Mulle meeldib teater, mis esitab vaatajale intellektuaalse väljakutse – ma tahangi etenduse ajal pidevalt sümboleid dekodeerida, viidatud ajalooseiku meenutada ja küsimusi salvestada, millele siis koju jõudes vastused leida tuleb. Jean-Luc Lagarce''i „Meie, kangelased“ on just selline näidend. See tekst on ka muidugi salakaval, sest pakub laisematele võimaluse võtta seda vaid kui ühe vaese teatritrupi ringreisilugu, kui armastuslugude kogumit – mida Lagarce'i näidend samuti on - , kuid teksti peamine võlu on autori oskuses rääkida juutidest ja Teisest maailmasõjast sõna juut kordagi kasutamata. Muidugi on Andres Raagi mängitud ahvimaskne tegelane pidevalt rahulolematu noorusliku mässumeelsuse kehastus, kui aga meenutada näiteks muusikali „Cabaret“ numbrit, kus Konferansjee palub mõistmist oma veidrale armastusele, tantsides samas gorillaks riietatuga, omandavad Lagarce'i näidendi kaks stseeni – ühes tahetakse ahvimaskset noormeest riietada nii, nagu on riides kõik muud, teises räägitakse reeglite vajalikkusest – hoopis mitmetahulisema tähenduse. Nii on ka märgiline trupi tahe jätkata ringreisi Nürnbergi – linna, kus pidas oma koosolekuid natsionaalsotsialistlik partei ning kus sõja lõppedes peeti kohut nendesamade natside üle. Kas Lagarce'i tegelased jõuavad sinna hetkel, mil kiskja on just oma lõuad aplalt laiali ajanud, või juba rahupäevil, otseselt ei öeldagi, kuigi viimase stseeni lahtiriietumine gaasilampide all ning rongisõit ei tohiks kahtlust jätta.
Nüganenil lavastajana on tihti kombeks sõnades ja näitlejamängus niigi selget korrata rõhutatud pauside, lihtsastiloetavate kujundite ning hollywoodliku muusikavalikuga, mida lavastuses „Meie, kangelased“ pole. Lavastuse tugevuseks on ühelt poolt põhjalik töö algtekstiga ning teisalt tihedalt läbitöötatud misanstseenid – polegi ammu eesti teatris näinud lavastust, kus näitlejamängu detailidele nii palju tähelepanu on osutatud, ja see viitab prooviprotsessile, kus lavastajal on õnnestunud näitlejad endaga koos tööle panna, neid materjalist vaimustuma meelitada (eriti Linnateatri viimase aja lavastuses on trupp olnud loid või lohakas). Tuleb siiski nentida, et võrreldes esimese vaatamiskorraga üsna esietenduse järel, on näitlejad lisanud hetki ja rõhutusi, mis publikult naeru välja meelitavad. Osalt on see arusaadav, sest Linnateatri julgelt väikekodanlikule publikule on materjal paras pähkel pureda (esimesel vaatamiskorral oldi reserveeeritud ja plaksutati viisakalt), kuid samas on siin oht liiale minna ja nii lavastuse atmosfäär lõhkuda (teisel vaatamisel naerdi saalis märksa enam ning lõpu saabumisest ei saadud ikkagi aru). Ehk on just publikus põhjus antud lõigu alguses toodule. Loodetavasti hoiab Nüganen lavastusel teravalt silma peal, et publik seda liialt ei mugandaks, sest hetkel saavutatu on hoidmist väärt. „Meie, kangelased“ on oma tegelaskonna ülesehituse poolest sedasorti tekst, kus tegelased on esitatud valdavalt binaarsete opositsioonidena. Nüganen koos trupiga on leidnud sellele paeluva lavalise vaste, kus pea iga roll avaneb läbi peegelpildi ja nii avalduvad tegelastuumad ning näitlejameisterlikkus mitte niivõrd monoloogides ja stseeni keskel olles, vaid pigem tagaplaanil oma opositsioonipaari teist poolt kuulates, tema monoloogi vaikides kaasa jutustades (eriti võimsalt töötab see Anu Lambi ja Andrus Vaariku partnerluses, kuigi ka Helene Vannari armastav (pere)naine laseb Aleksander Eelmaa tegelasele tema kompromissituse andestada, nagu avaldub Andero Ermeli tegelase tühjus tänu tema tahumatu pruudi (Epp Eespäeva kehastuses) hinnangu andmiseks mitte vaevuvale pilgule). Ansamblimäng oma parimas.
Nüganenil lavastajana on tihti kombeks sõnades ja näitlejamängus niigi selget korrata rõhutatud pauside, lihtsastiloetavate kujundite ning hollywoodliku muusikavalikuga, mida lavastuses „Meie, kangelased“ pole. Lavastuse tugevuseks on ühelt poolt põhjalik töö algtekstiga ning teisalt tihedalt läbitöötatud misanstseenid – polegi ammu eesti teatris näinud lavastust, kus näitlejamängu detailidele nii palju tähelepanu on osutatud, ja see viitab prooviprotsessile, kus lavastajal on õnnestunud näitlejad endaga koos tööle panna, neid materjalist vaimustuma meelitada (eriti Linnateatri viimase aja lavastuses on trupp olnud loid või lohakas). Tuleb siiski nentida, et võrreldes esimese vaatamiskorraga üsna esietenduse järel, on näitlejad lisanud hetki ja rõhutusi, mis publikult naeru välja meelitavad. Osalt on see arusaadav, sest Linnateatri julgelt väikekodanlikule publikule on materjal paras pähkel pureda (esimesel vaatamiskorral oldi reserveeeritud ja plaksutati viisakalt), kuid samas on siin oht liiale minna ja nii lavastuse atmosfäär lõhkuda (teisel vaatamisel naerdi saalis märksa enam ning lõpu saabumisest ei saadud ikkagi aru). Ehk on just publikus põhjus antud lõigu alguses toodule. Loodetavasti hoiab Nüganen lavastusel teravalt silma peal, et publik seda liialt ei mugandaks, sest hetkel saavutatu on hoidmist väärt. „Meie, kangelased“ on oma tegelaskonna ülesehituse poolest sedasorti tekst, kus tegelased on esitatud valdavalt binaarsete opositsioonidena. Nüganen koos trupiga on leidnud sellele paeluva lavalise vaste, kus pea iga roll avaneb läbi peegelpildi ja nii avalduvad tegelastuumad ning näitlejameisterlikkus mitte niivõrd monoloogides ja stseeni keskel olles, vaid pigem tagaplaanil oma opositsioonipaari teist poolt kuulates, tema monoloogi vaikides kaasa jutustades (eriti võimsalt töötab see Anu Lambi ja Andrus Vaariku partnerluses, kuigi ka Helene Vannari armastav (pere)naine laseb Aleksander Eelmaa tegelasele tema kompromissituse andestada, nagu avaldub Andero Ermeli tegelase tühjus tänu tema tahumatu pruudi (Epp Eespäeva kehastuses) hinnangu andmiseks mitte vaevuvale pilgule). Ansamblimäng oma parimas.
Comments