 |
| Foto: Julian Baumann |
Puhas rõõm on
taaskohtuda. Toshiki Okada kulminatsioonideta, pigem jutustustest koosneva dialoogiga tekstid, mis saavad laval partneriks drmaturgialoogikat eitava koreograafia, selle üksjagu kohtlase, kordumatus korduses võbeleva omailmaga kehanovellid, mida saadab samavõrd uitav heliilm, imevad mu endasse nagu ... noh,
tolmuimeja. Selles muust maailmast puhastatud vaakumis on väga hea olla, sest see ütleb kõike ja mittemidagi just selle kohta, millest ta end eraldab. Nojah, Okada kodutrupp chelfitsch on ju tõesti neis kehamaalinguis orgaanilisem, ka julgem kui siinne trupp, aga kohustuslik vaatamine ikkagi.
Comments