Ruum. Veidral viisil on Kultuurikatel vähemalt Von Krahli lavastuse ajaks kaotanud sideme oma kunagiste funktsioonidega ning suur keerlev ratas ning keevitavad mehed mõjuvad kunstlikena. Kindlasti mängivad siin kaasa kaks lisategurit: ruumi suurus ning publiku paigutus. Iga näitleja loob lavaruumis enda ümber energiavälja, mis pole aga lõputu ning „Eesti meeste lauludes” oli sageli hetki, kus erinevad väljad omavahel tervikuks kokku ei puutunud ning jäid tühjusesse hõljuma. See võiks olla eesmärk omaette, kuid range publikupaigutus räägib sellele pisut vastu. Kui sa juba paned vaatajad traditsiooniliselt neljanda seina taha istuma, siis on rohkem kui tõenäoline, et publik vajab fokusseerimisel juhtivat kätt – vahendeid selleks on teatril piisavalt tegevusaktiivsusest valgustuseni ning räbune videopilt on siin pigem segavaks teguriks. Eelnevast poleks mõtet rääkida, kui vaataja oleks ruumis vabalt liikuda saanud, mis tõstnuks osavõtu olulisemaks kõigenägemisest, kuid hetkel viis passiivse jälgija positsioon selleni, et kõik oli näha, kuid suurt ei salvestunud.
Näitlejad. Pöialpoisilikult töise koori kohalolule etteheiteid teha ei saa, kuid Krahli oma näitlejate esitustes jäi paeluvusest puudu. Ma saan aru, et tegemist pole näitlejateatriga, kuid inimesele, kes viimasel paaril aastal Krahli asju näinud, vaatavad lavalt vastu tuttavad rollilahendused. Konarlikult lendav kajakas on küll muhe eneseviide, kuid jääb ainsaks näiteks. Juhan Ulfsaki lõputult purskava alkoholipudeliga võitlev joodik oli siiski lavastuse viimistletuim stseen nii läbimõelduse kui esituse poolest.
Muusika. Enim jäi väest puudu just siin. Lisaks sellele, et ruumi omapära tõttu enamikest sõnadest lihtsalt aru ei saanud (mis tegi kaasalaulmisstseeni piinlikuks, kuuldavasti on nüüd lisatud vajalikud tiitrid), ei jõudnud heli ninaotsanigi, rääkimata siis hingest. Ehk oleks kasuks tulnud suurem koor, mis leevandanuks ka ruumi liigsuuruse tunnet. Muusikakauge inimesena ei võta endale muud õigust siinkohal öelda, kui et kunagine Shvejki mängimine ei tee veel mehest kaasahaaravat lorilauljat, ning et esialgu kahtlema pannud Mati Turi ooperihääl sulandus tervikusse vajalikult koosebakõlaliselt. Arno Tammel on romantilise kangelase alge juba nimeski olemas.
Kõige eelneva ning pala oma taandamatu väe tõttu hakkaski lavastus elama „Raua needmisega” ning raudmehe tõusuga, mis seejärel sujuvalt lõpulaulu mõtlikkusega kokku võeti, et siis väikese lumise teatriimega inimesed tagasi argiellu saata. Sellele eelnes meeldejäävaid hetki (mossesse mahtuv koor, publikusse lastav rakett, fennougri meeste unelusest äratav tants Riina Maidre juhatusel), kuid valdav hajusus ning banaalnaljana sissesõitvad taksod ei lasknud tervikelamusel tekkida.
*Kirjutan kontrolletenduse põhjal (tegemist siiski blogisissekandega, mistõttu võtan selle õiguse), kus kõik veel päriselt ei töötanud, ning seetõttu jätan tehnilised konarused tähelepanuta.
Comments