Mart Kangro lavastusel “Can’t Get No / Satisfaction” oli minu ees istuja lõhn. See meenutas mu eelmise nädala armumist. Kangrogi lõhnas samamoodi, mis tal muud üle jäi. Lõhnad levivad. (Ootamatu algus, aga kuidas edasi? Ehitadagi artikkel üles paralleelile armumisega või meenutada muid lõhnu või astuda tavarajale tagasi? Kuradi kahju, et ma seda eesistuja lõhna marki ära ei tundnud.)
Armumised kipuvad tihtilugu puntrasse jooksma, jäädes hea mõtte luupi pidama, sest nii on kergem, kui astuda järgmine samm tegelikkuse suunas. Kontseptsioonidega on sarnaselt. Tahtmise enda valikuid põhjendada võitlemas vajadusega publikule meeldida lavastas Kangro liigseta selgeks, kuid mingil hetkel jäi toppama temagi ning õhus hõljus vaid esitaja isikupärane sarm, põimudes minu ees istuja magusa lõhnaga. Mõtted läksid mujale, kuid headele radadele. (Siinkohal peaks rääkima sellest, kuidas tantsijate puhul kannatavad stseenid tihti vähese näitlejameisterlikkuse pärast, aga hetke tuju ei luba huviga intellektuaalne olla. Pigem tuleb nüüd leida vaste Kangro “isiklikule black-out’ile” – see oli lihtsalt tabav. Sulge!)
Mart Kangro “Can’t Get No / Satisfaction” on kindlasti kõige terviklikum viimasel aastal Kanutis nähtud lavastus. (See tuleb ikka igaks juhuks otse välja öelda, muidu jääb veel vale mulje kogu sest sulutamisest.) Mõte ja vorm täiendavad võrdselt teineteist, sõna ja liikumine samuti. Pingutatud naerugrimassi iroonia tagant paistab selgelt siiras küsimus ning mehhaanilistest kordustest kumab läbi täpne tehnika. Viimast kohtab tõesti harva, proua Murdmaa. (Kas liiga kiitvaks ei lähe? Muidu arvatakse veel, et lasin isiklikul lõhnamälul summutada oma kriitiku objektiivsust – mis iganes see ka pole. Ava!)
Kuidas seda tasakaalu oma mõttemaailma ja vastuvõtja ootuste vahel päriselt saavutada, jääb muidugi selgi korraks müsteeriumiks, nii seal kui siin.
Äkki see eesistuja kasutas ikkagi mingit äraleierdatud Versace’it? No aga seda on ju igal pool, see pidi ikka miskit vähempoppi, teadlikumat olema. Kangro nüüd küll Versace’i järele ei lõhnanud.
Armumised kipuvad tihtilugu puntrasse jooksma, jäädes hea mõtte luupi pidama, sest nii on kergem, kui astuda järgmine samm tegelikkuse suunas. Kontseptsioonidega on sarnaselt. Tahtmise enda valikuid põhjendada võitlemas vajadusega publikule meeldida lavastas Kangro liigseta selgeks, kuid mingil hetkel jäi toppama temagi ning õhus hõljus vaid esitaja isikupärane sarm, põimudes minu ees istuja magusa lõhnaga. Mõtted läksid mujale, kuid headele radadele. (Siinkohal peaks rääkima sellest, kuidas tantsijate puhul kannatavad stseenid tihti vähese näitlejameisterlikkuse pärast, aga hetke tuju ei luba huviga intellektuaalne olla. Pigem tuleb nüüd leida vaste Kangro “isiklikule black-out’ile” – see oli lihtsalt tabav. Sulge!)
Mart Kangro “Can’t Get No / Satisfaction” on kindlasti kõige terviklikum viimasel aastal Kanutis nähtud lavastus. (See tuleb ikka igaks juhuks otse välja öelda, muidu jääb veel vale mulje kogu sest sulutamisest.) Mõte ja vorm täiendavad võrdselt teineteist, sõna ja liikumine samuti. Pingutatud naerugrimassi iroonia tagant paistab selgelt siiras küsimus ning mehhaanilistest kordustest kumab läbi täpne tehnika. Viimast kohtab tõesti harva, proua Murdmaa. (Kas liiga kiitvaks ei lähe? Muidu arvatakse veel, et lasin isiklikul lõhnamälul summutada oma kriitiku objektiivsust – mis iganes see ka pole. Ava!)
Kuidas seda tasakaalu oma mõttemaailma ja vastuvõtja ootuste vahel päriselt saavutada, jääb muidugi selgi korraks müsteeriumiks, nii seal kui siin.
Äkki see eesistuja kasutas ikkagi mingit äraleierdatud Versace’it? No aga seda on ju igal pool, see pidi ikka miskit vähempoppi, teadlikumat olema. Kangro nüüd küll Versace’i järele ei lõhnanud.
Comments