Rahus analüüsitud tundekäänakud / „Metsik“

Ma pole sage THEATRUMi külastaja (kuigi nüüd vaatasin kaht lavastust järjest) ning seetõttu olen nende tehtavale teatrile kindlasti vastuvõtlikum kui ehk muidu. Marius Petersoni lavastatud Jean Anouilh „Metsik“ suutis oma kestuse kiuste tähelepanu hoida isegi vaatamata näitlejate noorusele. Reeda Toots nimetas „Sirbis“ Vanalinna Hariduskolleegiumi noori „keskkooli astmes näitleja-ettevalmistuse lipulaev[aks] Eestis“ ja temaga tuleb nõustuda. Sarnaselt mõni aasta varem tehtud lavakavale Tshehhovi novellidest ja vene romanssidest (millest olen kirjutanud TMK numbris 2006/5) oli siingi näha suur eeltöö, mis noorte näitlejatega rolli mõtestamisel tehtud. Muidugi, vähemusutavaid hetki oli kõigil ning lavalt tulev energiagi lahtus pisut iga vaatusega, kuid arvestades, et tegemist nende lõputööga, ei tahaks kuidagi kärpimist nõuda – noorte saadud kogemus kaalub publiku kohatise igavuse kuhjaga üles.

Juba pärast „Linna“ tundsin vajadust enda jaoks lahti mõtestada, mis see THEATRUMile omane teater õieti on. Kunagi „Merimehest“ kirjutades (TMK 2002/5) kasutasin muuseas väljendeid „väliselt passiivne“ ning „jõuline sisemine aktiivsus“. Julgen tänagi nii öelda. THEATRUMi lavastused teeb maagiliseks just nende siserezhii, mis lihvitud detaili tasandilt veel veidi täpsemaks ning millele lisab kaasahaaravust harjumuspärase tempoga põikpäiselt vastassuunas liikumine. Nii võibki vaatajal teinekord mitukümmend minutit aega minna, enne kui hingamise vastavusse lavastuse rütmiga maha rahustatud saab, kuid seejärel kipub naasmine olmekiirusesse alati pisut liiga ruttu tulevat. Mõneti kehtib see ka „Metsiku“ kohta ning enim tänu Marius Petersonile, kes ühelt poolt osanud aidata noortel oma rollid selgeks mõelda ning teisalt toetanud näitlejat tagasihoidlikult sümbolistliku lavakujunduse ning taustalt siduva muusikavalikuga.

Näitlejatest jäävad enim meelde Kaspar Velbergi väliselt kõigutamatu Florent, kelles elaks justkui edasi see pisike poiss, kes lihtsalt mängida tahab, vaid selle vahega, et ta on vägagi täiskasvanulikult teadlik inimloomuse muutmatusest; ning Tõnis Jürgensi härra Tarde, kes teeb Anouilh poolt ülepaisutatult kirjutatud ja näitlejast endast märksa eakamast joomamaiast sulist huvitava jälgimisobjekti groteski langemata. Piret Krummi proua Tarde on kraadivõrra paksemates toonides, kuid koos abikaasaga laval olles ning eriti põrandalt raha kokku kraapides see isegi täiendab muidu looritatud rolligaleriid. Viimane kehtib ka Hõbe Ilusa poosi ja kõnemaneeriga kümnesse tabatud proua Bazini kohta. Raskeim ülesanne oli muidugi peategelasel, sest Thérese `i vajadus kodust ära saada, mõistmaks vaid, et ta ei suuda ennast nii palju austada, et uskuda justkui ta ei kuulu oma vanemate klassi, ning seetõttu armastusele selja keeramine oleks nauditavalt kaelamurdev ülesanne igale näitlejannale. Anna Theresia Niitvägi maalib Thérese `i tundekäänakud välja just nii filigraanselt kui tema kogemustepagas lubab, kuid liikumised ühest pöörakust järgmisesse on hetkel veel pisut järjepidetud ning tabamatuks jäi, miks teda ikkagi metsikuks kutsutakse (muidugi on asi ka näidendis, mis teise aega kirjutatud).

Et teistest näitlejatest pikemalt ei kirjuta, pole siinkohal hinnanguline valik – ühekordse nägemise järel ausa tagasiside andmiseks olid rollid lihtsalt liiga väikesed. Küll aga on jõuliselt hinnanguline valik mitte kedagi kritiseerida, sest ansamblist väljakukkuvaid rollilahendusi polnud. Seegi on kiitus lavastajale.