On vist paratamatu, et mida liberaalsemaks ja tolerantsemaks maailm muutub, seda tihemini tõstatuvad ka küsimused eetikast: kui piire pidevalt nihutatakse, aga nende liikumisega kaasnevatest eetilistest probleemidest ei räägitaks, siis oleks kaos üsna lähedal. Viimastel päevadel olen ise kahe teema üle pead murdnud – üks teatri ja teine teatrikriitika eetikat puudutav.
Teatrikriitika eetikast olen juba korra varem kirjutanud, aga hiljuti „tantsu suurkuju“, nagu Postimees teda nimetab (pühendades talle sellegipoolest vaid paar hädist rida, The Times on õnneks heldem), Maurice Bejart´i surmast kuuldes meenus mulle esimesena üks Münchenis peetud vestlus Leedu teatrikriitikuga, kel oli parajasti käsil artikkel Bejart´i massidele tantsitavast lavastusest „Ballet for Life“ (Eesti külalisetendusest kirjutas Linnar Priimägi). Olime temaga ühel meelel, et kuigi lavastus on õpikunäide Bejart´i koreograafiast, nullib etendusepaiga valik – viis aastat tagasi Eestis käies tantsiti Saku suurhallis – igasuguse kunstilise elamuse ning üüratud piletihinnad (Leedus olevat hind küündinud üle 100 euro) on pigem märk suurepärasest turundusest. Kolleeg Leedust oli üsna hädas, et millest kirjutada, sest tema istekoht lihtsalt ei võimaldanud koreograafia ja tantsijate oskuste detaile märgata ja nii plaaniski ta pühendada päris palju kirjasõna nimetatud turunduslikule aspektile ja seda siis negatiivses võtmes. Ei hakka täna arutama, kuivõrd eetiline on kirjutada, kui sa päris kõike ei näe – kuigi mina istun sageli teadlikult võimalikult tagasihoidliku koha peale, sest hea lavastaja peab suutma kõigega arvestada - , küll aga hakkasin mõtlema, et kas mina sarnases olukorras tunneksin kohustust oma negatiivne arvustus üle siluda, sest „surnutest halba ei räägita“?* Ma millegipärast arvan, et teatav hinnangute ümardamine leiaks toimetamise käigus aset küll, kasvõi alateadlikult. Keegi meist ei taha ju lugeda kommentaaridest, et ta on südametu või miskit veel hullemat (usun, et isegi muidu julge ütlemisega Andres Keil kaaluks oma sõnaseade mitu korda üle). Küsimus on, et mis on ebaeetilisem: ilustada oma tõelist arvamust või kirjutada surnust halvasti? Kuivõrd esimesel puhul läheks autor vastuollu vaid iseenda südametunnistusega, teisel juhul aga üldlevinud eetilise tõekspidamisega, oleks vastus justkui lihtne (kes see sinu südamesse peale su enda ikka näeb). Tunnistan, et ma ei suuda ühest vastust siinkohal anda, sest pole sarnases olukorras olnud ja enamike eetikaküsimustega ongi ju nii, et need sõltuvad ainult sinust endast.
Just selle subjektiivsuse tõttu ongi eetika üks tänamatu teema, aga ega sellepärast veel arutamata pea jätma – sel juhul tuleks lõpetada ka kriitika kirjutamine, aga seda ei taha me ju keegi. Seda enam, et kriitika on ka hea väljund teatri eetilisuse üle arutamiseks. Nagu näiteks lastega tehtav teater. Olen viimaste kuude jooksul näinud kaht lastelavastust, kus näitlejatekski lapsed, mida vaadates instinktiivselt kulmu kergitasin. Põhjapanevaks analüüsiks on materjali vähevõitu, nii et jäägu need siis näitlikustavaks materjaliks.
Esimene kandis nime „Martha Marthe Mathilde Matthieu“ ja algas nii: lavale tuleb roosas trennitrikoos 11-aastana Marthe. Hetk hiljem seisab ta publiku ees vaid aluspükste väel, otsides kaasatoodud kilekotist riideid selga. Lavastus tervikuna koosnes neljast tantsusoolost, kus tantsijad vanuses 10-19 ning nende (tärkav) seksuaalsus oli üks käsitlevatest küsimustest ning selles kontekstis on muidugi arusaadav, et 11-aastasel neiu jaoks pole see veel teema. Aga sel juhul ei saa ju ka 11-aastane näitlejanna aru saada, miks ta poolpaljalt laval ringi peab laskma? Minu allergia lavastajate vastu, kes teevad teatrit lastega, millest viimased ise aru ei saa, on kirglik (tagasihoidlikumas toonis olen väljendanud seda siin). Antud lavastuses mõjus see muidu igapäevane riietevahetus väljamängitu ja põhjendamatuna ning eakaaslased saalis vaid haigutasid.
Paar päeva tagasi nähtud lavastus „Thierry“ algab sellega, et laual, silmuseks keeratud elektrijuhtme all, seisev 17-aastane poiss võtab endal särgi seljast. Teema on koheselt mõistetav: ta valmistub enesetapuks (idee järgi peaks ta kaljult alla hüppama, sestap ka lahtiriietumine) ning ülejäänud tegelased – ema, klassiõde, kaks kiusavat poissi – heidavad valgust põhjustele. Kiusamisestseenis jõutakse nii kaugele, et peale seda, kui poisid on Thierry´d kilekotiga peksnud (nii et neiud kõrvalistmel kuuldavalt oigasid), tõmbavad nad tal pealmised püksid jalast ning aluspüksid rebade vahele (õige termin on vist wedgy) ja nii ta ülejäänud pool tundi publiku ees seisabki. Erinevalt eelnevast näitest usun ma aga, et noored näitlejad mängivad tõesti oma kogemuste pealt ning kuigi seda kõike oli tõesti ebameeldiv vaadata (noor näitleja peksis peategelast ikka üsna tõeliselt, nii et tagantkätt sai kaaslanegi vasta nägemist), polnud see ebalus eetiliselt pinnalt.
*Kolleegil selles mõttes vedas, et artikkel ilmus 3 päeva enne Bejart´i surma, aga tema enda sõnul on enesetunne veider ikka, sest arvustuse lõpetas ta lausega: "Mul on kahju, et seda etendust nägin."
Comments