Taas üks Jeesus risti löödud / „Wallenberg”

„See on ju ooper!” on üks neist vabandavatest õhkamistest, millega ma siiani ei arvesta. Ma saan vägagi hästi aru, millised piirangud ooper kui zhanr lavastustele seab (rütmi loob eelkõige muusika ning misanstseenid peavad laskma lauljatel häält tekitada), aga see ei muuda kuidagi tõsiasja, et kui rahvusooper Estonia „Wallenbergis” oleks osi – eelkõige pean siin silmas koori – täitnud parema näitlejameisterlikkusega lavajõud, oleks tulemus olnud peaaegu väärt kogu seda kiidulaulu, mis talle nüüdki osaks saanud.* Ma tean, et lauljad visatakse pärast kooli lavale suurema näitlemisalase ettevalmistuseta, kuid vaataja jaoks pole see mingi vabandus, nagu ei ole seda primadonna koera surm või lavastaja joomatuur. Muidugi võiks sellest mööda vaadata, sest „see on ju ooper!”, aga kui ebalev ülemängimine viib olukorrani, kus potentsiaalselt mõjuv võte – ühekaupa valguskiirde ilmuvad vagunitesse aetavate juutide näod – tekitab hoopis muigeid ja lõhub terve muusika ja kujunduse poolt loodud atmosfääri, siis oleks see eitamine ilmselgelt liiast.

Siiski, esimese vaatuse poole pealt edasi silmakarjuvaid ebalusi enam nii väga ei olnud (kui välja arvata koreograafi puudumine – miks ei taheta mõista, et kõige raskem on laval huvitavalt esitada just nimelt ebaloomulikku kõndi, hüplemist jms, mida „Wallenbergis” ohtralt leidus) ning teine vaatus pakkus isegi teatrikunsti valdkonda kuuluvaid stseene. Näiteks vaatust alustanud kolm kummimann-sekretäri kui julgelt hea maitse piiril sõtkuvad tegelased või stseenid Wallenbergi ja kolme kaasvangiga trellitatud kastis, kus lood said kuuldavaks ning rollid looduks (esimest lõiku silmas pidades eriti sügav kummardus Villu Valdmaa, Aare Kodasma ja Alar Haagi poole). Loomulikult aitas vaatajaid pinevil hoida ka Ene-Liis Semperi taas julge ja meeldejääv kunstnikutöö, kuid tatsuvad Mikid ning poppikoon-Wallenberg Elvisena ei tekitanud enam säärast elevust kui Tõnis Mägi Ojasoo „Verevendades” või küülikud aastapäevakontserdil. Et koostöös lavastajate Dmitri Bertmani ja Neeme Kuningaga groteski ja kämpi keeratud lahendusele jõuti, tuli lavastusele tervikuna muidugi kasuks – üks-ühele loo rääkimine ei oleks ooperit kuidagi eristanud kõigist teistest juuditapulugudest. Ning kui esmasest lateksist ja sädelusest läbi vaadata, oli kontseptsioonis üleajaloolisustki, näiteks talaaridesse riietatud juudid, kellesarnaseid võis pigem Jeesuse eluajal kui II maailmasõja päevil kohata. Paralleeljooni Wallenbergi ja Jeesuse ning kõigi muude (!) poppikoonide vahele tõmbas lavastus julgesti (epiloogi kondiväänajagi jäi lavale risti lamama). Ülevoolavalt Ameerikalik Elvis ei teinud oma eelkäija Jeesuse mälestusele just au, aga pühaduserüvetust neis võrdlustes polnud, pigem tahtsid lavastajad osutada sellele, kuidas üleikoniseerimine kaotab igasuguse algallika (olgu siis selleks Jeesus või Wallenberg) tõsiseltvõetavuse. Ja nii jõuti ringiga tagasi ka iseendini, sest mis muud kui järjekordne kiht ikoniseerimist see Wallenbergi loo ooperisse vormimine on. Estonia meeskond oli viimasest õnneks teadlik.

*Muusikatumma inimesena ei püüagi siinkohal helisid analüüsida, piirdudes vaid nendinguga, et Erkki-Sven Tüüri helirida oli mulle vägagi meeltmööda ning tasuks üle kuulata plaadigi pealt, ning seetõttu keskendun muudele – tuttavamatele – märgisüsteemidele.