Alustuseks tuleb muidugi nentida, et Eesti Draamateatri maalisaali kolmandast reast ei näe pooltki laval toimuvast. Ülejäänud osa “Leekrüüpest” oli ootuspärane õhtutäide, mil puudus tahe pakkuda oma vaatajatele intellektuaalset väljakutset, kuid mis ei suutnud päriselt ka näitlejameisterlikkuse tulevärgiga publikut pahviks lüüa. Kindlalt oli tunda, et tegemist aasta esimese etendusega pärast pikemat pausi – eriti algusstseenides tuli liialt tekstis koperdamisi ette.
Tegelikult on lavastajatööst siin raske rääkida, sest enamjaolt oli panustatud näitlejamängule, kuigi sealsamas miski pärast lavale lastud ka groteski keeratud tegelased, kes Shaffer iseenesest nutikale loole kuidagi au ei teinud. Ma ei hakkagi vist kunagi aru saama, miks eeldatakse, et õige nali peab ikka räme olema.
Kersti Kreismann ja Maria Klenskaja mängisid oma tüübid muidugi vaevata kontrastseteks, kuid rezhiis oli tihti tunda mingit juhuslikkust. Oli küll ära mõeldud, kuidas mingit repliiki huvitavalt esitada, kuid järjepidevalt vettpidavatest põhjendustest jäi vajaka. Ei ole ikka päris nii, et hea näitleja tehku, mis tahab, ikka on huvitav vaadata. Polnud mitte.
Tegelikult on lavastajatööst siin raske rääkida, sest enamjaolt oli panustatud näitlejamängule, kuigi sealsamas miski pärast lavale lastud ka groteski keeratud tegelased, kes Shaffer iseenesest nutikale loole kuidagi au ei teinud. Ma ei hakkagi vist kunagi aru saama, miks eeldatakse, et õige nali peab ikka räme olema.
Kersti Kreismann ja Maria Klenskaja mängisid oma tüübid muidugi vaevata kontrastseteks, kuid rezhiis oli tihti tunda mingit juhuslikkust. Oli küll ära mõeldud, kuidas mingit repliiki huvitavalt esitada, kuid järjepidevalt vettpidavatest põhjendustest jäi vajaka. Ei ole ikka päris nii, et hea näitleja tehku, mis tahab, ikka on huvitav vaadata. Polnud mitte.
Comments