Grishkovetsi tekst seisab arusaadavalt peategelase õlul, on ta ju ise eelkõige näitleja (aastat viis tagasi õnnestus näha tema „Kuidas ma koera sõin”). Lembit Petersoni lavastus soleerimist ei luba, kuigi Marius Petersoni osatäitmine on selle tuumaks. Esile tõuseb hoopis tekst ise oma argiste, samas nutikate mõttekäikudega (tõesti, palju parem on taksosõit lõpetada 50 rubla ulatamisega juhile, sest teadmine, et said midagi väga odavalt, on palju magusam, kui päris tasuta midagi saada, isegi kui sõidu alguses juba 350 rubla maksid). Lavastuse tempo on aega võttev, seega jõuab arutlustele kaasa mõelda küll, kuigi kohati raskendab seda tühjus sõnade taga, mis tuleneb mõnedest osatäitmistest. Üheplaanilised ning sama võttega algusest lõpuni sammuvad rollilahendused on piiratud käsitööoskusega näitlejate puhul lavastajale turvalisim tee, kuid sellega kaasneb paratamatult teatav lavalise (sün)energia kadu ning tekstikäänakute konarlik võtt. Nii „Linnaski”. Enim kannatasid selle all üleminekud stseenide vahel, kus miski tegelane – hilisem taksojuht – (Tarmo Song) lava ette valmistas: näitlejal jäi puudu intensiivsusest, mis sunniks publikut tema argitegevusi jälgima. Tüüp jäi liiga nõrgaks, et teda võiks tõsiselt antud lavamaailma korraldajana võtta. Ehk oleks rollile kasuks tulnud suurem absurditunnetus. Anne Tuulik väsinult vinguva abikaasa ning Kristo Toots lihtsa mehena kriisi läbiva sõbrana lisavad loodetavasti etenduste käigus oma tegelastele detaile ning lihvivad üleminekuid, siis ei ole üheplaanilisus enam nii märgatavgi.
Nii koondub tekstist järelejääv tähelepanu ikkagi Marius Petersonile, kelle Temas on hubaselt koos romantiline kannataja, siga mees ning lihtsalt tüdinud inimene. Võluv, naeruväärselt tüütu ja äbarik ühekorraga. Üsna täpselt nagu me kõik. Erinevalt „Eesti meeste lauludest” tundisn ma siin end laval ära, suurema uhkustundeta, tuleb küll tunnistada.
Comments