raudsep meeldib mulle ka. Teda näeb laval harva, aga temas on mingi intensiivselt piidlev kohalolu, mis vaatama kutsub. Pole ta midagi nii habras, kui arvata võiks. Seega Raudsep ukse taga peaks kindla peale minek olema. Oligi – lausa liiga kindla peale. Laur Kaunissaare lavastuses “Mida sa ootad?” olid etüüdid eraldiseisvatena analüüsiga vaadeldavad, tõusmata siiski üldistuseks, vastuseks, et miks sest jälle rääkima peab. Aga olgu, kui küsiti, siis tuleb vastata: ootan suuremat julgust selgest tähendusest kõrvale kalduda ning esmapilgul tõestamatuid seisukohti võtta.

Pieter Ampe näiteks ei karda keda kuraditki mõttetusega tüüdata. Peaasi, et lõbus on! Ja oligi täielik rokkimine, nõmeanalüüs ja suitsujagamine. Suupärane õllekõrvane, millest hambaauku ei jäänudki suurt midagi peale lõbu. Aga vabalt võib ka nii. Kunstniku argipäev, mis kriitikul silmad suureks ajab. Sest meie eeldame sisemist põlemist ja pidevat muidu-suren-ära loomingut.

Priit Rauale õnnesoovid preemia puhul: Kanutis nähtust kirjutades juba igav ei hakka. Isegi kui saalis endas on teinekord tüütu istuda.

Tasakaalus naerutamine

2008-12-17T15:27:00.002+02:00

Selleks, et mõista, kui oluline on, et Ugala repertuaari jõudis tekst nagu “Grafiti”, tasub võrdlevalt lugeda Postimehe ning kohaliku Sakala arvustusi – peegelpilt on totaalne. Ei usu siiski, et Sibleyrase tekst vaid suurlinnapublikut kõnetaks, kuivõrd teemad – usaldamatus, pealiskaudsus, hirm väljajäämise ees – on universaalsed.

Taago Tubina lavastus usaldab teksti, otsimata lisasümboleid, mida ka tõesti vaja pole (ka kulmukortsutust tekitavad viljapead toaseintel saavad teises vaatuses selgituse). Lugu ja mõte on niigi selged. Enim on rõhku pandud kolme abielupaari väljamängimisele: Liina Olmaru ja Aarne Soro anduvad eemalseisja mõnuga uusedukate pseudosuhtlusele; Vilma Luik ja Andres Lepik oma tüüpidele küll kõrvalpilku ei paku, kuid pakuvad eelmisele paarile vajalikku vanamoodsuse kontrasti; kõige raskemas olukorras, portreteerides keskpärasust, on Janek Vadi ja Kadri Lepp ning seetõttu on paratamatu, et nad nii elavat publiku kaasaelamist ei teeni. Suurim oht etenduste käigus üle võlli lennata, mõeldes välja aina uusi lavasituatsioone, on just Olmarul ja Sorol – mingil hetkel saab neid kurkuminevaid puuvilju ja oimukohtade näppimise vajadusi lihtsalt liiga palju.

Põhiline on aga see, et Tubin on suutnud saavutada selle, mida tihtilugu võimatuks ülesandeks peetakse: lavastada komöödiat, mis ei tee kunstilisi järeleandmisi. Suur tänu selle eest läheb muidugi näidendile, kuid teoreetiliselt oleks võinud lavastades minna ka grotesksete tüüpide ja lausnaerutamiseni, mis pühkinuks muidugi Sibleyrase tekstilt irve näolt. Ja siis polekski midagi jäänud. Ehk vaid tantsivad black-out’id Karl Saksi ja Päär Pärensoni esituses (liigutused sobisid paremini Saksile, mis ka loomulik – tema koreograafia ikkagi), mille nutikuse ees tuleb kummardada.

Punapeadele ei soovita

2008-12-12T15:05:00.001+02:00

Ja mis siis? Ah? Mis siis, ma küsin? Kas ma pean talle kaasa tundma? Et oi kui raske tal on olnud, ümberringi provints ja kõik joovad ja mujale minnes ei saa ka ju hakkama, sest ise on loll?

Ma ei usu, et inimesel pole võimalik oma keskkonnast välja murda, kui ta seda ikka ise tahab.

Ma tean, et see pole nii.

Ja seetõttu jäi Mart Aasa kirjutatud ja Leino Rei lavastatud “Räägime asjast” peategelase allakäik mulle arusaamatuks ja kaugeks. Ja kohe kindlasti ei pannud kaasa tundma. Puhtalt ta enda süü. Et olen üleolev? Sest maakohtades ei saa head haridust ja puudub motiveeritud õpikeskkond ja üldsegi, mängukirg on haigus ja kuidas sa siis ei joo, kui kõik ümberringi mõnuga neelavad.

Mulle meeldivad munadega mehed rohkem. Punapeadele ilmselgelt samuti.

Aga olgu: kui ei mõista, pole ka mõtet möliseda, seega jäägu see tekst. Leino Rei lavastus oli vahendites mõõdukas, keskendudes tüüpidele ja räägitavale. Sümbolid olid viisakalt koondatud ühte punasesse põdrapeakujulisse küünlasse. Tähelepanu oli seega näitlejal. Tarmo Tagamets peategelasena vedas lavastust pingeteta, olles keskmeks, mille ümber ülejäänud tüübid keerutada said. Leino Rei isa ja Tauri Trummali kinnisvaramaakler panid tõenäoliselt kümnesse, ülejäänudki tabasid märki. Lavastuse rütmid olid siiski paigast ära ning päriselt käima läks nähtud etendus vaid hetkiti. Ehk oli selle põhjuseks harrastajate kaasamine või harvad mängukorrad. Suuresti muidugi mina ise. Mõne vaataja pea kohe on liiga punane.

Vajalikud küsimised

2008-12-12T14:20:00.004+02:00

Ma pole kunagi päriselt seletada suutnud, milline see Hendrik Toompere jr lavastajakäekiri on, kuid pärast “Kõige tähtsama” vaatamist on mingi teadmine vormumas, kuigi verbaliseerimisega läheb veel vist aega. Koolitöös lihtsalt paistavad lavastaja antud ülesanded enam silma, neid kattev teostuselina on veel kohati hõre ja auklik. Mis ei vähenda sugugi sellise koostöö vajalikkust ning nauditavust.

Nõustun nendega, kes viidanud, et noored näitlejad mängivad liialt esmatasandeil, suutmata tegelaste motiive nähtavaks luua (kas teater pansionaadielanikega oli pelk trikitamine või ka inimlik toepakkumine, miks õpetajanna nii tige oli, keda ikkagi tahtis esimene armastaja?). Küll aga mõistan täielikult, miks Toompere just selle teksti oma noortele valis: elu ja teatri reaalsuste ning kunsti olulisuse järele küsimiseks on lavakool just see õige koht ja pole noorte asi, et enamik vaatajaid neist teemadest juba ammu väsinud. Pealegi, nähtud etendusel olid saalis enamjaolt keskkooliõpilased, kes oleks kindlasti rahuldunud ka suurte zhestide ja groteskis karakteritega, kuid ehk leidsid mõned ka paar küsimust, millele lähiaastail ise vastuseid otsima hakata. Siiski on pisut kahju, et laval polnud Draamateatri püsitrupp – lavastus oleks seda väärinud (kilekottides teatriparoodiastseeni peaks siis muidugi ümber lavastama, siin puudus igasugune professionaalsus, ning lavavõitlustunnigi lavalt kaotama).

Näitlejatest jäid enim meelde kõigepealt Roland Laose alguse kaardimoor: alati eemale kaugusse vaatav manipulaator, kel piisavalt vilumust, et õnnestumisest mitte liialt erutuda. Kleidita asendus see kontroll oma tunnete üle miskipärast lausa hulluseni küündiva bravuuriga: eks iseendana on alati raskem teisi veenda kui maski taga, kuid hetkel jäi kaht poolt ühendav (seletav) lüli märkamatuks. Stseeniks, milles pinget juba nii palju, et oma hingaminegi segava tegurina tundus, oli hoopiski esimene-punkt-armastuskiri. Mikk Jürjensi ja Liisa Pulki kobav-lootusrikas masinakirjatund oli viimse fraasini läbimõeldud, laskumata liialdustesse. Seda näeb harva igas teatris.

Kui “Ahoi” puhul lootsin, et järgmistes lavastustes saavad end näidata ka tüdrukud, siis midagi siin juba oli, kuigi mänglevad tüübid pole veel päriselt see, mille põhjal rolliportreid kirjutama hakata tahaks. Huvi tuleviku diplomitööde vastu kasvas siiski.

Usk ja usutavus

2008-12-11T12:33:00.002+02:00

“Maarja kuulutamise” teevad sündmuseks eelkõige rollid, mis näitlejate endi loometeedel vaimustavad, laiemas kontekstis rääkimapanevad. Ning Paul Claudeli tekst, mis ühele vastuvõetamatu jumalateenistus, teisele sisekaemuslik igapäev.

Ateistid imedesse ei usu, vähemalt religioossetesse kindlasti mitte. Mina olen ateist. Järelikult on “Maarja kuulutamine” minu jaoks muinasjutt, mida väikese pingutusega sama õhinal uskuda kui lapsepõlve unejutte. Lootusesse usuvad aga kõik. Isegi ateistid. Seega kõnetas Claudeli tekst mind siiski: polegi oluline, kust etteloetav lõik pärineb, kui mittekuulumine teadvusse immitseb. Religioonifoobid niimoodi mõtelda ei suuda, las nad siis jäävad. Olen isegi hea meelega nendega aega veetnud.

Lembit Peterson trupiga pole selgi korral nõudmisi teksti läbitöötatuse osas alandanud ning laval on meil aina harvemini kohatav usutavus. Muidugi pole see uuendav teater, kuid traditsioonide kandjana püstipäine ja sellisena teda võtta tulekski. Andri Luup päris nii vist ei arvanud, püüdes oma tegelaskuju näidata distantsilt, mille vaatajale selgeks mängimiseks jäi käsitööoskusest puudu, kukutades ta ansamblist välja. Teise äärmusesse, liialduses tõsiseltvõetavuse kaotanud mõtisklusse takerdus Rain Simmul. Õekestepaar Maria ja Laura Peterson hoidsid aga vaatajate tähelepanu. Silmad-läksid-suureks-ja-suu-vajus-lahti viisil jääb enamikele muidugi meelde Laura Petersoni uus hääl: kõmisevalt madal, veidi tüdinult jõuline oma loomusega kimpus tütre hääl. Esimese vaatuse järel tundus küll, et rolliloome ongi häälemoondusega piirdunud, kuid edasine pakkus ka mänguvõimalusi, kulmineerudes Piiblist jõulumissat ette lugedes oma kuulumatuse tunnetamisega. Ideaalis võiks väline võttestik publikule paista sisulise tegelase arenguloo karkassina, hetkel kumasid luud ehk liiga naha alt läbi (kahju, et edasi ei mängita ja rollid kasvada ei saa). Maria Petersoni nahk oli aga paksem kui esimene vaatuse kõrghäälne malbus oodatagi lubas. Just hüljatu, pimeda, kuid õndsana tuli esile tema oskus mõtisklevas rahus emotsioonidepalett vaatajale oluliseks mängida. Maria Petersoni surmale määratud õe andestus jäi meeldetuletavalt vastu igaühe peegelpilti klopsima ka etenduselt koju minnes, hiljemgi. Rääkimata leinavast isast. Kõige erksamalt sundiski mind end jälgima just Lembit Peterson isana esimeses vaatuses: otsustanuna, reisipalavikus, kindlana oma lastes ja neile antud kasvatuses. Selle näitlejaga käib kaasas pühalikkus, vähemasti on selliseks saanud tema avalik kuvand, ja seda nauditavam oli vaadata poisikeselikult elevat teeleasujat, kes püüdis end veel veidi vaos hoida, et perele teenitud seletusi jagada, kuigi käed paitasid juba graatsiliselt kaugete maade mägesid. Lembit Peterson oli laval nagu meister, keda õpilased idamaade traditsioone järgides esimestel aastatel vaid jälgima peaks, siis vaikselt jäljendada püüdes ning alles seejärel oma otsima hakates. Selliseid on meil väga vähe.

Seetõttu, et kõige parem on meistrit jälgida otse laval publiku ees, peab vist sundima end unustama noorte kaasamise külaelanikeks, teenriteks jms, mis lavastusele tervikuna kasuks ei tulnud, muutes ettevaatlikult häälde timmitud kontsertpilli koolipoisi harjutusriistaks. Aga ikkagi.

Who wants a cherry?

2008-12-10T14:05:00.001+02:00

If you don’t like naked blond-wigged men crawling all over you, then “Un peu de tendresse, bordel de merde!” by Dave St-Pierre just isn’t your thing. However, if you were rather immune to this kind of audience involvement, like I am, then you’d probably survive the performance with no damage at all and might even enjoy it in the end.

Behind the seemingly bold demonstration of bodily parts and masturbations on a cake (that was a first for me either) Dave St-Pierre is just a lonely sole looking for love. This time portrayed by a woman in black who bullies the dancers (“They’ll do anything if you pay them!”) and mocks the audience (“Would anyone like a cherry?”). But love never comes if you wait too long to take it seriously and suddenly you find yourself sliding naked between the islands of cuddling couples, feeling the cream from the cake going sour in your pussy. Not much of a revelation here, now is it? Going back and forth between the tedious babble of the mixed-gendered crawlers and physically demanding yet caressing choreography, between the attempt to distance and ridicule and fair amount of naivety, the performance leaves you both hating the obvious and secretly admiring the sincerity of it. “Spiegel im Spiegel” by Arvo Pärt is softly playing, naked bodies sliding on a watery floor and suddenly you forget the blond wigs and orgasms on a cake and just want to join them… or anyone.

“Empire, Love to Love You, Baby” . The Gonzo** way *

2008-12-08T23:06:00.007+02:00

Drags freak me out. They´re just so... brave, walking in their tight-fitting dresses o´er the land so freely. I would never dear. Not that I´d want to, of course. He does, Ricky Seabra. American, fulfilled of patriotism and armed with high heels. He sure does have very nice legs. But wasn't that cellulite I saw by the stage´s shiny light on the back of his thighs? You can have all the sun you want, honey, but not even a tan will hide that! I guess he really is a woman now. Woman in need no less. If they really are raised with cartoons singing the Preamble of the Constitution and divas – I hear you Ricky, I miss Whitney too – performing the anthem at the Super Bowl or whatever it´s called, the rest of the world should give them some break. Especially now with the President-Elect Hussein on the rise. The poor guy has to face so ridiculously high expectations that he will either fail miserably or be shot dead trying. O´, say! what will happen to the star spangled banner then? Who cares? I mean really, entertaining or not but it´s the easiest thing to do: mock the States on stage and get the laughter and applaud through the not-so-perilous fight with the audience´s imperiousness toward everything American. It´s even easier than to find decent porn with active duty soldiers in the internet. Not that I know. And Ricky, it´s obvious that the guy measuring his cock with the Gilette's shaving foam was using the 200 ml bottle and couldn't be more than average – god! you Americans really are gullible, so broaden your stripes and brighten your stars a bit. Not that it would stop any rocket´s red glare or bombs bursting in air. Of course that wasn't what Ricky was trying to say, there´s enough intelligence gallantly streaming under his blond wig – has there ever been a dark-haired drag queen? – to know... What? What were you saying? That Americans are raised as patriots and this is bad or that this has gone on so long that there´s no way back now since “the empire is within all of us”? There was a lot of proud hailing at the greatness of the United States of America underlining the sarcasm and only somewhat gleaming dancing – a drag who can´t dance is like a flag incapable of waving (I could give you some private lessons, Ricky, if you want) – to leave the question hanging next to the up-side-down flag: from what or who would you like us to save you from?

*This article has been written in a FIT Mobile Lab workshop during the Exodos festival in Ljubljana Slovenia.
**What is Gonzo journalism?

2008-12-08T17:28:00.002+02:00

Olen paljuski samas situatsioonis hetkel, nagu Andrew selles postituses kirjutab, ning nõustun ka enamike tema mõtetega. Aga eks me oleme temaga samadel festivalidel ja noorte kriitikute koolitustel ka tuuritanud. Hetkel olen võlgu mälestused Exodos Festivalilt Sloveenias ning reaktsioonid "Maarja kuulutamisele" ja "Kõige tähtsamale". "Räägime asjast" ka. Need tulevad. Pikk aasta on olnud.

A=a+b·x

2008-12-05T16:05:00.002+02:00

Estonia teatris jäi see lava tagafoonile projitseeritud võrrand sel korral ühe muutuja eiramise tõttu lahendamatuks, lahenduskäiku ennast oli siiski üldjoontes pinev jälgida.

Küsimus, kuidas peab ooperit vaatama, on mind viimasel ajal üha enam kimbutama hakanud – oma osa on siin mängida just kodumaise ooperi peatõstmisel (kõigepealt “Wallenberg” ja nüüd “Armastuse valem”) -, kuid vastus tundub aina plehku panevat (valgustumine ei kaasnenud ka ETVs näidatud muusikadokumentaali “Peavad’s ooperilauljad tõesti nii paksud olema?” vaatamisega). Oleks nagu teater, aga vaadata on tihtilugu vähe või lihtsalt piinlik. Selles osas oli Liis Kolle lavastus kergendust pakkuv. Olgugi, et “Wallenbergi” lavamaailm mõnules suuremas groteskivahus ning publiku kaasahaaratuses, sobis “Armastuse valemile” valitud traditsiooniline kaasaegsus (peategelaste dubleeritus tantsupaari näol, koori mõõdukalt elavdav koreograafia). Lavalist salapära hoidis sel korral Airi Erase kitsi valguskujundus, mis Ann Lumiste lavapildile ootusärevat müstilisust lisas. Seega teatri kui visuaalse kunstiliigi eeldustele vastas Kolle lavastus kenasti. Rolliloomega oli nagu meie rahvusooperis ikka: sai usutavalt tehtud. Tõsi, Helen Lokutal polnudki suurt midagi peale kauni kaalutleva naise mängida (eeldusi nagu oleks) ning suuresti piirduti tema olematu piha demonstreerimisega (on ilus vaadata küll). Muusikast jällegi ei arva (elevant ja kõrv), kuigi põnevamad olid ava- ja lõpumäng kui vahepeal liialt poppmuusika zhanritega flirtiv põhiosa. Mida aga lavastuses kindlasti ei olnud: tõsiseltvõetav libreto.

Lavastaja kirjutab isegi kavalehes (mida ma ju tavaliselt ei loe, aga sel korral oli mõistmatusest tulenev taustainfo vajadus piisavalt suur), et kärpis esialgset Maimu Bergi teksti oluliselt ning palju tehti kohandamisi vastavalt lauljatele (et kellel millist häälikut kõige mugavam laulda). Tulemuseks on nii dramaturgiliselt kui sõnakõlaliselt küündimatu tähejoru, mis ei viitsigi tegeleda tegelaste motiivide paljastamisega. Diletantism nüüd küll ooperi eripära olla ei võiks. Jääb vaid üle loota, et kui ooper tõlkimisse läheb (näiteks hispaania keelde, et õigesse kultuurikonteksti sattuda) – ja loodetavasti läheb, sest on seda väärt - , siis võetakse Berg või mõni muu kirjutada oskav inimene taas kampa. Seda tasuks Vihmandil ja Kollel ükskõik, milliste tulevikulavastuste puhul teha.

Sõit jääknähtudega

2008-11-28T16:50:00.001+02:00

Kümme aastat tagasi, olles teatriteaduse esimese kursuse tudeng, oleks ma tõenäoliselt Tooming-Türnpu “MacBethist” vaimustunud. Kuu aega tagasi, põdedes raskekujulist teatriküllastumist, oleks see mind oi kui ükskõikseks jätnud. Nüüd, pärast kolmenädalast teatripuhkust on aju täis poolt- ja vastuargumente, mis kuidagi tervikuks sulanduda ei taha. Üks on kindel: lavastuse nõrgimaks lüliks on Jaan Tooming, kes ilmselgelt pole enam vormis, et “eeslauljana” lavastust vedada. Püüdsin end kuni etenduse lõpuni veenda, et teksti mahalugemine on teadlik võte, sammudes nii ühte takti teiste kriitikutega, kes juba Puutumatust (mitte)kirjutanud, kuid ei suutnudki. Seda enam, et Toominga ja ülejäänud trupi vahel puudus igasugune kontakt: kohati hakkas poistest kahjugi, kui nad meeleheitlikult püüdsid vanameistrilt mõnd impulssi saada, et uude stseeni sisse minna, kuid jäid tühjade kätega. Sellegipoolest oli töö Toomingaga neile arvatavasti asendamatu kogemus; suutsin minagi jääknähtude põhjal silme ette manada teatri, mida 1970. Tartus uuenduslikuks nimetati.

Teoreetiliselt pidanuks Shakespeare’i shoti näidendi tekst shamaanliku esitusviisiga hästi kokku kõlama – mõlemas on paras annus müstitsismi ning arheelikkust, kuid tuleb nõustuda Maris Petersiga, et hetkel jäi küll tunne, et “MacBethi” tekst oli üleliigne ballast, mille analüüsimine lavastajatele mingit huvi ei pakkunud. Olen kaugel tekstisnoobidest, kes minestavad juba mõtte peale klassikuid kuidagi kärpida, kuid siin tundsin küll Shakespeare’i värsist puudust: kuidas niivõrd rütmipüüdlikul lavastusel meetrikast üle lennata õnnestus, jääbki arusaamatuks. Seega jäid kõik lootused tekkivale atmosfäärile ning näitlejatemängule. Ja siin midagi oli. Lavaline kehaline kohalolu on ikka NO trupi tugevuseks olnud, selgi korral oli seda tunda; tõsi küll, märksa teistsuguse intensiivsusega: jõulis-iroonilise demonstratsiooni asemel maadligi hiiliv kehaotsing, kus hea annus edasiviivat enesekahtlust ning partnerilt toeotsingut. Lisades sellele Airi Erase tuntud pimeduse piiriga mängiva valguskujunduse ning minu jaoks esmakordse kunstnikutöö, mis loogilis-loomulikult valgusrezhiiga kokku sulandus, laskmata kehamaalingute kunstlikkusel salapärast võitu saada, tekkiski atmosfäär, mis enamjaolt kahtlustav-tüdinud vaatajapositsioonist läbi imbus. Sisse murdmiseks jäi jõust siiski vajaka.

Ramboga kohtingul

2008-11-27T12:23:00.001+02:00

Debüütlavastuse vaatamine on nagu esimese kohtingu üleelamine: mõlemad püüavad teineteist tundma õppida, kobamisi, mitte liialt ennast avades, siiski teist proovile pannes. Kristjan Sarve “rambo” pole erand. Lavastus algab otsivalt: flirditakse saali ja publiku piiriga, kuid väga läbinähtavalt (näitlejad paistavad koheselt vaatajate seast välja, kuid ei mängi end tähelepanu keskpunkti, mistõttu on võttel traditsioonilise põhjendamatu avangardi maiku). Esimesed stseenid lavalgi ei saa päriselt hoogu sisse ning publikul võtab päris kaua aega, et aru saada, kas talle tahetakse nalja teha või tõsistest asjadest rääkida (ma aiman, miks lavastaja otsustas relvamakettide kasuks, kuid hetkel mõjuvad puupüssid liiga liivakasti mänguasjadena ja hetkekski ei teki tunnet vägivallaohust – tinglikult, nähtamatu relvaga sihtides oleks pääsetud nii sellest tundest kui üleliigsest realismist). Esimene veri voolab seetõttu muuseas ja tundeid tekitamata nagu fantaasiavaene roheline salatki, mida meil tavaliselt eelroaks pakutakse. Põhikäik toob garneeringus kaasa juba tabavamaid noote, eelkõige ruumikasutuses (tribüünide alt immitsev suits, mida nähes kõik kohusetundlikult köhima hakkavad, kuigi põhjust pole; nutikas-lihtne helikopteri kujutamine), kuid lavastus läheb päriselt käima alles tagalava juhtimiskeskuse stseeniga, kus enam ei mängita sõja mängimist ning parima taktika leidmine on tegelastele usutavalt oluline. Ning eelkõige seetõttu, et siit alates hakkab Rasmus Kaljujärv ennast ja publikut ette valmistama lõppu kuulutavaks telefonikõneks naisega, mis vaieldamatult lavastuse kulminatsioonistseeniks. Mingil põhjusel ei ole Rasmus Kaljujärv väga palju tugevat siserezhiid nõudvaid rolle mängida saanud, osalt on see ka töökohaga kaasnev paratamatus, ning seda suurem heameel oli tunnetada tema Wilfredi murdumist, kus Kaljujärve tihti üleekspluateeritud miimikaarsenal (teate küll seda poole suuga kaval-mängulist muiet) oli kontrollitult tähenduslikuna kasutusel. Ehk muutub etenduste käigus ka esimene kõne naisega mõnevõrra märgilisemaks, et vaataja ei peaks seda lõpus põhjusena mälusopist otsima hakkama. Igal juhul just kuskil Wilfredi tablettide neelamise vahel kanti sel korral magustoit lauale, andes piisavalt põhjust teeselda, et eelnev on unustatud. Aga Rambo ise? Kuskil seal ta oli, soolatopsina lauanurgal, mida aga otseselt vaja ei läinudki – vaid otsepöördumises publikusse, lausumata monoloogis oli haavatavat jõudu, mis käe soola järele kiskus. Lõpuks sai ta vist surma. Ja edasi? Otseselt telefoni juures hetkel ei passi, kuid kui avaneb võimalus teiseks kohtinguks, asun rõõmsalt õiget riietust valima, sest midagi paeluvat selles esimeses kohtumises oli, mida hetkel sõnadesse panna ei oska.

Liiga palju aega

2008-11-01T12:27:00.002+02:00

Madis Kõivu „Lõputus kohvijoomises“ on kaalutletud suursugusust, mis laseb sarnase maitsetundlikkusega hammaste vahelt läbi nii inimesed kui sündmused. Eks kohv ole ikka must, hoolimata ümbritsevast ajast. Aastad ja inimesed aina saalivad kohvikulaudade vahel, kuid temale – stammkundele – , kes ta seda kõike juba näinud on, jääb suurimaks väljakutseks meenutada, kas ettekandja magus „Posid!“ on juba kunagi olnud või teiste jaoks alles ees. Kõivu aeg on ajaülene ja seeläbi täpne üldistaja.

Priit Pedajase „Lõputus kohvijoomises“ on kärbitud ja lihtsustatud voolavust, mis paneb igatsema teksti täisversiooni ning täpsemini rütmistatud massistseenide järele. Remondisäästetud Heliose kino äraspidises saalis tekib sellegipoolest lummav atmosfäär (kuigi vaadata tuleb kaugelt ning hingamata). Projitseeritud aastaarvud on muidugi üleliigsed ja töötavad Kõivu tekstile vastu: just ajatuses, dateeringu puudumises tuleb ajalugu ilmseks; pealegi on kostüümides piisavalt viiteid ajastule. Laval on liiga palju aega, et saaks numbritest sügavamale vaadata.

Kriitikas on räägitud rollide puudumisest, mis pole üllatav: me oleme harjunud Rollidega, kus karakter areneb pöörases tempos ning tema motiivide aimamine võrdub võidujooksuga hea kriminulli detektiiviga – kas saan mõrtsuka enne teda teada. See on siiski kunstlik, elus on muutused märksa peenemad, pikaajalisemad, või ei toimu üldse. Nulltasandil mäng pole alistumine lavastajale, see on koostöö mõttega. Lembit Ulfsaki eemalevaatav, märkamatult kuulav stammkunde, Jaan Rekkori karune rahvuslane, Taavi Teplenkovi viinpoeetiline kohaotsija, Maria Avdjushko vähe loota oskav ettekandja moodustavad tüüpide galerii, mida tasub külastada igaühel, kel huvi inimrassi olemuse vastu või tahe mõista asjade juhtumise põhjuseid. Ülejäänud tegelasi pole lavastaja päriselt atmosfääri sulandada suutnud, jättes kohviseltskonnad oma järge ootavateks töölisteks, kelle nägudelt publikule liiga veenvat entusiasmi asjas kaasa lüüa ei paista. Nii ootadki pigem nende lahkumist, et siis liikumatus tiksumises koos stammkunde ja tema paari vestluspartneriga sisukalt paigal seista. Nii need kolm tundi mööduvad.

Mul on teile üks küsimus

2008-10-16T11:25:00.002+03:00

„Nürnbergis“ on traditsioonilise teatri õigustavat hõngu, mis etenduse arenedes küll osaliselt haihtub. Sattusin ebalevale, teksti meenutavale, mõõduka sisemise põlemisega etendusele (14.10) – taas. Tahaks ahastada, et kuidas nii võib, aga ei oska lahendusi välja pakkuda, nii et jäägu see praegu.

Kommunistliku rezhiimi tegevusmehhanismide ja kuritegude uurimine on vähemalt Ida-Euroopa lõunapoolses otsas hetkel aktuaalne, tundub, kui meenutada kasvõi Divadelna Nitral nähtut. Või vaadata sedasama Wojciech Tomczyki (Poola) teksti pensionil salaluure polkovnikust, kes kogenud rahulikkusega vanu haavu lahti kisub. Üldisemal poliitilisel taustal, kus meiesarnased ohverriigid räägivad järjepidevalt vajadusest kommunismi võrdselt natsismikuritegudega kohelda, on see ka arusaadav. Isegi, kui Aare Toikka lavastuses polnud harvad juhud, kui Tomczyki tekst taandus madala lavalise pinge tõttu sõnakõlaks. Tekst on paljuski üles ehitatud eesmärkide vastandumisele, kus kumbki osapool ajab oma rida tegelikult kuulamata, mis teisel öelda on (polkovniku etteheide ajakirjanikule, et ta oma intervjueeritaval segamatult rääkida ei lase, on õigustatud kahtlemine naise professionaalsuses). Tugevamalt joonistub välja just polkovniku enesealgatuslik karistusrännak, ajakirjaniku motiivid jäävad juba tekstis segaseks (vajadus rehabiliteerida oma mentorit?). Kas see, et kõik lõppeb ikkagi manipulatsiooniga, oli kohe algusest peale planeeritud – ja mis põhjusel siis: vana mees tahtis näha, kas suudab veel, või tundis vajadust oma piinanaudingut ohvri tütre abil taaselustada või tahtis anda naisele väärtusliku eluõppetunni – või tõi selle pöörde sisse partneri käitumine, jääb välja mängimata. Kuigi nii Aarne Üksküla kui Katariina Laugu rollid eraldiseisvatena on usutavalt vormistatud, vähendab loo mõju ühelt poolt teksti konarlik läbitöötatus (mille põhjused jäid tõenäoliselt koos lavastajaga proovisaali) ning vähene paarismäng laval. Mis ajakirjanik see selline on, kes ei heida pilkugi materjalidele, mis polkovniku sõnul on ülisalajased, varastatud ning võivad hävitada mehe elu?

Ega ma ajagi taga suuri zheste ja silmaganähtavat läbielamist, saab ka minimalistlikult ja hillitsetult, kuid VATis jäi laval räägitu liiga argiseks, sündmused tegid oma pöördeid kuidagi muuseas, justkui tegelastest eraldiseisvatena, neisse mitte puutuvatena. Inimene on vaid ettur elu malelaual, kus nuppude liigutaja end kunagi nähtavaks ei tee, võib ju tõele vastata, kuid antud lavastust analüüsides on see kontseptsioon pigem heatahtliku vaataja vabandus kui planeeritud põhjendus. Pigem püüdis Toikka näidata, et ka mujal oli samamoodi, mida lubavad järeldada lõpustseenis teleekraanilt vastu vaatavad Eesti laulva revolutsiooni kaadrid. Mida aga vaataja selle teadmisega (kui tal tõesti seda varem ei olnud) teha saaks? Kui jõuame kunagi kohtumõistmiseni oma kommunismi luukerede üle, siis saab mõni meie ajakirjanik vähemalt loota, et tema intervjuul mõne salaluure erupolkovnikuga on piisavalt lugejaid ja kommentaare, et toimetaja järellookski loa annaks. Järjest vähem usun ma, et teater saab poliitiliselt kaasarääkiv olla ning et Ojasool võis õigus olla (isegi, kui NO pööre meelelahutusliku muinasjutumaailma oli vaid järjekordne etapp turundusplaanis).

Koomika küll, aga milleks?

2008-10-15T20:58:00.001+03:00

Teinekord on kriitikat lugedes tunne, et oled vaadanud hoopis mõnda teist lavastust. Markus Zohneri VAT Teatris lavastatud „Misantroopi“ ei oskaks pärast esmaspäevast etendust (13.10) küll nutikuses süüdistada. Pärast seda, kui lava oli kriidiga üles joonistatud (kunstnik Kristel Maamägi), fantaseerisime kaaslasega, et esimesena ilmub lavale kindlasti joonistav käsi. Nii sai lavale uks ja kahtlusele kinnitus: valitud lavastusesteetika ei vedanud poolteist tundi välja, sest kümne minuti möödudes jäid võtted korduma (joonistan kaabu, tõmban selle maha, joonistan ahjuroobi, tõmban selle maha). Kui juba reeglid luua, siis peaks nendega ka mängima, neid ära kasutama, ironiseerima. Näitlejatest püüdis enim kahemõõtmelist kujundust tegelikkuseks kuvada pidevalt pähkleid näriv Meelis Põdersoo, kes ehk seetõttu ka kõige huvitavamana meelde jäi. Tundub siiski, et Põdersoo peaks endasse veidi enam uskuma, sest sarnaselt lavastusega „Kevadtalv 1918“ oli palju lavategevusi üleliigsed, kuna temas on piisavalt sharmi, et paeluda vaatajat ka vähemaga, pidevalt ümber oma telje tiirlemata. Loodetavasti saab ta oma esimesel teatriaastal ka ühe korraliku peaosa teha, mitte ei jäägi Ago Sootsi sekundandiks.

Nendin, et jämekoomika taluvus on sügavalt maitseküsimus ning mina suudan harva seda kulmukortsutuseta vastu võtta, kuid üks on kindel: kui naljategemisest saab ainus eesmärk, unustades jutustatava loo eesmärgi, siis mõjutab maitse vaid pettumuse astet. Lavastuse suurim miinus oligi see, et jäi täiesti arusaamatuks, miks ja kellele seda lugu jutustatakse. Või mis see lugu selline üldse on? Tanel Saare inimvihkamises polnud päriselt järjepidevust, vajudes kohati pateetikasse, ega usutavat põhjendattust (kas tõesti ühe plika kapriiside tõttu?). Kindlasti see oligi lavastuskontseptsioon, et üks normaalne inimene on ümbritsetud friikide galeriist (mida igaks juhuks rõhutas ka valik vaid peategelane valgesse riietada), kuid nii sõna otsese mõttes mustvalge lahendusega tehti klassikalisele tekstile karuteene ning ma olen üsna kindel, et mitte ükski saalis istunud kooliõpilane ei osanud järgmises kirjandustunnis vastata, miks see tekst oluline või huvitav on. Mis ei tähenda, et nad naerda ei saanud – pöördumine pedemaneeride ja üleüldise näoväänamise juurde teenib alati vähemalt mõõdukal kogusel kiiduturtsatusi. Kui palju reageerijate seas on neid, kes rohkem kui kaks korda teatris käinud, sõltub juba näitleja oskusest piinlikkuse ja tabavuse piiri tajuda: Katariina Laugu kõverikus varvastel tippivas vanatüdrukus oli näitlejameisterlikkust (mis võimendus veelgi tema teiste, malbemate rollide taustal), kuid Ago Sootsi ja Margo Tederi markiidepaar ei suutnudki veenda, et nende tegevusel mingi varem kokkulepitud struktuur on. Elina Pähklimägi pirtsutaja ei saanudki üllatada ning paroodiastseen saab etenduste käigus ehk lihvi juurde, et lõpuni publiku huvi suudaks hoida.

Korraga hakkasin kahtlema, et kas lavastus ikka lõppes inimvihkaja eemaletõmbumisega, või et kuidas need otsad seal üldse kokku sõlmiti – lavastuse mõte oli vist juba varem kuskil kontaktimprovisatsiooni sees ära ja mina ei pannud tähelegi.

Ah?

2008-10-15T20:57:00.003+03:00

„Ugala“ „Kolm õde“ võtab sõnatuks. Niivõrd emotsioonivaba õhtut polegi vist teatris veetnud. Mitte miski laval ei andnud vihjepoegagi selle kohta, miks seda teksti siin ja praegu lavastada oli vaja. Viljandi, muidugi, provintsilinn ja puha, aga teatri asukohast jääb nagu väheks. Teiseks põhjuseks klassika lavastamiseks võivad olla näitlejad, kuid tegelikult mõjusid enamik repliike vaid äraöeldutena, ilma et nende lausuja ise suurt just antud tähekombinatsioonide kasutamise põhjuseid endale selgeks oleks teinud. Viga on lavastajas, kes pole trupile selgeks teinud, miks ja millist lugu vaatajale räägitakse (sest ta ei tea seda isegi). Näitlejad püüavad sellises olukorras päästa, mis päästa annab – eelkõige siis iseendid - , mis kogemusest lähtudes rohkem või vähem ka tavaliselt õnnestub, kuid terviku tekkimine jääb nii alati võimatute tulemite hulka konutama. Erandiks polnud seegi kord: laval olid korralikult ära tehtud rollid, kuid huvitavatest tõlgendustest rääkimine oleks siinkohal iseenda mõnitamine.

Ons elu tõesti nii masendav? Vahepeal oli küll tunne, et ainus väljapääs on vaheajal sealsamas Salme Kultuurikeskuse peldikus endal randmed läbi tõmmata, sest Moskvat ei tule kunagi, armastust ei saa olema ning unistused on vaid lollidele. Minu senine lugemis- ja vaatamiskogemus on jätnud Tshehhovist küll veidi teistsuguse mulje, kus suur osa tegelaste probleemidest on tingitud nende endi naeruväärsest ihalusest mingi olematult ülla ideaalelu poole, mis – arvatavasti ootamatul kujul – saaks reaalsuseks hetkel, mil poeesia elamise vastu vahetataks. Tammearu lavastuse tegelastel ei paistnud aga mingit lootust olevat, kohe mitte mingisugust. Võib-olla seetõttu jäid ka enamik rollidest metafoorideks, mängimata välja konkreetseid ihasid, solvumisi, lootmisi jms, mis sündmuste aluseks. Struktuurile, mil puuduvad motiivid, on aga raske kaasa elada ja nii lähebki Tusenbach duellile muuseas (see näide pole siinkohal mitte kui kõige halvem, vaid kui mulle isiklikult meelde jäänud, sest pean seda stseeni näidendi lummavaimaks ja nukraimaks). Saalis olid enamikus kooliõpilased, kes, ma olen kindel, pärast seda kolme ja poolt tundi liitusid kahjutundeta leeriga, kelle jaoks Tshehhov on mingi mõttetu vanamoodne jama, mida koolis õppima peab. Kultuuri järjepidevusest pole ju niimoodi juttugi.

Mitte nii külmad pildid

2008-10-12T16:37:00.003+03:00

Kui mõne teatri kohta saab üldse öelda, et oli õige aeg ja koht, siis Tamur Tohveri „Külmapiltide“ puhul. Kultuurikatla tühjad ruumid töötasid lavastuse temaatikaga käsikäes, sobiva eelhäälestuse lõi sügiseselt jahe, kuid veel päikeseline ilm. Samas ruumis mängitud „Eesti meeste laulude“ puhul tundsin, et lavastus uppus ruumi ära, vaatamata suurele lavakujundusele, kuid „Külmapiltides“ on laval kolm ämbrit, tool ja võrevoodi ning katlamaja tundub intiimne ja sõbralik. Kui tegijail oleks jätkunud mõistust vaheajast loobuda, räägiksin siin viimase aja lummavaimast lavastusest. Kahjuks lõhkus täiesti ebavajalik paus (teine vaatus kestis vast pool tundi ja nii külm seal ka ei olnud) etenduse rütmi totaalselt ning nii mõjus teine pool kokkuklopsituna, omamata suurt seost esimeses vaatuses loodud atmosfääriga. Tõesti, kust selline otsus?

Ma mõistan päris hästi neid vaatajaid, kelle jaoks Smedsi tekst liiga lihtsustav ja ootuspärane – tavaliselt olen isegi üks esimesi küünikuid - , kuid Kultuurikatlas ei hakanud see naiivsus häirima. Tohver lõi lavastajana tugeva kompositsiooniga kammerteose, kus võrdsetena rääkisid kaasa ootuspäraselt helid (tegemist siiski kogenud raadioteatri lavastajaga) ning üllatuslikult (samal põhjusel) valgus. Helide nagu ka liikumise osas läheb kiitus osalt Päär Pärensonile. Esimest viiulit mängis muidugi Liina Tennosaar. Miskipärast polegi ta vist pärast „Mägede iluduskuningannat“ tugevaid draamarolle teha saanud. Tõesti, miks küll? Tennosaare ema on lavastuse peategelane, kes tegelaskonda koos hoiab, hoolitsedes kaastundega ka siis, kui ta vaikides lavanurgas teiste monolooge kuulab. Pani elu tõsiasjade üle mõtlema küll, vaheajal siis – teises vaatuses minetas Tennosaar lavastaja soovil keskse rolli ja ühes sellega hajus ka lavastus. Ehk tasuks mõned lisaetendused teha ja ilma selle kuradi pausita proovida? Seda siis enne, kui masendav külmus sügisesest päikesest veel päriselt võitu pole saanud – miskipärast arvan, et kui see juhtub, pole enam vajalikku konteksti, mis Smedsi tekstil vastupunniva filtrita kuulajateni jõuda laseks.

Muuseas ka tippjuhtidest

2008-10-12T12:54:00.003+03:00

Seal ta istub. Nurgas, ebalev naeratus näol. Veidi küürus, põlved kokku surutud, käed häbelikult närvitsemas. Läheb veel mitukümmend minutit, enne kui sõnajärg jõuab Armin Hurdi (Peeter Rästas) kätte, kuid see tasub ootamist, kuivõrd on etenduse vaieldamatu kõrgpunkt. Nii pole ammu teatris naerda saanud.

Üleüldise majanduslanguse taustal on muidugi lihtne väita, et Kati Kivitar on pannud tekstivalikul kümnesse – lahtilastud tippjuhte, nagu näeb „Top Dogsis“, saab lähiajal kindlasti palju olema. Aga. Esiteks jääb väljapeetud valgest lavakujundusest ning kallitest ülikondadest (kunstnik Britt Urbla Keller) väheks, et tegelased tippjuhtidena usutavad oleksid. Tekstiautor Urs Widmer intervjueeris enne kirjutamist mitmeid oma ala spetsialiste, prototüüpidega kohtumine oleks tulnud kasuks ka näitlejatele. Lavalolijad mõjusid liiga pehmekeste ja väheintelligentsetena, et suudaks kujutleda end nende alluvusse töötama. Selles mõttes tuli olukorrast kõige osavamalt välja Ülle Lichtfeldt, kelle Vivian Orlund oligi mängitud lihtsaks töökaks tüdrukuks, kellest mingil põhjusel saanud tippjuht. Lichtfeldti rollilahenduses oli sarnaseid jooni Virge Külmkingaga „Käpipuu vennaskonnast“, kuid tema üldise seksika rollinimistu taustal on alati nauditav seda tahku näha. Veider, et just repertuaariteatris, mille üks tugevusi peaks olema trupi arendamine, kiputakse kindla peale välja minema. Erni Kaske vaadates suutsingi vaid nentida, et oleks juba ammu aeg pakkuda talle mõnd muud rolli agressiivse, aga õnnetu nooruki oma kõrvale.

Teiseks hakkab mulle üha enam tunduma, et Kivitari puhul polegi tähendused sõnade taga nii olulised kui vorm ja ütlemise viis. Ja see pole sugugi negatiivne järeldus. Ka „Top Dogs“, sarnaselt lavastustega „Paar“ ja „Jälgides kaljukitsede kõnnakut“, on vormiliselt viimistletud, hoides läbivalt üht loogikale allutatud rütmi. Rakveres kippusid stseenivahetused etendust siiski pidurdama, sest polnud läbivalt konkreetsed (nagu enne „Siit tulen mina!“-stseene) ning kannatasid tehniliste valikute tõttu (päevavalguslambid lihtsalt lähevad kaua tööle). Seetõttu erutavadki mind enam Kivitari lavastused, kus ta taandab teksti esialgse kokkutuleku põhjuseks ning kasutab seda edaspidi oma äranägemise järgi. Mõnikord võiks üldse ilma konkreetse tekstita proovida või kasutada sõnu nende tähendustest eraldi – mis on muidugi vägivaldne eemalseisja soovitus.

Rong see...

2008-10-11T13:21:00.001+03:00

Alkohol. Ühed näevad selles enesehävituses poeesiat (tavaliselt need, kes ise joovad), teised suudavad end vaevu purjus inimest nähes talitseda (neil on tavaliselt kodus üks joodik juba olemas). Toomas Suumani „Üks joodik sõitis rongiga“ peategelase alkoholismi põhjused jäid mulle sama arusaamatuteks kui enda isagi omad. Samas puudub mul erinevalt oma vanemate põlvkonnast isiklik üleskasvamise lugu koos Jerofejevi, Petrovi jt vene suurkirjanikega ning selle kultusemälestuseta jäi Suumani lavastus Rakvere Teatris kaugeks ning ebahuvitavaks. Kivimürakas laval ning plakatikujundus pole piisavad viited, et kutsuks arutlema Jerofejevi „Moskva-Petushki“ ja Camus „Sisyphose müüdi“ sidumise üle. Erik Ruus põhijoodikuna teeb arvatavasti korraliku rolli, kuid nähtud korral (19.09) ei läinudki etendus käima. Alguses tundus, et lavastaja on see, kes millegipärast valinud kõik tekstinaljad tähelepanuta jätta, kuid etenduse arenedes sai üha selgemaks, et just näitlejad olid need, kes sel korral tekstikurvid sirgeks sõitsid. Publik tundis naerukohad ära, kuid naerma ei hakanud, see omakorda võttis näitlejailt viimasegi entusiasmi ning nii jõuti teises vaatuses stseenideni, mille ees ei suudaks silmi kinni pigistada isegi kooliteatrite festivali zhürii. Adekvaatse tagasiside andmiseks peaks uuesti vaatama, sest iseenesest oli väikese maja kolakambris tunda omaette maailma tekkimise võimalust, mida ühelt õnnestunud lavastuselt ootadki. Perfektsionist minus ei taha aga kuidagi leppida, et iga kord ei tule välja.

On a quest to find political theatre*

2008-10-04T18:50:00.003+03:00

Big bank houses straight out from the pages of the „Burda“ catalogue for contemporary architecture standing next to the abandoned looking former power buildings, relics of the socialistic era – yes, now I understand what the West-European tourists came to see five or six years ago in Estonia. Slovakia still has that charm of a transmission country I as an East-European know not how to miss and so I let the condescending attitude salute the freedom and act totally shocked, seeing brown tap water running on my early morning toothbrush. It takes a few more years to get the nostalgic smirk I have so often noticed on the faces of the western backpackers in Tallinn.

So a perfect setting for the politicly talkative theatre is placed and waiting. Will the Godot´ be found in Nitra? It never came to Estonia so maybe Slovakia is the place it is hiding. That is, if it exists. Any time has the obligatory terms that drive everyone crazy and political theatre is one of those here and now: critics are constantly on a quest to find it, preaching of the importance of an artist to actively react to his or her surroundings. Question is, if the Holy Grale remained lost because no-one knew where to look or because there was nothing to find. As with all the over-used notions, political theatre has more definitions than Baal had rape victims. In the wider sense anything which goes against the conventions - of the form, approach to a certain theme etc. - can be seen as political. But I would somehow like to believe that such an urge to approach common things from new angles is precoded deep in the perception of art and to see here political statement is to lower your horizon of expectation to the level so minimal even Gestapo would never have noticed it. If you take theatre outside of the theatre buildings as with “Danton Case” by Jan Klata or have a woman playing Baal like in the interpretation by Alice Zandwijk, is that really making a statement? Are these two conventions – theatre space and gender – still conventions or has playing with those themes become the internal part of art today? The answer was eloquently given by Baal herself in Zandwijk´s production where in the beginning she draws a penis on her stomach, making a gesture suggesting that “Here it is, let´s move on!”

“Tomorrow There Will Be” by Czech National Theatre combines opera and documentary material to tell the story of Milada Horáková, executed by the communist regime. The combination is intriguing but there does not seem to be any real intention to make revolutionary opera since in the second part of the show the music is sometimes even forgotten and the production does not deal with the opera genre as such. But it does look at the above-the law actions of an dictatorship: is political theme enough for a performance to have to be called political theatre? With the case of “Tomorrow There Will Be” the respect towards the material the authors had is so great that the performance does not analyse anything and the characters on stage remain without the human aspects – just like the communist regime. The parallel is obviously in the mind of a friendly spectator, in reality it is the outcome of an under-achievement (I can not know the local aesthetic importance of the production but I guess the piece was received at least with the same amount of enthusiasm as “Wallenberg” by Erkki-Sven Tüür last year in Estonia). And even if the production did have more guts in approaching the theme, I would still not find it helpful to call it political theatre. How much new information would we gather by calling “Romeo and Juliet” relationship theatre? And would “Leonce and Lena” be first political theatre and then relationship theatre – just because the political theme enters the stage first – or the other way around?

One might argue that since the marriage is the result of a political inevitability, this somehow makes the play more political than relationships concerned. In the Ján Rozner interpretation the emphasis does seem to be on the journey of the prince Leonce from not wanting to take the predestined place in the structure of being – to marry a princess and become a king – to ... I would like to say that to the recognition that there is no escape from the structure since the woman he married out of love turned out to be the princess he escaped from but Rozner does not really get to that conclusion. In fact it seems like he is not sure himself how possible it is to revolt against the system and so we have a production which is lacking the plausible energy of a young believer and at the same time does not quite agree with what the text is saying but does not yet have the counter arguments.

The aforementioned Jan Klata´s “Danton Case” surely goes further from the detached presentation of historical figures – Robesbierre and Danton this time – but was it an equal match to the text? Some arguable technical solutions (black-outs between scenes) and the length (performance would have gained as a whole with cutting out some scenes in the second part) aside, Klata showed entertainingly and convincingly at the same time how undemocratic the democracy really is. People, the mob as Danton calls them is just a stupid mass who follows the one who speaks best or sings the most popular tunes. After 90 minutes of watching Danton and others trashing that mob and then nodding with an understanding and compassion, listening to the speech the imprisoned Danton gives to his audience, you realise that Klata is right – you are stupid. All that is already quite close to being a political statement, is it not? Yes, on the theoretical level.

Philosophy, politics, literary studies, sociology et al have always offered theatre interesting material, methods to speak about life without stepping down to the level of everyday commonness. Art has that right and perhaps even obligation, but for me it becomes really political when the creator does not fear to loose the immunity of an artist and offers opinions, chooses sides. Sometimes with art-works like these the aesthetic purposes are not any more most important and it is precisely at this is the moment when using the term political theatre (art) can be helpful in analysing and evaluating the perception of the piece. The Godot is out there but it is not necessarily what we expected it to be. Maybe someday it will visit Nitra, but at the moment the only political statement made here is my arrogant and condescending essay about the Slovakians being six years behind us. I wonder if critics can also be seen as artists?

*The article is written in the FIT Mobile Lab workshop which had the topic of political in theatre.

Vahendajaks taandatud kehad

2008-09-29T09:57:00.001+03:00

Saada lavastajaks, kelle suhtes retseptsioon – nii kriitika kui publik – kaotab kriitikatunde, on ohtlik ka eredamatele loojatele. Tundub, et Sasha Pepeljajev on sinnapoole teel, kui lugeda vähest tema lavastuse „Muh Tsokotuh“ kohta ilmunud kriitikat või mõelda end tagasi hämmeldunult vaatama minutitepikkust lõpuaplausi pärast etendust Kanuti Gildi SAALis.

Pepepljajevi lavastus Kärbse-Kärdist polnud ülemäära nutikas tehnikaga manipuleerimisel, nagu ei suutnud see lavale luua energiat, mis publiku vallutaks. Ah et mis tehnika? Ikka seesama ruumis liikuvatele kehadele läbi kaamerasilma reageeriv arvutiprogramm, millel kõik eeldused saada uueks alasti inimkehaks laval, uueks sünonüümiks eksperimenteerivale (tantsu)teatrile. Mingit põhimõttelist tehnikavastasust minus ei pesitse, kuid vähemalt nähtud lavastuses jooksis programmi tööpõhimõte esimesel kümnel minutil kätte ning kuna Pepeljajev ei arendanud seda ka kuidagi edasi, jäigi enamik lavastusest kordustejadaks. (Seda siis otse vastupidiselt Fine5 manipulatsioonidele – kesktee on vast võimalik?)

Tagurpidi loetud vene keel ning kaamerat silmanurgast jälgiv koreograafia pakkus naeruturtsatustega hetki, kuid, nagu juba öeldud, muutus laval toimuv üsna ruttu eelseisva videoklipi ettevalmistuseks. Kohati tekkis tunne, et polegi suurt mõtet tantsijaid laval liiga tähelepanelikult jälgida, sest see kõik on vaid must materjal tõeliste videoetenduste eel. Kindlasti saab seda vältida, aga kuidas? Kui teatris hakati ühel hetkel videot kasutama, tekkis olukord, kus näitleja ei suutnud enda suurendatud kujutisega vaataja tähelepanu eest võidelda. Aja möödudes ning uue meedia vaimustuse lahtudes jõuti ka väljendusvahendeid võrdselt kasutatavate lavastusteni (viimasest ajast näiteks „Sigma Tau-C705“). Nüüd on inimene taas ringiga alguses tagasi: sisuliselt on küll elus keha see, mis tehnikaga manipuleerib, kuid samal ajal taandub ta vaid vahendiks. Ma ei kahtlegi, et lähiajal jõutakse ka tõeliselt arvutiga mängivate manipulatsioonideni. Eks selles vajaduses näha laval jõupositsioonil inimest, kumab läbi minu teatrisse suhtumise traditsioone hoidev pool, kuigi olen avatud ka muule (nagu „Stifters Dinge“).

Lõputa lõppmäng

2008-09-20T15:46:00.003+03:00

Nii et igal lavastusel kohe peab olema sõnum, kas nii? Tartu Uue Teatri "Endspieli" kriitikat lugedes justkui küll. Ma võtan mitte nõustuda. Olles isegi viimased seitse kuud aktiivselt nendesamade untide ja vahingutega tegelenud, oli Ivar Põllu lavastuse suurimaks plussiks just see, kuidas traagika anti edasi möödaminnes ning laval polnud mitte Vahing, Berg ja Unt, vaid kultuurilised üldistused. Teater pole ajalooõpik, siin peabki endale lubama mängu tõe, usutavuse ja lõpetattusega. Mis vahet seal on, kelle teksti täpselt Katrin Pärn sõnab, kui stseeni eesmärk on näidata Vahingu vastandumist teistega. Pealegi, nukralt grammofonile naalduv punases kleidis hüljatud naine, kellest sa korraga aru saad, et tegemist on Mati Undiga, ning kes hetk hiljem kassistub, oli väga paeluv teatrihetk.

Tõsi, mul ei õnnestunud end läbivalt veenda, et lavastaja valitud argiselt voolav tempo mind ei väsitanud, kuid see võis johtuda näitlejatest. Muidugi oli Andres Keili debüüt meeldiv üllatus, kuid vähene lavakogemus paistis just sõnadeta stseenides välja: siserezhii oli liiga alasti ja kergesti loetav. Teiste puhul oodanuks sügavamat veendumust oma rollilahenduse valikutes. Viimane on muidugi taas lavastaja teha. Debüütidele siiski hindav peanoogutus ühe ülestõstetud pöidlaga lavastajale jultumuse eest muusika jaoks lavaaega varuda - et nauding sünnib teinekord igavuse piiril oli teada juba Barthes'ile.

Vabatahtlikud Väljaheidetud

2008-09-20T13:40:00.006+03:00

Kirjatüki nu.uniooni esimesest lavastusest, „LP 12 “ 33 ⅓ rpm” lõpetasin nii: "Oleks kahjugi, kui tekkinud iseendas täiuslikku atmosfääri millegi ütlemiseks ära ei kasutataks. Miks ka mitte ju?" Ootused lavastusele "Outcast" olid seega olemas. Võib öelda, et pärast Väimelat ollaksegi sammukese võrra lähemal teatrile, mille suunas ma arvan neid liikuvat: idee kui alguspunkt vs tekst on, meediumiteülesus toimib, kobav flirt publikugagi hoogu saamas.

Mina lugesin Benno Voorhami lavastatud "Outcastist" välja sõnumi, mis reklaamtekstile risti vastupidine (mis tõestab taas, et neid kaastekste ei tohi lugeda). Tegelased olid muidugi "need teised", keda hollandlasest värske mõisomanik oma maadelt ära ajas, kuid mulle jätsid nad pigem mulje inimestest, kelle jaoks teine või vähemuseks olemine on teadlik valik, vajadus. Sest vaid nii saab tänapäeval tähelepanu ning seeläbi tunda inimlikku lähedust, olgugi see fiktiivne ja juhuslik nagu ka näitleja ja vaataja kohtumine Väimela mõisa keldriboksides.

Indiaanlane, mormoon, neeger, halvatu, drag, tumm, asotsiaal. Kuidagi nii tutvustavad nad end lavastuse esimeses pooles mõisa kõrvalhoone hämaras katusealuses, järgemööda fookusesse tõustes ning valguspuldis istudes. Karakterite ilmnemine oli intrigeeriv, kuigi ülesehituselt ootuspärane. Lavastuse teises pooles, pärast omaniku heatahtlikkust tabavalt pilavat õuekontserti, moondusid needsamad tegelased ärevateks ootajateks - et keegi tuleks nende juurde ja veedaks natukene aega ainult nendega, kasvõi nii viivuks, et kaameraga püütud projektsioonile suud saaks anda.

Minul jäi igatahes ajast puudu, et iga rolli kujunemislukku sisse elada - oleks tahtnud neis tubades veeta märksa kauem aega, et korduste paratamatute erinevuste kaudu eesmärkidest tõest pilti saada. Tugevalt jäi kõlama lunastuse teema, kuid selle pakkumist vaatajalt vast ei oodatudki. Või siiski? Lõpu majaomaniku alastav kõnd tiigini ja sealt paadiga veele justkui oli kutse, aga milleks? Jätta majasisesed rollimängud? Leida rahu üksinduses? Ei julge teada. Aga natuke tahaks. Igatahes: kui Väimela lavastusest võetakse kaasa kogemus üldistada ja arvata ning edasi minnakse tagasi oma valude juurde, mis esimeses lavastuses laval olid, siis kolmas peaks juba väga olema.

Igavkülm

2008-09-20T12:29:00.003+03:00

"Kevadtalv 1918" meenutas pigem luulekava kui lavastust. Arvestades, et teksti autoriks Indrek Hirv, kelle poeesiale ei saa vastu minugi küüniline hing, peaks tiitel positiivne olema, kuid ... Pigem käib see hinnang Tõnu Lensmendi kurnavalt staatilise lavastuse kohta. Jällegi, staatilisus iseenesest pole halb, otse vastupidi, parematel juhtudel lubab see graatsilise kummarduse saatel tähelepanu keskpunkti sõna ja mõtte. Halvematel aga ... VAT Teatris lavastatud ja Saueaugu Teatritalus nähtud lavastuses jäi sõna kõla nõrgalt lava ümbritseva nelja posti vahele pidama. Mõtet polnud kaasa võetudki. Sarnaselt "President 1939" või Endla "Kangelasega" pole siingi suudetud astuda kaalutlevat sammu eemale rahvusromantikast: muidugi olid need ajad rasked ning meie rahva loo jaoks olulised, kuid kes on öelnud, et neid ei või analüüsida muigega suunurgas? Ehk on tõesti vara veel. Kindlasti on asi ka maitses, nii et jätan selle.

Sõnakõla nauditvaks mängimine on muidugi näitlejate teha. Tuleb küll tunnistada, et lavastaja koostöös kunstnikuga ei teinud noortele seda ülesannet kergeks. Enamik etendusest oli selge, et näitlejad tunnevad end neis rasketes maapinnaga ühteõmmeldud kuubedes ebamugavalt ega oska end riide seest nähtvaks, plastiliseks mängida. Meelis Põdersoo püüdis olukorrast välja tulla, mõeldes endale lisaülesandeid, mis vaid sellena mõjusidki; Ago Soots pani kaardid liikumatust saatvale häälele, kuid lavakogemsest jäi vajaka, et seegi end õigustanud oleks. Seda nauditavam oli näha, kuidas kogenum Tõnu Oja oskas vana parunina möödaminnes isenesest mõistetavaks mängida ka jalutuskepi purunemise.

Etenduselt lahkudes jäigi hinge tühi tunne. Ei olnud kaasa võtta huvitavat ajalookäsitlust ega saali kandunud mänguenergiat.

2008-09-20T12:20:00.003+03:00

Jah, olen võlgu mitme lavastuse muljed, aga vähemalt Balti teatrifestivali reaktsiooni saab lugeda tänasest Postimehest.

Tõmbetuulerokk

2008-08-19T20:21:00.001+03:00

Viimaste päevade korduvamaid küsimusi on, et kuidas „Ruja“ siis oli? No oli, nagu seisaks tõmbetuultes: laval olid kõik valikuvariandid näha, aga otsuseid nende vahel vähevõitu.

Dramaturgilise ülesehituse poolest üks viimase aja laialivalguvamaid kogemusi: ühelt poolt ansambli ajalugu, teisalt tema loomingu vaba interpretatsioon, kuid põimumise ning arusaadava vaatepunktita. Bändiproovi- ja esinemistestseenid kohalelükatud poodiumil panid ruttu igatsema fantaasiarikastema ja tõekaugemate lahenduste järele nagu seda oli Rannapi peksmine võimuesindaja poolt. Kaks äraeksinud tiitrit mõjusid aga juba ideedetühjuse tulemusena ning kogu teise vaatuse hammastega kronoloogiast kinnihoidmine üleliigsena. Kui veel esimese vaatuse järel tundus, et tuleb üks Rannapi lugu, siis hiljem tõsteti kesksele kohale Nõgisto, unustades publikule näidata etappe esimese stseeni mänguoskamatust poisikesest lõpu põhimõtetega kunstnikuni. Alenderist jäi mulje, justkui tema panus „Rujasse“ oli juhuslik, mis muidugi ei aidanud kuidagi põhjendada, milleks nii palju aega tema armuloole pühendati ning mis põhjusel tema kümne enimekspluateeritud kujundi kaudu finaalis lõppotsustajaks mängitakse.

Eelneva tõttu sai rolli teha vaid Priit Võigemast Rannapina, kel see õnnestus relvitukstegevalt täpselt ja põhjendatult. Kui Risto Kübara Nõgisto ja Sergo Varese Alender olid küll hoobilt äratuntavad (Alender oma maalitud kulmudega siiski vähem), siis erinevalt Võigemastist oli nende parodeerimine puhtalt välistpidi liikuv, vaba sisemistest põhjendustest valitud zhestides ja olekus. Evelin Pange naises oli fataalset võlu, kuid vähemalt esietendusel polnud hääles läbivat kindlust. Ülejäänud moodustasid laval ühtlase massi, kus igaühel oma väike paroodiasuts või kaameragaflirt ette nähtud. Tõnis Mägile on raske midagi ette heita, kuigi tema sissetoomine vaid lisas tervikusse veel ühe peotäie segadust. Kui see ka oli eesmärk, siis päriselt see Ojasool sel korral ei õnnestunud just sel põhjusel, et ei saa korraga mässata ja ikka unejutuks kodus olla. Pealegi on lavaline kaos just selline asi, mis väga täpset lavastamist ootab ja siit tulebki lavastuse teine suur otsustamatus: ei hakka sõnagi ette heitma ekraanikasutamisele (see on maitseasi), kuid olukorras, kus kogu lavaline tegevus on lavastatud ainult kaamerasilmi silmas pidades, mõjuvad näitlejad laval vaid ekraanile kuvatud lõpptulemuse segavate faktoritena. Utreerides: oleks võinud kas publikule kõike ekraani kaudu näidata, see oleks lava taga toimuvale salapära lisanud, või pidanud lavastama võtteplatsi ka otse vaatamiseks huvitavaks – jalg üle põlve potil istuv ja lehte lugev üksik must lind on visuaalselt lavaruumi täitev, kümme minutit järjest tehniku selga vaadata mitte. Kriitikas on juba soovitatud lava kõrgemale tõsta (esimestest sektoritest ei näe ikka üldse midagi peale eesistujate kukalde), ma omalt poolt soovitaks võimalusel osta pilet tagumistesse ridadesse, sealt näeb mingitki tervikut. Karta on, et need kivid lendavad praegu suurelt jaolt Vanemuise juhtkonna kapsaaeda, sest seda ahnust oli ka „Vihurimäe“ sarnaselt kitsaste reavahedega vabaõhusaalis – ega siis vabas õhus ei tehta teatrit seepärast, et seal piiravaid seinu ümber pole. Ning kindlasti pole suveteatriks olemine minu jaoks piisavaks põhjuseks, et loobuda oma naiivsest veendumusest, et iga lavastust tuleb teha kompromissitu kunstilise põlemisega.

Pretensioonituse võlud

2008-08-13T12:29:00.002+03:00

Suvi on lõpukorral ja nii võib julgelt öelda, et Uku Uusbergi “Vahepeatus” on selleaastase suveteatri üks suuremaid elamusi. Just sellised lavastused annavadki suveteatri mõistele sisu ja põhjenduse: kokku saavad inimesed ja materjal, mis põhitöökohas tingimata rohelist tuld ei näeks, ning sellest sünnivad uue hingamisega atmosfäär ja rollid. Mis samade eeldustega “Katkuaja lugudes” jäi saavutama, on “Vahepeatuses” loomulikult tulnud. Kuidas ja mis täpselt on aga raskemad küsimused, mistõttu kirjutan ebatraditsiooniliselt pikalt tagantjärgi (vaatasin esietendust).

Analüütiliselt meenutades jääb sõrmede vahele üsna lihtne looteater: on põhinarratiiv vett küsima tulevast neiust ning kolme kohatud mehe kõrvallood sellest, miks nad oma senisest elust eemale tõmbuda on otsustanud. Kes ise vaatama ei lähe, aga täpsemalt teada tahab, võib lugeda Postimehe arvustust (õppida on sellelt palju). Põhjus-tagajärg suhted jõuavad enamjaolt kadudeta saali, kuigi Jaana alfabeetiline isu ning tegelikult Janariks olemine võinuks selgemini ühendatud olla. Autorile on olulisemad olnud keele- ja mõttemängud, mis oma kaasahaaravuses uinutavad ilmsesti minusugusedki loofanaatikud. Uusbergi tekst ei koosne siiski vaimustusele apelleerivatest kalambuuridest nagu “Loojangus” näiteks, pigem on neis teatavat pretensioonitust: lihtsad mehed oma mõtetega, ei rohkem, aga kindlasti ka mitte vähem. See loobki Hüüru tagasihoidlikku mõisasaali õdusa atmosfääri, kus külmas ahjus justkui praksuks kaminatuli. Õnneks ei lase näitlejate mäng asjal ülemäära romantiliseks minna, tuues sisse iroonilisemaidki noote. Kuigi kõigi kolme mehe mäng jääb meelde, üllatas vast vähim Argo Aadli, kes tihti lühisõnade kordustega kõnet närvilisemaks timmib. Et Alo Kõrve sai pisut paatoslike rollide vahele nurgelisemaid toone kasutada, oli pärast “Wargamäe Wabariiki” eriti meeldiv näha. Kõige suurem heameel oli aga näha Indrek Ojarit läbimõeldud ning mitmetahulist, tavalise macho-hoiakuga vastuvoolu ujuvat rolli tegemas. Seega oli laval usutav ning huvipakkuv kolmik, mistõttu kohati oleks oodanud Sandra Üksküla neiult elavamat reaktsiooni poiste pakutavale absurdiloogikale – pärast etendust oli miskipärast tunne, et kool, kuhu ta sisse sai, oli lavakas, kuigi looloogikaga see ei haakunud. Kes teab, ehk oleks eelmainitud konarused "Ahoita” ära jäänud?

Võiks juba surra

2008-07-29T13:50:00.003+03:00

Vaatluspraktika lubab järeldada, et kanooniliste tekstide lavaletoomisel on kaks põhjust: täiendatud ja/või nihutatud vaatenurgaga tõlgendus või näitlejad, kellele see tekst oleks oluliseks väljakutseks. “Romeo ja Julia”* põhjal tundub, et Finn Poulseni jaoks on ka kolmas võimalus: ärakäiatud loo veelkordne lavaletirimine, sest teksti analüüsile ta eriliselt tähelepanu osutanud pole ning nii pole laval ei huvitavaid lavastajapoolseid rõhutamisi ega lõpuni läbitöötatud karaktereid. Võimalik, et oma osa mängis siin ka keelebarjäär, eriti arvestades, et kasutatud on mitme tõlke kompotti, millest keelt tundmata raske end läbi lürpida.

Näitlejatele on siinkohal siiski vähe ette heita, sest enamik on oma kogemustepagasilt enam-vähem vettpidava rolli luua suutnud. Üldplaanis saab nõustuda Jaak Allikuga, kuigi Rain Simmul tõi teises vaatuses Capuletti kujutamisse mittevajalikke ning põhjendamatuid suuri zheste, mis tõenäoliselt etenduste käigus kui üleliigsed kõrvale jäävad või publiku naeru toel groteski kasvavad (loodame esimest). Siiski oli lavastuse suurimaks elamuseks Simmuli esimese vaatuse kirjastseen: just läbi nii täpselt rütmistatult ja mõtestatult loetud värsside tulebki ilmsiks, miks Shakespeare ikka veel lavadel valitseb.

Sarnaselt Simmuliga jäi meelde ka Janek Joost, kelle Mercutios oli vajalikku poisikeselikku ärplemist (allpoolvööd naljad on ikka Shakespeare´iga kaasas käinud, tema tekstide romantiseerimine on hilisem lisandus). Pisut väheveenvaks jäi Mercutio surmaeelne kahe koja needmine, kuid üldiselt pole ma veel kunagi varem nii väga teises vaatuses Mercutio järele igatsenud – tal oleks kindlasti mõni tabav (sõna)hoop tagataskust võtta olnud, et venivat sündmustejada pisut elavdada. Kärbitud “Romeo ja Julia” puhul on alati oht, et teises pooles on liiga palju sündmusi vaja läbi joosta ja nii ei jää karakterite arendamiseks aega. Ehk tuleks kasuks tegelaskonna vähendamine (saab ka Benvolio ja apteekrita näiteks), siis jääb rohkem lavaaega sõlmstseenidele ning Julia ei pea end kiirustades noaga läbistama, saamata kallimaga korralikult hüvastigi jätta. Aga mis sa ikka venitad, kui kabelisse üha uusi tegelasi sisse voorib ning publik ammu lõpusurma ootab.

* Vaatasin kontrolletendust, mis lubab loota, et suur osa konarustest (just rollide osas) tulevikus lihvitud saavad.

Kirss jäi purki

2008-07-29T12:49:00.002+03:00

“Katkuaja lood” on justkui suveteatri musternäide: terve teatriretk on sündmus omaette ning laval on ühise huvi nimel koos sõpruskond. Publikul on aga kohati tunne, et maagilisemad hetked jäid prooviprotsessi. Paljuski johtub see valikutest ruumi kasutamisel ning kasutajasõbralikuks muutmisel. Sarnaselt “Eesti meeste lauludega” hakkas siingi range publikupaigutus pigem lavastusele vastu töötama: paralleeltegevused ning fookuste paljusus tekitavad tahtmise ruumis vabalt ringi liikuda, et sündiva maailma loomisel kaasa rääkida ning kõike näha-kuulda. Just viimasega polnud meeskond Omari küünis piisavalt arvestanud. Näitlejavõimele väljakutset esitav akustika ning Airi Erase tuhm valguskujundus lõid lavale hämu, mis läbivalt vaataja tähelepanu hoida ei suutnud. Kahju, kui elamus ei jõua tehnilistel põhjustel publikuni.

Vaevalt oleks lavastusele kahjuks tulnud ka suurem tegevuse ja sisu sidumine kunstnikutöö valikutega. Lava läbiv lõhe jäigi tähenduslikuks mängimata, jäädes näitlejaile efektseks lavalt lahkumise võimaluseks. Ületamatuks väljakutseks põhjendusvõimele jäid ka kirevad kostüümid. Must ja valge paber surilinana haakus pärimuslugudega küll, aga erktoonid jäid sama hoomamatuks kui tegelasedki, kes neid kandsid: et kogu meeskond laval koos, annab kindlasti prooviprotsessile omamoodi hingamise, kuid lavastuses jäi sest järele vaid arglik nohisemine. Mulle võib vastu vaielda ja öelda, et alati ei peagi peamiselt publikule mõtlema, millega ka koheselt nõustun. Probleem ongi selles, et “Katkuaja lood” pole julgenud otsustada, kellele ta mõeldud on, ning nii on laval rituaali poole püüdlemise ning neljanda seinaga teatri vahevorm. Kahju, et elamus seetõttu lahjenes.

Aga elamusi ikkagi oli? Hetkedes. Kaie Mihkelsoni katkevalt mäletavas kõnes. Kui laul ja sõna lava eri osadest küüni lae all end sõlmisid. Müstiliselt tekkivad taustahelid ning alati lummav muusika kaussidest. Toetav künism, mida Eva Klemets nii orgaaniliselt valdab. Jõuline Britta Vahur, kui loota saab vaid häälele, sest ilu on kaetud. Trummikilesid uksena peksev kohvritagumine. Risto Kübara totaalsus. Ühe lavastuse kohta polegi seda nii vähe. Saati siis suveteatri kontekstis. Aga vaataja, rumaluke, tahaks ju ikka kirssi tordi peal ka.

Ja taas

2008-07-21T18:12:00.001+03:00

Peamiselt jääb “Pärijast” elamus saamata, sest tegijad suhtuvad ajaloosse liiga aupaklikult. Sarnaselt “President 1939ga” taandub lavastus tihtipeale illustreeritud ajalootunniks, kasutamata ära kunstile käepäraseid vahendeid nagu sümbolism ja subjektiivne rõhutamine näiteks. Muidugi, 13. sajandi eestlaste elu mööduski pidevate sõjarünnakute tähe all, aga tasuks arvestada ka publikuga, kes tulnud vaatama teatrilavastust ning ootab enamat kui aina korduvat misanstseeni peitu jooksvate naiste, pasunapuhumise ja mõõgaga vehklevate meestega. Teises vaatuses oli teatrile omast rohkem, kuid antud narratiivi mõttes ka liiga palju üleliigset – kangelanna loo oleks saanud ära jutustada ka ainult endise sulase ning ühe aadlikuga. Siis oleks jäänud ka rohkem ruumi peategelase mõtete ja tunnete avamiseks, hetkel jääb tast mulje kui mõtlemisvõimeta kehast – võimalik, et niimoodi naistesse tol ajal suhtutigi, kuid tänapäeva kontekstis oleks vähemalt mõneltki tegelaselt protesti oodanud.

Otepää linnamägi mängupaigana on lummav, samas avali 21. sajandi olmele (automüra, taamalt kostuv diskotümps). Riina Vanhaneni kunstnikutöö sulandub probleemideta varemetesse, kuid lavastaja jääb üllatavate misanstseenide loomisel hätta. On näha, et vabatahtlikele on läbivalt ülesandeid antud (kuula!, naera!, ole üllatunud!), kuid oleks võinud neid julgemalt kasutada kas siis veel olmelisemalt või enam sümboleid mängu tuues. Siis oleks regilauludki orgaanilisemalt näitemänguga kokku kõlanud, dialoogi moodustanud (miks peab alati repliigi ütlemiseks laulu lõppu ootama?).

Näitlejate poolt on laval sõbralikult koos antud raamides korraliku töö tegijad, arusaamatult ahastavalt ülemängija ning rollid, mis avaneda ei jõuagi (peagi?). Enim võidab tähelepanu Joonas Parve noorima pojana kuuse otsas parmupilli lüües ning lugusid vestes (eks etenduste kulgedes jäävad prozhektoridki püsti) – tema on ka ainuke, kelle mängust aru saada, et tegevus toimub 20 aasta jooksul. Üldiselt tuleb aga tunnistada, et esietenduselt jäi mulje, justkui jäi prooviajast vajaka, mis muu pidevalt käest libisevat rekvisiiti põhjendaks.

Muia nalja ei mõista

2008-07-18T13:36:00.002+03:00

Muia nalja ei mõista: tal on vaja kirjanikuks saada, sest siis saab eripoest banaane osta ning lapse Toompeale haiglasse saata. Nii ta muudkui istubki Tuglaste allkorrusel oma toas ja lihvib luuleridu Nõukogude võimule meelepärasemaks, aeg-ajalt Elolt mõne sõna õigekirja üle küsides. Kui polnuks pidevat lootust, et Maria Soomets Muiana taas pea lavaaugust välja pistab, oleks Viinistul mängitav Andrus Kivirähki kirjutet ja Ingomar Vihmari lavastet “Kesierlik kokk” üsna nukker käik olnud.

Soomets on tabanud kümnesse, kuidas luua ajastupilale tarvilik karakter liigsesse ülemängimisse sammumata. Naeruväärsele kaasajooksikule lisaks on Soometsa Muias ausat emalikku hoolt ning siirast mõistmatust, kuidas vaatamata kõigele ikka mitte midagi ei saa. Täpne ajastuportree kõrvalrollis, mitmeplaaniline üldistus, milleni ülejäänud lavastus ei jõua. Oli palju tekstinalju, mis sellele osale publikust, kes asja oma silmaga näinud (ning neile, kes suurt midagi pole veel kogenud), muige suunurka tõid, kuid terviklikuks tekstiks/lavastuseks sellest ei piisanud. Lisaks läks teine vaatus loo osas kiirustamise tähe all, kus valikud jäid põhjendamata.

Nii Raimo Passi Tuglase staatilisus kui Gert Raudsepa Aadu hädaldamine sobisid siia maailma hästi. Nagu ka liialdustega kirjutatud Eduard, mille Egon Nuter sujuvalt välja mängis. Kleer Maibaumi Elo veenis siiski märksa enam igatsevalt lauldes kui väsinult vanana. Enim küsimusi tekitas Jaak Printsi Õhtujuht. Ma mõistan valikut estraadilikkus olmelisusega asendada, kuid teinekord on stiilipuhtalt mängitud tüüp huvitavam kui auklik karakter. Milline ikkagi oli Õhtujuhi suhtumine toimuvasse? Ükskõikselt ajalugu sirviv? Süvenemata ametniklik? Üleolevalt kaasaegne? Esietendusel jäi vastus saamata.

Jalutuskäik Käsmus

2008-07-18T11:32:00.003+03:00

Uku Uusbergi “Ahoi” kaks vaatust on, nagu vaataks käsikäes jalutavat paari, kus koos arutult igav blondiin ning pealtnäha üsna intelligentne noormees – keegi ei saa päriselt aru, miks nad koos on. Esimene vaatus pakub parimal juhul äratundmisrõõmu Lavakunstikooli vilistlastele, kes saavad vaikselt meenutada: “Jah, selliseid harjutusi me seal tegimegi!”, kuid ülejäänutele jääb lavaltoimuv kaootiliseks. Mis “Head ööd, vennas” oli täpne ja nauditav, oli Käsmus harali ja tüütav.

Teise vaatusega suudab Uusberg end küll rehabiliteerida ning seda peamiselt tänu kolme keskse tegelase sissetoomisele, kelle liikumine koertest piirivalvuriteks lõi muidu etüüdilisele lavastusele vajaliku selgroo, millest esimeses vaatuses vajaka jäi. Pärliks muidugi piirivalvurite kosjaskäik muteerunud eesti neidude juurde. Teises vaatuses oli ka sündmuste kronoloogia rohkem esil, mis ühelt poolt tõesti struktureeris, kuid teisalt tekitas üleküllastumise tunde – kasuks oleks tulnud aastatejada mõlema vaatuse peale laiali tõmmata ning hetkel esimesse vaatusesse koondunud üldistuspildid ühtlasemalt selle ümber põimida. Pisut kahju oli sellestki, et konkreetselt Käsmu kohta ei saanud vaataja palju teada: tuletorni ehitamine välja arvata olid ülejäänud stseenide puhul pea võimatu aru saada, milline legend või sündmus aluseks võeti.

Loogiliselt on sellise ülesehitusega lavastuse puhul näitlejatöödest raske rääkida. Meelde jääbki teise vaatuse keskne kolmik: hapralt nohiklik Mikk Jürjens (loodetavasti õnnestub tal töötada vaid tarkade lavastajatega, kes seda omapära stambiks ei ekspluateeri), kõrvalt vaatamist ja ulakat mängulisust põimiv Hendrik Toompere III, kel väga hea lavaaja taju ning alati lavaltoimuvast väikest distantsi hoidev Kristjan Üksküla (absurd ei kuulu veel tema mugavustsooni, mistõttu mõjus tema iroonia ajuti kohmetult). Jääb üle loota, et järgmises lavastuses saavad end enama kui kauni grupina näidata ka tüdrukud.

Aydin Teker "HarS"

2008-07-12T10:39:00.009+03:00

If a centaur is half man half horse, then what do you call half woman half harp? She looks like a mermaid but would probably drown in water.

How much does a harp weigh? About 30 kilos? It must need a fair amount of strength to play it – especially so when keeping the harp in the air, balancing it on your knees. Too bad her abs are covered: the ineluctable choreography of the muscles surely has the intensity of a wire walker in a hurry to meet a loved one.

Or a warrior on the mission, trying to conquer, to own its weapon. How exactly does a harp kill? Not every sound made with an instrument is music but then again: in the black and white emptiness of the stage, mingling with the breaths getting heavier, any sound is a possibility to give your ears some rest. Anyway, not all weapons are meant to be more than self defence, just as no object needs to be used as its crafter intended.

So dive in.

Worst case scenario: you end up with an hour long gymnastics session (and we all know the importance of cardio) but a chance remains to make others applaud at your effort, not even knowing why exactly this tour de force appealed to their emotions.

Maja teeb teatrit

2008-07-10T14:52:00.000+03:00

Ma pole Andres Laasikuga nõus, Alatskivi loss haakus “Vihurimäega” vägagi hästi, tõustes lavastuse peategelaseks (mitte hobused, nagu Laasik väidab). Raskepärane tegevus peab sama vähe toimuma monoliitses linnuses kui suuri üleelamisi peab väljendama kriiskavate zhestidega.

Minu jaoks oli see esmatutvumine selle lossiga (romaaniga küll mitte) ning paratamatult kaalus see kõik teised elamused üle. Kahjuks polnud põhjuseks vaid lossi kaunidus. Dramatiseeringu küündimatusele on kriitika juba osundanud (ei saa eeldada, et kõik vaatajad teavad lugu niikuinii ning on kohale tulnud vaid selleks, et oma lemmikstseene päriselt näha). Seetõttu olid täbaras seisus ka lavastaja ning näitlejad. Esimesel polnud palju võimalusigi lavastusse mingeid rütmiefekte luua. Muidugi, et tegelasi päris külma vette visati, meelitas õigustatult publikult kaasaelamisohke välja, kuid muutis samas akent kraapiva puu butafoorseks ning üleliigseks. Hetkel oligi tegemist teksti lavalekandmisega, kust väga ei tulnud välja, mis lavastamise impulsiks oli. Sestap olid rollijoonisedki hüppelised ning tegelaste motiivid lajatasid vaatajaile lagipähe. Kuidas ikkagi sai esimeste stseenide hädiselt poksivast Heatcliffist (Marko Matvere) maailmavihkaja, keda kõik kardavad? Miks mängis Hindley (Riho Kütsar) end paljaks – süümepiinadest, leinast või lollusest? Vastused on romaani lugenuile selged, aga kas pole klassikaliste teoste lavaletoomise üheks põhjuseks tavaliselt oma tõlgenduse esitamine. Alatskivil mitte.

Näitlejahetkedest salvestusid algusstseenide tagakiusatud ja nõrk Heatcliff Matvere esituses ning uljalt daamilikkust ignoreeriv Helen Rekkori Isabella. Tema muundunud naasmine teises vaatuses, nüüd tuttav kõrgklassi kommetega ning nende poolt juhitav, tõi oma märgatavuses meelde Maarja Jakobsoni ühes teises loos. Pikaks lõpuaplausiks oli seda kõike aga liiga vähe, isegi Alatskivi lossi kaunist asümmeetriast ei piisanud.

Lõpp loojub läbbu

2008-07-10T13:23:00.003+03:00

Ila pritsib. Lavale, kaastegelastele näkku, mõni piisk maandub ehk esireas istujate põlvedelgi. Noor Adolf on tulnud. Teised lavalolijad ei tundu talle aga midagi ette heitvat. Erinevaid misanstseene moodustatakse rahuliku süvenemisega, saadetuna lõppematutest kalambuuridest. Intellektuaalne ilapritsimine oma parimas. Hendrik Toompere jr “Loojang” pakub vabastavat ajugümnastikat pulbitsevas lavamaailmas.

Ervin Õunapuu kunstnikuna on loonud Viinistu Kunstimuuseumi katlamajja pansionaadi, kust üsna usutav leida koos erinevaid filosoofe-teadlasi. Seal mässab punase kardina taustal oma tikidega dr Freud (Anti Reinthal), et siis lõplikult kaduda. Siis lendleb üle lava Nurbejevi (Nero Urke) nõtke tantsijakeha. Trepimademel vestlevad loogik Benson (Raimo Pass) ja Pulitzer (Lauri Lagle). Meeste vahel liiklevad neli naist, korraga muusad ja libud, nagu nad tavaliselt on. Lavatagusest paistab ka baretistatud Adolf (Kristo Viiding) maalimishoos. Tegelastegalerii on ulatuslik, kuid vaidlustele vaatamata ühtlane. Enim jäävad meelde just Viidingu aarialane (Hitler tunneks uhkust), kelle Adolf on koolipoisilikult kontrollimatu nii oma liikumises, kõnes kui mõtetes (Hitler vist punastaks), ning Lagle Pulitzer, kes rõhutamata lonkamise ning tagasihoidlikult üleoleva kõnemaneeriga vanima tegelase koorma kadestava ükskõiksusega välja mängib. Elevust lisavad Jan Uuspõllu maffiaboss näitena, kuidas kõige esmaseid võtteid kasutades siiski igavusest pääseda, ning Anti Reinthali kolm rolli, mille kokkusaamine üheks lõpuks siiski poolikuks jääb. Aeg-ajalt hakkab silma Hendrik Toompere jr Goethe, kes lavanurgas vaikselt tegevust jälgib. Kui autor oma tegelasi, kui lavastaja näitlejaid. On peaaegu näha, kuidas ta etenduse käigus konarlikke kohti salvestada püüab, et siis nendega edasi töötada? Esietendusel jäi epiloog veel igatahes liialt õhku rippuma. Pööre mängumaneeris oli küll tabatav, kuid planeeritud vastandus jäi kobavaks: jah, lõpuks on tõesti maali mõlemad küljed valged ja vastupidise tõestamine eos luhtaläinud katse, kuid kas see ikka on tänapäeva vaatajale uudiseks? “Oo kaunis hetk, viibi veel!” on pigem üks neist äärmuseni leierdatud fraasidest, mida tüdimuse ning künismita pea võimatu vastu võtta. Samas olen ma kindel, et publik oleks vägagi tänulik olnud, kui lavastus neile selle võimaluse pakkunud oleks.

No apologies needed

2008-07-05T21:10:00.002+03:00

It´s the sweetest story Gisèle Vienne and Co are telling in “I Apologize” of a man who likes to torture and rape young girls. There´s as much intimate memory sharing as there is fake blood on the stage.

Wooden boxes not personalized enough to be called coffins are piled in the white room. They give out their content as the main character retreats to the world of his most powerful memories. Memories condemned by the outer world. Puppets of young girls in blood-stained school uniforms are torn out and thrown on the ground, seemingly indifferently. With no apologies. The aesthetic beauty of the world created on stage grows as the horror of the situation uncovers itself. Your common sense tells you to be bothered by the narrated brutality but somehow physical perception overshadows it. Your ears are crying to the violent rhythm of the loud music, the brightness of the stage lighting has made the pupils in your eyes to almost vanish and all the pores of your skin are drowning in sweat. And still you see everything as calmly as through the magnetic field of an MRI.

Did that doll just move? It couldn´t, none of the actors are there to move it. And yet the lifeless puppets are alive, slowly sliding off the positions they were put by humans on stage. There´s two more now. A woman, pale as plastic dancing despite of her angular joints. And a red-eyed man with a body as a canvas, walking the limber walk, taking its time to blend in with the pure and methodical atmosphere on stage which holds you tightly in its reach.

There were no memories to be shared in the first place as the intimacy of their importance is beyond recognition of an controlled mind. This is no confession and no apology would be heard even if the audience screamed as one of those raped girls probably did, once upon a time.

Dance of liberation

2008-07-04T20:39:00.004+03:00

Are beautiful boobs a necessity? Probably not but they do give that extra something, especially when they are exposed over and over again as in “Big 3^rd Episode Happy/End”. With Superamas boobs are always exposed exactly the same way – accompanied by the same dialogue and movement – so that the initial physical appreciation is soon softly pushed aside by the routine. Meanings shift to oblivion as the construction repeats itself.

First there´s a band rehearsal, guys drinking beer. Big gestures and pre-recorded voices. A song. The screen lights up: seems like a house party with a lot of kissing. Suddenly bunch of youngsters conquer the stage, dancing. Then back to pre-recorded voices and doll-like movements. Women this time. The action shifts between the stage and the screen; the scenes end, start all over again, then there are the dancing teens again. Is there anything left for the audience to de construct?

Hardly, but deconstruction does give Superamas the easy reason and necessary tools to mock the life AD 2008. Our everyday behaviour is over constructed and nobody remembers the intentions it all began with. We talk of getting someone pregnant or sleeping with the personal trainer as it was something happening to the characters of a story once heard, read or seen. And to wash off the inevitability of repeating, to dance the dance of liberation we are more than happy to be fooled into engaging ourselves with group caressing, touring North America or worshipping theories. Like deconstruction.

However with Derrida you enter the territory where the outcome is always exactly the same – with the over exposure of invariants and lack of solutions – so the initial intellectual appreciation is soon replaced by the admittance of defeat. Still, there is something to be gained from this absurd situation as Superamas in-the-matter-of-fact´ly shows. Isn´t laughing a necessity? Probably not but it´s a whole lot better than facing the mirror.