Revolutsionäärid mõjuvad Nüganeni lavastuses üsna naeruväärsetena: kamp kaasajooksikuid, kel vanust piisavalt, et nende käitumist nooruslollusega vabandada ei saa. Näitlejatest jäävad siin eelkõige meelde positiivselt poolelt Tõnn Lambi jõulise iseenesest mõistetavusega teisi juhtiv ning raha oma tasku pistev Kröösus ning teisalt silmakraapivalt ansamblist välja kukkuv Kalju Orro, kelle puterdav-ebalev Mandzhuuria ei suutnud mõisastseenis Volli Kärole arvestavat partnerlust pakkuda ning seetõttu jäi revolutsioonilugu ka kulmineerumata. Raske öelda, palju siin lavastaja valikud kaasa rääkisid, kuid revolutsioonistseenid olid lavastatud pigem välist suursugusust ja paroodiavõimalusi arvestades, kui sisulisi põhjendusi kaaludes. Miks mehed mässasid, jäi sama arusaamatuks kui Indreku liitumine nendega. Viimase suudab vaataja endale siiski ära põhjendada: Alo Kõrve Indrek satubki sündmustesse möödaminnes, liigselt otsusesse süüvimata, kuid tihtilugu kadus ta lavale lihtsalt ära – ka juhuslikkus on vaja välja mängida, kuid hetkel möödusid enamike stseenide Kõrve esimesed repliigid tema väljalt ülesotsimise tähe all. Puudu jäi nii lavastuslikult suure plaani kasutamisest kui näitleja võimest tähelepanu püüda.
Stseenide kohta, kus laval vaid Indrek ja Kristi (Ursula Ratassepp), eelnev ei käi. Nende mängulised möödarääkimised olid lavastuse tugevaimad (kohati mindi etüüdidega nähtamatute esemetega siiski liiale – küll need kardinad ka sõnajõul ette oleks saanud). Ursula Ratassepp oligi näitlejatest kõige positiivsem üllatus, vähemalt esimeses vaatuses. Teises oli rolliarengus küsitavusi: millest ikkagi see soov Ameerikasse minna ning kuidas ta enesetapuni jõudis? Kaasa ei aidanud ka lavastaja, kes Kristi isa spiooniks olemise ning selle mõju noorte elule raskesti märgatavaks lõi. Näitlejatega jätkates ei saa mööda Maria Klenskaja täpselt koomika piiril liuglevast proua Kuusikust ning Aleksander Eelmaa kaalutlevalt mässavast Bõstrõist. Üldiselt aga jääb lavastusest meelde erinevate näitlejamaneeride kõrvuti eksisteerimine. Revolutsionääride paroodiale ning Indreku-Kristi mängulisusele lisandus veel nn maainimeste (välja arvatud Indreku õde ja vend) pühalik-romantiline läbielamine, mis kõik kokku moodustasid kompoti, mida sageli banaalsusi appi võtmata võimatu põhjendada. Siiski, Epp Eespäeva päriselt hull Mari oli antud lavastuses orgaaniline, isegi kui Tammsaare-kauge ja kohati ülepaisutatud. Huvitav, et just Simeon Sundja ja Ketter Habakukk Nukuteatri Noortestuudiost oskasid ülepingutamist oma kogenenumatest kolleegidest märksa osavamalt vältida.
Tundub paratamatu järeldada, et selliste suurlavastuste puhul tuleb väga kiivalt vältida kaht kari. Esiteks alusmaterjali tuntus, mis võtab dramatiseerijalt-lavastajalt vajaliku tähelepanelikkuse loo ülesehitamisel (teisi sarnaseid näiteid leiab TMK numbris 2006/6) ning viib auklike põhjus-tagajärg suheteni. Teiseks vabaõhulava kasutamine, mis nõuab eriliselt täpset misanstseenitunnetust. Aktiva poolele jääb kindlasti Vargamäe heinamaa mänguruumiks moondamine teise vaatuse jooksul (ristide ja mööbliga), kuid puudu mitmel korral mainitud otsustavusest vaataja vaatenurga suunamisel.
Comments