Kui mõne teatri kohta saab üldse öelda, et oli õige aeg ja koht, siis Tamur Tohveri „Külmapiltide“ puhul. Kultuurikatla tühjad ruumid töötasid lavastuse temaatikaga käsikäes, sobiva eelhäälestuse lõi sügiseselt jahe, kuid veel päikeseline ilm. Samas ruumis mängitud „Eesti meeste laulude“ puhul tundsin, et lavastus uppus ruumi ära, vaatamata suurele lavakujundusele, kuid „Külmapiltides“ on laval kolm ämbrit, tool ja võrevoodi ning katlamaja tundub intiimne ja sõbralik. Kui tegijail oleks jätkunud mõistust vaheajast loobuda, räägiksin siin viimase aja lummavaimast lavastusest. Kahjuks lõhkus täiesti ebavajalik paus (teine vaatus kestis vast pool tundi ja nii külm seal ka ei olnud) etenduse rütmi totaalselt ning nii mõjus teine pool kokkuklopsituna, omamata suurt seost esimeses vaatuses loodud atmosfääriga. Tõesti, kust selline otsus?
Ma mõistan päris hästi neid vaatajaid, kelle jaoks Smedsi tekst liiga lihtsustav ja ootuspärane – tavaliselt olen isegi üks esimesi küünikuid - , kuid Kultuurikatlas ei hakanud see naiivsus häirima. Tohver lõi lavastajana tugeva kompositsiooniga kammerteose, kus võrdsetena rääkisid kaasa ootuspäraselt helid (tegemist siiski kogenud raadioteatri lavastajaga) ning üllatuslikult (samal põhjusel) valgus. Helide nagu ka liikumise osas läheb kiitus osalt Päär Pärensonile. Esimest viiulit mängis muidugi Liina Tennosaar. Miskipärast polegi ta vist pärast „Mägede iluduskuningannat“ tugevaid draamarolle teha saanud. Tõesti, miks küll? Tennosaare ema on lavastuse peategelane, kes tegelaskonda koos hoiab, hoolitsedes kaastundega ka siis, kui ta vaikides lavanurgas teiste monolooge kuulab. Pani elu tõsiasjade üle mõtlema küll, vaheajal siis – teises vaatuses minetas Tennosaar lavastaja soovil keskse rolli ja ühes sellega hajus ka lavastus. Ehk tasuks mõned lisaetendused teha ja ilma selle kuradi pausita proovida? Seda siis enne, kui masendav külmus sügisesest päikesest veel päriselt võitu pole saanud – miskipärast arvan, et kui see juhtub, pole enam vajalikku konteksti, mis Smedsi tekstil vastupunniva filtrita kuulajateni jõuda laseks.
Ma mõistan päris hästi neid vaatajaid, kelle jaoks Smedsi tekst liiga lihtsustav ja ootuspärane – tavaliselt olen isegi üks esimesi küünikuid - , kuid Kultuurikatlas ei hakanud see naiivsus häirima. Tohver lõi lavastajana tugeva kompositsiooniga kammerteose, kus võrdsetena rääkisid kaasa ootuspäraselt helid (tegemist siiski kogenud raadioteatri lavastajaga) ning üllatuslikult (samal põhjusel) valgus. Helide nagu ka liikumise osas läheb kiitus osalt Päär Pärensonile. Esimest viiulit mängis muidugi Liina Tennosaar. Miskipärast polegi ta vist pärast „Mägede iluduskuningannat“ tugevaid draamarolle teha saanud. Tõesti, miks küll? Tennosaare ema on lavastuse peategelane, kes tegelaskonda koos hoiab, hoolitsedes kaastundega ka siis, kui ta vaikides lavanurgas teiste monolooge kuulab. Pani elu tõsiasjade üle mõtlema küll, vaheajal siis – teises vaatuses minetas Tennosaar lavastaja soovil keskse rolli ja ühes sellega hajus ka lavastus. Ehk tasuks mõned lisaetendused teha ja ilma selle kuradi pausita proovida? Seda siis enne, kui masendav külmus sügisesest päikesest veel päriselt võitu pole saanud – miskipärast arvan, et kui see juhtub, pole enam vajalikku konteksti, mis Smedsi tekstil vastupunniva filtrita kuulajateni jõuda laseks.
Comments