Kolm näppu püsti, Rühkast rääkimata / „Adolf Rühka lühikene elu”

Adolf Rühka elu lühidus sõltus paljuski tehtud valikust: kas joosta ületöötamisest nõdra kehaga aadete ja kunsti sabas või visata uhkelt kolm sõrme taeva poole ning korpulentse neiu kumerustesse uppudes oma kivimajad välja nõuda. Kivirähki kompromissitu sulg sõlmis Rühka elu esimese valikuga, kuid vähemalt nähtud etendusel oli nii mõnigi näitleja valinud teise tee ning kandis rolli ette tülpinud näpuviskamisega. Ma ei tea, kas taastusproovi tehti, aga piisavalt seda igal juhul ei saanud, sest kui näitleja meenuatb teksti laval olles, unustades küll samas stseenivahetused (et kummalt poolt see kardin meil ikka lahti käis), siis jätab see tervest etendusest läbuse mulje. Kui siia lisada enesenautimine rolliloogikaga absoluutselt vastuollu minevate ülemängimiste kaudu (mida saavad nautida vaid mitu korda lavastust näinud), saamegi Draamateatri „Adolf Rühka lühikese elu” 17. veebruaril 2008.

Muidugi on keeruline sellise etenduse pealt lavastusest kirjutada – on võimatu päriselt teada, kui veniv struktuur tavaliselt on, või mis plaaniti rõhuasetusteks - , aga püüan siiski. Läbikirjutatud ajaloona polnud Kivirähki teksti eesmärgiks üldistus, pigem pakkuda atmosfääritundlikke stseene meenutuseks ja meelelahutuseks, mis eesmärgina täiesti arvestatav ja nauditav. Teatav joon siiski eraldas Rühka ja tema tulevase naise stseene ülejäänutest, kuid lavastaja Vihmar oli seda vastuolu erineva mängustiiliga veelgi rõhutanud (lubades enam teatraalsust hoopis eraelustseenidesse) ning nii ei hakanud see eluloonäidendile omane konstrueeritus (võrdselt era- ja tööelu) niivõrd silma. Et teemaks harrastuslikkus teatris, mängiti kõikvõimalikud professionaalsuse (puudumise) astmed laval ka kenasti läbi ning jäi juba iga vaataja maitseotsustuseks, kas kohustuslike koomiliste karakterite mühatused ja paksust värvist tilkuvad zhestid neid naerma ajasid või mitte. Mul on selle koha pealt huumorisoon umbes, kuid saan väga hästi aru, et see on isiklik probleem ning lavastajale ei ole tegelikult midagi ette heita (ehk vast seda, et stseenivahetused sellises stiilivõttes muutusid lõpuks ikkagi tüütavateks, mida – Vihmarile omaselt – kompenseeris pisut küsimusteta sobiv muusikaline kujundus).

Enim hoidsidki tähelepanu pingsana just needsamad Rühka ja Elsa stseenid (kuigi jah, Risto Kübaral oli vähemalt korra naeru tagasihoidmisega probleeme, millest võib ju isegi aru saada – Mirtel Pohla „üdini igav inimene” ei saagi ükskõikseks jätta), mis kohatisele mängitsemisele vaatamata suutsid saali kanda nii pisaratevaba traagika kui pateetikata romantika ja seda tänu (!) teadlikule teatraalsusele. Omaette kirjeldusepüüet vääriks Kübara mäng sõrmedega, mis ühe vaatamise põhjal jääb küll tegemata. Sümpaatse subretipaari moodustasid ka Ivo Uukkivi ja Aleksander Eelmaa vennad-elevandid, kelle tagasihoidlik püüdlikkus kõnetas mind arusaadavalt enam kui tagamõtetel liugu laskvad lapsevanemad Ulfsaki/Kaljuste esituses.

Igatahes on see juba teine kord, kui satun paljukiidetud lavastust vaatama mitte kõige paremal etendusel (eelmine oli „Isad ja pojad”, mille võlu must samuti kohinaga mööda külgi alla voolas) ning jään seega üldist seisukohta hämmeldunult kõrvalt piiluma. Siit ka küsimus: millal on kõige õigem aeg lavastust vaadata? Esietendusel ja sellele järgnevatel kordadel on kõik veel toores, pärast pikka pausi laokil ning viimastel kordadel mängitakse pedaal põhjas – puhas loterii, mis muud.