Cabaret Rhizome’il on kõik eeldused, et kasvada selgelt omanäoliseks teatriks – jätkub nii ideid kui tegijaid. Tegelikult oligi juba aeg, et Eestis sünniks üks teater, mille lavastuste vundamendi moodustaksid etüüdid, mitte näidend (või tants). Et tekkimas on ka püsitrupp, tuleb ettevõtmisele vaid kasuks. “”Elu läheb edasi,” mõtles Muki ja lakkus mune. Endal” on nende seni uusim lavastus (mida loodetavasti ka edaspidi näha saab), mis astub võrreldes eelmise lavastusega “Harri magab” kindla sammu dramaturgilise läbimõelduse ja loetavuse ning lavalise täpsuse suunas. Mida võiski loota.
Cabaret Rhizome’i lavastuste struktuuriks on korduvad kujundid ja/või liigutusteread, mis etenduse kulgedes aina tähendusi juurde saavad, end pidevalt ümber identifitseerivad. Keskseks kujundiks on muidugi “?”, mis läbivalt esindatud kõigis teatriruumides – küsima peab nüüd ja kohe, kahtlema peab kõiges. “Muki munad” keerleb oodatult munade ümber. Neid on igal pool: meesnäitlejate hommikumantlite all jumala poolt antuna, kanade poolt munetuna suhu pistmiseks, eri suuruses altaril, mõnel vaatajalgi omad kaasas. Kas enne oli kana või muna, pole sel korral oluline, sest siinses maailmas on naised kõik välja surnud ja mehed paljunevad niisama, omaette – laval kaagutav lindki on kukk. Ilma naisteta on loll maailm, selgub Johannes Veski lavastusest ja publik jääb neid uskuma. Maailm jääb lavastuse poolt muutmata, kuid nutikaid üleminekuid ja täpset atmosfääri pakub küll. Hetkel on lavalolijatest raskusjõud tantsijatel Päär Pärensonil ja Ajjar Ausmal, kes enamikke stseene veavad (ehk ei tunne näiteljaharidusega Anatoli Tafitshuk ja Joonas Parve end sõnadeta laval olles veel nii vabalt), kuigi vahe on vaevumärgatav. Tundub siiski, et edaspidiseks on Cabaret Rhizome’il kaks võimalust: kas töötada välja kindlad lavastusest lavastusse liikuvad karakterid (millele stiliseeritud fotod kodulehel veidi viitavad) või läheneda iga lavastuse rollidele traditsioonilisemalt, nullist ehitama hakates. Praegu ollakse kuskil kahevahel – vaatajana näen sarnasusi tüüpidega, kes tegutsesid lavastustes “Hädaorg” ja “Harri magab”, kuigi otseselt lavastus nende rollide arendamisega ei tegele. Mõlemat pidi oleks võimalik, aga valimata jätta ei tasuks.
Cabaret Rhizome’i lavastuste struktuuriks on korduvad kujundid ja/või liigutusteread, mis etenduse kulgedes aina tähendusi juurde saavad, end pidevalt ümber identifitseerivad. Keskseks kujundiks on muidugi “?”, mis läbivalt esindatud kõigis teatriruumides – küsima peab nüüd ja kohe, kahtlema peab kõiges. “Muki munad” keerleb oodatult munade ümber. Neid on igal pool: meesnäitlejate hommikumantlite all jumala poolt antuna, kanade poolt munetuna suhu pistmiseks, eri suuruses altaril, mõnel vaatajalgi omad kaasas. Kas enne oli kana või muna, pole sel korral oluline, sest siinses maailmas on naised kõik välja surnud ja mehed paljunevad niisama, omaette – laval kaagutav lindki on kukk. Ilma naisteta on loll maailm, selgub Johannes Veski lavastusest ja publik jääb neid uskuma. Maailm jääb lavastuse poolt muutmata, kuid nutikaid üleminekuid ja täpset atmosfääri pakub küll. Hetkel on lavalolijatest raskusjõud tantsijatel Päär Pärensonil ja Ajjar Ausmal, kes enamikke stseene veavad (ehk ei tunne näiteljaharidusega Anatoli Tafitshuk ja Joonas Parve end sõnadeta laval olles veel nii vabalt), kuigi vahe on vaevumärgatav. Tundub siiski, et edaspidiseks on Cabaret Rhizome’il kaks võimalust: kas töötada välja kindlad lavastusest lavastusse liikuvad karakterid (millele stiliseeritud fotod kodulehel veidi viitavad) või läheneda iga lavastuse rollidele traditsioonilisemalt, nullist ehitama hakates. Praegu ollakse kuskil kahevahel – vaatajana näen sarnasusi tüüpidega, kes tegutsesid lavastustes “Hädaorg” ja “Harri magab”, kuigi otseselt lavastus nende rollide arendamisega ei tegele. Mõlemat pidi oleks võimalik, aga valimata jätta ei tasuks.
Comments