Tihti tuleb ooperit vaadates otsida vabandusi, kui mõni stseen on tühi või roll üheplaaniline. Näpp näitab muusikale. Küberstuudio “Loomise mõnu” vabandusi ei vaja, sest laulja, näitleja, tantsijad, heli ja visuaal moodustavad üksteisest tõukuva ja üksteist täiendava terviku. Lihtsuse võlu. On ootamatugi, et lavastus maailma loomisest jumalanna poolt, kes “oli enese mees”, järgib kristlikku kolmainsust: lavastuse telgedeks on vertikaalil liikuv Jumalanna (Iris Oja), ümber vertikaali keskkoha poolkaarel jalutav Trikster (Mait Malmsten) ning vertikaalitüve lähistel grupina tasapinnal liikuvad tantsijad (Tallinna Ülikooli koreograafiatudengid). Kui Oja rõhureeglitest väljaväänatud sõnu laulev hääl ning Malmsteni kähisev-rahulik jutustaja-tarkmees täiendavad teineteist takerdumata, siis maapinnale kukutatud tantsijad ühtse organismina ellu ei ärka. Mari Mägi suunaga kehasse koreograafia võimaldaks pimeduseski aimata tundlikke energiajadasid, kus iga liigutus kelleltki teiselt impulsi saab, kuid noorte tantsijate kohalolust jääb sel korral väheseks.
Kolmainsuslikkus on lavastuse edu aluseks teiselgi tasandil, kuigi “hinged, neid on teil neli”: Monika Mattieseni kavalkordav ja ümberkostuv muusika Tammo Sumera ja Margo Kõlari disainis, Hasso Krulli paaritus ilu otsiv libreto ning vähesega ütlev lavapilt (kunstnik Reet Aus, video Ville Hyvonen, tehnilised lahendused Vello Vaher) loovad maailma, kuhu vaatajana end hea meelega uputad (esimese ja viimase stseeni videolahendus vaid rõhutab seda tunnet). Kahjuks on pidevalt tunne, et keegi kaldal su nime röögib, sest KUMU saal pole teatri jaoks piisavalt helikindel ning osal publikust puuduvad teadmised teatrietiketist. Segavad tegurid. Kuuldavasti erines 2. märtsi etendus eelmisest ka ühe projektsiooni ärajäämise poolest – tuli see “loomise viga” kogemata või mitte, ei tea, sest rohkem ei mängitagi. Kaks korda on vähe.
Kolmainsuslikkus on lavastuse edu aluseks teiselgi tasandil, kuigi “hinged, neid on teil neli”: Monika Mattieseni kavalkordav ja ümberkostuv muusika Tammo Sumera ja Margo Kõlari disainis, Hasso Krulli paaritus ilu otsiv libreto ning vähesega ütlev lavapilt (kunstnik Reet Aus, video Ville Hyvonen, tehnilised lahendused Vello Vaher) loovad maailma, kuhu vaatajana end hea meelega uputad (esimese ja viimase stseeni videolahendus vaid rõhutab seda tunnet). Kahjuks on pidevalt tunne, et keegi kaldal su nime röögib, sest KUMU saal pole teatri jaoks piisavalt helikindel ning osal publikust puuduvad teadmised teatrietiketist. Segavad tegurid. Kuuldavasti erines 2. märtsi etendus eelmisest ka ühe projektsiooni ärajäämise poolest – tuli see “loomise viga” kogemata või mitte, ei tea, sest rohkem ei mängitagi. Kaks korda on vähe.
Comments