Taas tuleb õlgu kehitades nentida, et mitte ei saa aru, miks just see tekst siin ja praegu lavastada võeti. “Iguaani öö” Tallinna Linnateatris paneb küll lavale Williamsi sõnad, kuid teeb seda elutult ning sihipäratult. Tihti on tunne, nagu vaataks mõnd ETV teleteatri kaheksakümnendatest pärit salvestust. Esimese üllatuse pakub juba Iir Hermeliini plastist dzhungel, mis esitab vaatajate võimele unustada, et see polegi päris (willing suspension of disbelief) võimsa väljakutse. Mind võideti suureskooriliselt. Asi polegi niivõrd selles, et tänapäeval suudab realism laval harva usutavana mõjuda, vaid tõsiasjas, et siin pakutud kunstiline realism kuulub juba ammu iroonia ampluaasse. Viimasest polnud Normeti lavastuses aga jälgegi (ja selle teksti puhul poleks saanudki olla).
Rain Simmul kehastab peategelast küll jõuliselt, hoides publiku pilku endal, kuid puudu jääb julgusest teinekord seda viimast sammu tegemata jätta ning enam sisemist tegevust usaldada. Kuidagi ei tahaks uskuda, et seal ikka nii palav on, kui tekst räägib, vaadates Simmuli rahmeldamist. Tasunuks Anne Reemanni suuredekoteelisest perenaisest, kes vaikselt kookosrumme valmistab ja asjadel omasoodu minna laseb, shnitti võtta (kahju, et teises vaatuses polnud Reemannil enam suurt mängida ja nii jäi roll kuidagi poolikuks). Piret Kalda igavene reisija on näitleja loometeed arvestades ehk lavastuse silmapaistvaim roll, sidudes sujuvalt lapseliku naiivsuse küpse naise leppimisega, vältides samas karikatuuriks muutumist. Tema puhul tulevad kõige selgemini esile ka motiivid ja teekond, mis nende järeldusteni viinud, kuid üldise hõreda miljöö taustal jääb sellestki väheks, et publikut kaasa elama panna. Just see, et laval ei tekkinud pingestatud atmosfääri, mis laseks vaatajal justkui paadis loksudes Mehhiko kuumale rannikule seilata, oli lavastuse suurimaks puuduseks.
PS! Keda huvitab, milline see lavastus ideaalis pidanuks olema, kuid minu arvates kindlasti polnud, võib lugeda Rein Veidemanni arvustust.
Rain Simmul kehastab peategelast küll jõuliselt, hoides publiku pilku endal, kuid puudu jääb julgusest teinekord seda viimast sammu tegemata jätta ning enam sisemist tegevust usaldada. Kuidagi ei tahaks uskuda, et seal ikka nii palav on, kui tekst räägib, vaadates Simmuli rahmeldamist. Tasunuks Anne Reemanni suuredekoteelisest perenaisest, kes vaikselt kookosrumme valmistab ja asjadel omasoodu minna laseb, shnitti võtta (kahju, et teises vaatuses polnud Reemannil enam suurt mängida ja nii jäi roll kuidagi poolikuks). Piret Kalda igavene reisija on näitleja loometeed arvestades ehk lavastuse silmapaistvaim roll, sidudes sujuvalt lapseliku naiivsuse küpse naise leppimisega, vältides samas karikatuuriks muutumist. Tema puhul tulevad kõige selgemini esile ka motiivid ja teekond, mis nende järeldusteni viinud, kuid üldise hõreda miljöö taustal jääb sellestki väheks, et publikut kaasa elama panna. Just see, et laval ei tekkinud pingestatud atmosfääri, mis laseks vaatajal justkui paadis loksudes Mehhiko kuumale rannikule seilata, oli lavastuse suurimaks puuduseks.
PS! Keda huvitab, milline see lavastus ideaalis pidanuks olema, kuid minu arvates kindlasti polnud, võib lugeda Rein Veidemanni arvustust.
Comments