Kohtumised 1

Treffist on saanud hea koht näha korraga ära, mis kooli-, tudengi- ja harrastusteatris toimumas – enam-vähem kõik on kohal ja programmgi võimaldab kõikjale jõuda (brošüüris võiks siiski kavale panna taha ka leheküljenumbrid, kust pikemalt lavastuste kohta infot saada, sest alaprogrammides orienteeruvad vaid tegijad ise). Küsitavusi on põhiprogrammi osas, kuivõrd sealgi näidatavad on ju vaid alles õppivate noorte ülesastumised, milleks neid siis teistest eristada. Hetkel mõjuvad pigem nukulavastused off-programmina ja Noor Vaim põhiprogrammina.

Kõike siiski ei vaadanud ning lisan siia ka kaks lavastust, mis võinuks samuti kavas olla – “Õpetatud naised” ja “Phaeton, Päikese poeg”.

Kooliteatrist nägin kolme lavastust: “Brain Freeze”, “Armastus vähendab naiste peenust ja suurendab meeste oma” ning tantsulavastus “Õde ja tõigus”. Olen ikka kooliteatril silma peal hoidnud ja eelmisi aastaid arvestades oli Tallinna 32. keskkooli “Brain Freeze” pettumus: dramaturgia oli kobav ja üheplaaniline, näitlejatööd mitteveenvad – teksti heal juhul esitati, mängu laskumata, (mõned laususid niisama), mis oli karjuvas vastuolus dramaturgiasse kätketud mängulise võttestikuga. Alati ei pea terve klass lavalt läbi käima. Hugo Treffneri Gümnaasiumi “Armastus vähendab naiste peenust ja suurendab meeste oma” oli seevastu meeldiv üllatus: läbimõeldud minimalistlikud misanstseenid, julgus loota kordustele, pausidele jm end küllaga dramaturgias tõestanud võtetele, kesksed kujundid, mille naiivsuseaste võrdelises suhtes loojate kogemusega. Viimane kehtib ka Dreek stuudio lavastuse “Õde ja tõigus” kohta, kus laval oli selgelt näha juhendaja Renate Valme püüe noortele moderntantsu põhitõdesid selgeks teha, kasutades samas ära nende isikuomadusi, et terviklik lavastus kokku panna.

Viimast võib öelda ka Valme teise lavastuse “Valss neljale” kohta, mis seatud Tallinna Ülikooli koreograafiatudengitele, kel põhitõed juba selgemad (kuigi ilmselgelt tänavatantsu taustaga meestantsija seadmine ansamblisse päriselt ei õnnestunud, mistõttu noormees pidi teistest enam tantsust eemale jääma). Humoorikas etteaste sellegipoolest. Sama kooli veel nooremad tantsijad tõid näha lavastusse “Liikumisliigutus kkori” kokku pandud koolitööd, kus lavastuslikku mõtlemist veel liialt üle rambi ei vohanud, kuid loojatüübid ilmutasid esimesi piirjooni küll (jääb vaid üle loota, et julgelt stambiteele astunud noored meestantsijad sealt kiljuvatest neidudest hoolimata ruttu ära keeravad). Best-of lavastus oli ka TÜVKA “See kõik on jazz”, mis tänu asjatundlikule publikule ei muutunudki klišeeimprovisatsioonide kogumiks. Mööndustega võib siia lõiku arvata ka festivali ühe mõnusama üllatuse “Viieosaline triloogia”, kus EKA stsenograafid ja Tallinna Ülikooli koreograafiatundengid lõid viis kesksel kujundil põhinevat lühilavastust. Oli küll ka mõõdukalt huvitavat lava(list liikumist), kuid neoonvalged kõrvaklapid ning oma ala Eesti tippude turnimine tellingutel kompenseerisid needki. Koolitöödest nägin veel TÜVKA koreograafide tantsu “Söömindärasöö” ning Liisa Lotti lavastust “Eskimo puuder”. Esimene pani liikuma sama kooli noored meesnäitlejad ja tegi seda varieteelikult hästi, kuigi läbivalt polnud aru saada, miks huvitavama kehakeelega tantsijad tagaridadesse suruti (ühel neist oli vist sammude meelespidamisega raskusi, tundus). “Eskimo puuder” tõi aga kandikul kõrvuti ootuspärase – et Kaarel Väli on tehniliselt väga hea tantsija – ja ootamatu – et koreograaf tantsijana ei pea etenduse lõpuni füüsiliselt vastu ja väsib ära.

Et sissekanne läheb liiga pikaks, siis harrastusteatrite etteasted ning VHK lavastused jätan teise postitusse.

Igapäevaäratus

8.07. Jõuab küll, see siinsamas ümber nurga. Elagu teater, mis lähedal. Nii palju rahvast! Äratuskellale eelnenud unenäos oli saal märksa väiksem ja sopilisem, teater osvõttu soodustavam. Ja teed polegi, ainult kohv – tüüpiline. Nii see koosolek algab, pahuralt kuiva suu ja uimastavalt seediva kõhuga. Aga ega erkvoodrilised pintsak-juhid (Gert Raudsep) sellest hooli, hakkavad aga kohe seletama ja ideid nõudma (ise ei paku midagi välja, õiendab vaid). Arvutagu ise välja, palju selle lavastuse lava ehitamine maksma läheks, siis näeb, palju me pingutama peame (eelarveks peaks vist tulema 19 500 EEKi, aga ega ma väga kindel ka pole, viimasest matemaatiktunnist on sajandeid). Jääb siis suhtlev rahaautomaat… Ei ole suurem asi ajurünnak, ideed jäävad esmatasandeile ja iroonia koos nendega, pealegi hakkas eit (Kristel Leesmend) täiesti lambist mölisema – mängib siin suurt rattasõbrast boheemlast; nagu ma ei näinud, et ratas siinsamas kõrval teda ootas, siis hea takso pealt maha astudes käe kõrvale võtta ja entusiastlikult maakera tervise pärast muretsejat esitada. Muidu koosolek nagu koosolek ikka: kõik midagi räägivad, aga suurt kuhugi välja ei jõuta ning saab vabalt samal ajal algavat päeva ette valmistada ja (kavalehte) lugeda – täit tähelepanu pole klisheede registreerimiseks ja samaegseks muigeks vaja. Mitte et nad otseselt kuhugi välja jõuda tahaksidki, niisama kaardistavad hetke, vürtsitades seda stereotüüpidega (lisaks tahtmist täis, kuid mitte liiga palju asjade seisu pärast muretsev meeskonnaliige (Jaak Prints) ning vaikselt omas maailmas nokitsev ideaale mõlgutav tagasihoidlik muutja (Bert Raudsep)) ning nulltasandi mängu teesklusega (milleks siiski need tegelasnimed, ega ma siis päriselt arvanuks, et Anu Lamp oma poegadele hommikuti süüa ei andnud – fiktsionaalsus olnuks nimedetagi kohal). Jah, kunst maailma ei muuda, näitab vaid inimesi, kes seda teha võiksid, kuid on liiga laisad või lollid, et ei tee seda. See äratundmine kreeka keeles hõiskama ei pane, kuid ehk peab tõesti aeg-ajalt kõigile meelde tuletama, et kuidas meil parajasti lood on. Umbes nagu iganädalane juhtkonna koosolek, kus igaüks rutiinselt oma valdkonna tegemistest ülevaate annab, teised viisakalt kaasa elamas – tseremooniad täidetud, hommikukohv joodud ja osavamatel lehedki loetud. Ära neid aga ka jätta ei saa, sest siis kaoks lootuski, et äkki?

Loor jäi kerkimata

On üks salaühing, kuhu mind ka mitmeid katseid hiljem lihtsalt vastu ei võeta – see on ooperist arusaajate rahuolev kollektiiv. Parandamatu etenduskunstimaailma elanikuna ei suuda ma end lihtsalt veenda, et muusika ilu ja selle esituse täiuslikkus on piisavaks kompensatsiooniks tühjadele misanstseenidele, auklikule dramaturgiale ja olematutele rollidele. Minu teater hierarhiaid ei tunnista. Nii piidlengi lõpueesriide järel pikalt aplodeerivat publikut väikese kadedusega hinges, käies nähtud lavastuse peas veelkord läbi, lootes ovatsioonidele põhjendusi leida. Ei midagi.

“Thaïsi” libretto pole just väga paljusõnaline (kas üldse mõnel ooperil on) ja eeldab seetõttu lauljatelt kopsakat näitlejameisterlikkust, et päästa vaatajale näidatava loo kulg skemaatilisusest ja lihtsustusest. Tähelepaneliku jälgijana tahan ma teada, millal kurtisaani “päästma” läinud munk mõistab oma motiivide lihalikkust, miks Veenuse kummardaja nii kiirelt kristliku armastuse omaks võtab (ja millal naiselik edevus sisemise tõega asendub) ning kuivõrd on ta teadlik munga tegelikest tunnetest. Mai Murdmaa lavastuses ja noorte solistide esituses ei suutnud see vastandsuunaliste äratundmiste lugu mind riivatagi, jättes kannatamatult kasutust ootava kaasaelamise sama targalt ühelt jalat teisele keksima. Veronika Dzhiojeva murdis läbimõtlematutest (eks me kõik reageeri külaliste saabumisele vanniskäiguga) ja tühjadest misanstseenidest (nähtud etendus oli ka tehniliselt väga halb, mistõttu sopranil ei jäänudki kuulsa viiolisoolo ajal muud teha, kui vapralt tühjal laval uut stseeni oodata, sest lavapildi vahetus jäi olemata) tänu mõtestatud laulmisele püstipäiselt läbi. Ilja Siltšukovi kohta seda kuidagi väita ei saa, sest tema lavakuju oli ülemängitud (põhižestid – kukun põlvili vasakule küljele, toetan käe maha, haaran teisega südamest ning upitan ta siis taeva poole jms – olid kenasti galeriisse seatud) ning pealegi ei kostunud ta Vene Teatri etendusel ka orkestrist piisavalt üle, et ka rõdul kuuldav oleks.

Kunstnik Madis Nurmsi nimi tuleb siiski kõrva taha panna. On näha, et ideid ja kontseptsioone ning materjalitundmistki tal jätkub, kuid hetkel on tööd veel liiga vähe teha saadud, mistõttu antud lavastuses oli liiga palju ideid kokku pandud. Iseenesest on kõikjale mahajäävad jäsemed huvitav raamistik, kuid peale mitmekäelise lohutava peegli ei löönud nad tähendusväljal uusi tulukesi põlema. Lisaks ei lasknud Margus Vaiguri paksudes toonides ja ebaviisakalt kiiresti vahetuv valguskujundus lavakonstruktsioonidel atmosfääre looma hakata ja nii paelusid enim hoopis stseenid, kus peaaegu tühjal laval vaid solistipaar. Neil hetkedel sai ka munk vaid kurtisaanile ja Massenet’ muusikale pühenduda ning liialdused jäid lonkamata.

Berliini röövid

Hiljuti “süüdistati” mind, et mulle meeldivat ainult saksa teater. Punastasin, sest just saksakeelse kultuuriruumi teatriga on mul väga vähe kokkupuuteid olnud, külastatud festivalidel pole nad eriti esindatud olnud. Nüüd, üks väljasõit Saksamaale hiljem (mille eest tänud Kultuurkapitalile), võin võtta süüdistuse vastu küll, kuigi eks Theatertreffenil pakutav ole ikkagi peavooluteater ja seega ka üsna traditsiooniline (kõrvutades festivaliteatriga).

Tegelikult ei oskagi ma kuidagi linna ja muud (kultuuri)programmi festivalist eristada, niivõrd ühtne Berliini-kogemus oli see kõik: Roland Schimmelpfenning ja Jürgen Gosch, Mathema, Franz Kafka, Friedrich Schiller ja Nicolas Stemann, Janet Cardiff ja George Bures Miller, Körperwelten, Elfriede Jelinek, saksa kunst, Annie Leibowitz, Joachim Meyerhoff... On võimatu mitte armuda linna, kus suvalisel kolmapäevahommikul ootab juba nädalaid avatud näituse avamist kümneid inimesi. Vahepeale jäi ka kolmepäevane käik Heidelberger Stückemarktile, millest „Sirbis“ juba kirjutatud.

Theatertreffen ise oli hoopis kanoniseerunum kui eeldasin: suured nimed nii laval kui saalis ning üüratud piletihinnad, kuid vähe näidendist väljapoole vaatavat teatrit, otse vastupidi – kõik oli väga tekstikeskne, aga seda siis ka jõuliselt. Madli Pesti kirjutab vist „TMK-s“ nähtust pikemalt, seega piirdun siinkohal mõne isikliku märkusega. Suurimaks elamuseks oli Nicolas Stemanni „Röövlid“, kus Schilleri värsstekst kõlab sellise täpsuse ja mõttega, mida harva kohtab. Tehniliselt nägi see välja nii, et neli meesnäitlejat mängisid koos sama rolli – kõigepealt üht venda, siis teist – ning enamik tegelaskõnestki tuli kooris lausudes. Huvitavaks tegid selle näitlejameisterlikkuse proovilepaneku aga hetked, mil roll nelja näitleja vahel lahustus, viies rollisiseste vaidlusteni ning eri põhimõtete põrkumiseni – selline see inimene kord juba on, ei tea ise ka, mis ta täpselt tahab ja arvab. Seda kõike väga suurel peaaegu alasti laval , mille Thalia teatri näitlejad ka vaevata täitsid (muide, üks neist, Daniel Hoevels on seesama, kes endal eelmisel aastal laval peaaegu kõri läbi lõikas, sest keegi oli butafoorse noa ehtsaga asendanud – see „kurioosum“ jõudis Eestigi leheveergudele). Lavakujundused olid enamjaolt kõik ühe suure kujundi ümber koondatud: „Röövlites“ oli selleks tagasein, mis aeg-ajalt publikut pimestavaid prozhektoreid paljastas, „Protsessis“ igat võimalikku suunda pöörlev lava, Goschil pikk peolaud mullases angaaris. Viimase lavastus, „Hier und Jetzt“ jääb festivalilt meelde kui läbikomponeeritud kaosega ansamblimäng, kus atmosfäär kõnekas ka sõnu täielikult mõistmata (Schimmelpfenningu teksti peaks üle lugema siiski, see võiks töötada Eestiski). Ja alasti mehed olid ka laval – nendeta ju saksa teater hakkama ei saavat.

Igatahes olen nõus sellist tekstikeskset teatrit välja kannatama küll (kuigi ideest lähtuv lavastus oleks veelgi parem), seda enam, et neil vähestel kordadel, kui Eestis suuri tekste tõlgendada püütakse, kipub teoste sisu sageli auklikuna lavale jõudma ning siis ei aita visuaalne mõtleminegi. Meie lavastajad peaksid kas rohkem usaldama dramaturge (mitte et neidki kerge leida oleks) või ise enam dramaturgiaga tegelema, siis võiks ehk mõni saksagi teatrikriitik DRAAMA-st kirjutades nentida, et oli korralik peavooluteater. Tema suust oleks see muidugi kompliment.

Tuntud või tunnustatud?*

Lugesin mõni aeg tagasi, et Erisaate-Anatolile meeldib väga juust. Internetiportaalid on selles osas lihtsalt asendamatud ning esmased osundajad, kui kellegi tegevus ka avalikkuses huvi äratab. Iseasi muidugi, kuivõrd see huvi sisuline on. Pitsitäis klišeed hinge all, võib endale siinkohal lubada käsitleda avalikkust lavana (olgu vähemalt sotsiaalpornolava, anub ülikoolis käinu minus), nii on ka põhjust seal esinejate puhul rolli õnnestumine kõne alla võtta. Prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu on kunstivälja iseloomustades rääkinud väljasisesest tunnustusest ja väljavälisest tuntusest, mille vahel iga väljal olija paratamatult pendeldama peab. Esimene toob kaasa konkurentide heakskiitva peanoogutuse (selline üks kunst olema peabki), teisega kaasneb tavaliselt hulganisti feimi ja sulli (teine pitsitäis). Viimasega on Anatoli Tafitšuk „Erisaates“ rolli tehes ka hakkama saanud, millele osundab nii portaali „elu24“ huvi tema söömisharjumuste vastu kui tõik, et ta on välja teeninud päris oma nimetuse. Just nimetamise kaudu saadakse tänapäeva Eestis kuulsaks:olgu siis selleks Uhke-Olga, Kapoti-Aavo või Erisaate-Anatoli. Bourdieu väidab, et tavaliselt on üsna raske tuntust sümboolseks kapitaliks konventeerida ehk väljaväline edu mõjub konkurentide silmis sageli negatiivse saavutusena. Kas avalikkus (kui lava) toimib samamoodi? Kehastudes „Erisaates“ Anatoli Tafitšukiks, kasutab näitleja Anatoli Tafitšuk peamiselt mittenäitlemisele viitavaid väljendusvahendeid, samas peaks igale vaatajale selge olema, et tegemist on siiski rolliga. Sellele viitab nii kogu saate liialdatud tõsimeelsus kui kutsutud külaliste paratamatu asetamine mängusituatsiooni, kuivõrd neil tuleb reageerida teemadele ja situatsioonidele, mida nende tegelikkuses tavaliselt ette ei tule, mistap saabki neid võtta mängu, fiktsioonina. „Erisaates“ tegutsev Anatoli Tafitšuk teeskleb, et ta ongi Anatoli Tafitšuk, ning vaataja teeskleb, et usub teda. Seeläbi avatakse pretensioonita ja vastutuseta kommunikatsioonikanal, mis võimaldab naeruvääristada ühiskonna toimimise struktuuri ilma, et kedagi lolliks tehakse. Hundid söönud lambad terved – tähelepanu osundatud, meel lahutatud. Kas valitud vorm välistab ja/või vähendab saate sotsiaalkriitilisust (viimasest oleks kindlasti väljasisese tunnustuse ärateenimisel kõvasti abi)? Arvatavasti mitte pooltki nii palju, kui noore näitleja edevus seltskonnaajakirjandusele sisutut infot jagades, järeldub nii Bourdieu'd lugedes kui sisetunnet kuulates. Omaette küsimus on, kuidas veenda publikut teenitud väljavälist tuntust teiste ettevõtmiste puhul saaliukse taha jätma. Tuleb tunnistada, et Viru tänava keldrikümblas lavastust „Marat/Sade“ vaadates ei tabanud minu silm kilekeepides kedagi, kellest võiks eeldada, et ta just Erisaate-Anatolit näha lootes pileti oleks lunastanud. Oht on muidugi olemas (arvatavasti on ikka veel neid, kes pettuvad, kui näevad teatrilaval Märt Avandit, kes ei olegi nagu „Tulnukas“ ja isegi mitte nagu „Eesti otsib superstaari“ saatejuht). Kardetavasti on märgatava empiirilise materjali puudumises süüdi ka väiketeatri finantsvahendite vähesus uuslavastuse reklaamimisel. Mis tuleb kasuks ka selles mõttes, et Peter Weissi teksti filosoofiast ja poliitpilast on Kati Kivitari-Peeter Raudsepa tõlgenduses enamik läinud kuhugi basseinivee soojendamiseks: tegelased ja teemad on samad, aga probleemid vähemkihilised. Kusjuures ei saa üheselt väita, et lavastus ei tööta ka nüüd, piirdudes vaid sellega, et näidata, kuidas grupp hulle ühe kaashullu näidendit ette kannavad. See on igati aktsepteeritav realism, sest vaevalt üks hull suudaks või tahakski Marat eesmärke ja tema tapmise motiive mõista. Seega on Kivitar-Raudsepp asendanud Weissi ühiskonna-allegooria ruumitundliku ansamblimänguga. Just ruumi sobivus ongi lavastuse tugevaim külg – harva, kui leitud paik mõjub kahtluseta orgaaniliselt. Lavastajad ei ekspluateeri ruumi põhikomponenti – vett – kuidagi üle: kui pritsib, mis siis ikka, aga kunstlikult publikut ähvardama ei hakata – stiilipuhas realism ikkagi. Nii saab ka Anatoli Tafitšuk rahulikult oma tegelase erotomaania kujutamist nautida ning ei pea muretsema näiteks Euroopa Parlamendi valimiste pärast. Kuigi mõlemas rollis on Tafitšuki mängus sarnast päikeseposikeselikku kelmikust, millel potentsiaali lähiaastail liigagi oodatud rollilahenduseks saada. Pendeldamine tunnustuse ja tuntuse vahel jätkub.

*Antud tekst on kirjutatud Anatoli Tafitšuki tellimusel kui "eksperthinnang" ühe tema teoreetilise koolitöö tarbeks, mida ma ise veel lugenud pole.

Tantsiv revolutsioon

Üks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm.... Just nõnda kui Vadi näeb ajaloos olnut, võiks enamgi minevik lavale jõuda. See paatosepriius loob teatri, mis paelub ka lapsena ajalooeksamit kartnut. On faktid, ka mõtted, mis tõikadest kauged, kuid ometi tervikuks tantsisklev mäss ning lõppeks on mõtelda enam kui ennem, kui laval sai vaadatud Tõde, mis kriitikapelg. Lehm püha kaasajal teab naerda ja laita ka ennast, kui sisu sest selgemaks saab. Mis mees oli Päts, Vadi õnneks ei ütle, kuid uskudes rahvast – kus suitsu, seal tuld.
Kriitika palju on rääkinud filmist, et selleks ta mõeldud ja nii nüüd siis on, et päriselt teater vast polegi laval. Stseenid nii kiired ja infot kui, mis siis? Las lennata veri ja põleda hoov, kui väljendusvahendeist puudust ei tule: varjude teater ja jutustav tekst, video, tants ja galerii rolle. Mil viimati näha sai? Eestis, ma mõtlen. Et Endlasse mindud sai kursusel koos, nüüd lõpuks on näitamas põhjendet palet: saab igaüks oma, kuid stseene ei röövi – ansambel, kus sobib üks vanemgi mees. Anderson Ago aga üllatab jälle, ohjeldab rolli kui kogenud mees, kel selge on põhjus ja tagajärg, publikki peos. Ehk neidudepaaril veel veidi on vaja aega, et sujuvus juttu saaks sisse, kuid hüpped rollist rolli on tabavalt täpsed ning kanduvad saali ka laua all olles. Kolm rahvastetantsijat isamaa nimel maalivad tüübid stseeniga välja ja kuigi neil arengut kirjutet pole, pakuvad tausta, mis loo hoiab ülal. Jah, filmilik relvaost, seda ei salga, kuid täpne ja paeluv – mäng nagu teatris. Laasikuga nõustun, et hullumajja pisut vähe hullust jäi sisse: ehk sestap, et Päts on vana ja varemgi nähtud, pisut kaugeks ta mure sealt pääseda jääb. Nii korraks on hea meelgi, et maha ta jääbki, kuigi eestlane pead tõstab: kas tõesti nii proosalt?
Ehk tõesti, ja siis? Eestlane pikalt ei mõtle ja kohaneb ruttu; köhib puhtaks kurgu, tõmbab põlvikud üles ja annab aga minna: muudkui laulab ja tantsib ja ise siis mõtleb – revolutsioon! Pole kerged need meestetantsudki meil, poistel lõpuks võhm väljas, aga eks ta nii on ehtsamgi veel kui tantsupeol silutul.

Näidend siin, näidend seal...

Kivirähk on igal pool, muudkui kirjutab ja teeb teatritele kassast. Ja ongi hea, et omadramaturgiat vaatamas käiakse. Ei tea siiski, kas on võimalik, et isegi mees nagu Kivirähk ühel hetkel väsib ja tunneb, et on liiga palju korraga ette võetud ja et pole nagu enam seda süvenemise aega eriti? Üha enam tundub, et Kivirähk loodab liialt oma lobedale sõnaseadele, jättes näidendite dramaturgilise ülesehituse vaeslapse rolli. Nii ka nüüdses vanglaloos: publikule näidatavad hetked kahe inimese tutvusest on suurte ajahüpetega, kuid millegipärast pole autor pidanud vajalikuks vahepeal toimunust ülevaadet anda ja nii jäävadki vastuseta küsimused nagu „miks ta sellesse naisesse ikkagi armus?“või „kust sai vang infot välismaailma kohta, kui ema vaevalt kirjutas ja seltsimeeste kirjad tõenäoliselt konfiskeeriti ning valvur nagu ka sõna ei toonud (kui üks Palusalu piltidega ajakiri välja arvata)?“ Sellest, et stseenid surmapattude järgi nimetada, küll läbipõimituse saavutamiseks ei piisa, otse vastupidi, see mõjub konstrueeritu ja üleliigsena (kuigi see on tabav tähelepanek, et surmapatud ladina keeles kõik naissoost sõnad on). Lavastaja võiks nimetet konarused ju siluda, kuid on temagi liialt teksti ja näitlejaid usaldanud ja nii ongi kõik ootused viimastel. Jällegi, põhjust on ju küllaga: nii Marko Matvere kui Katariina Lauk naljalt alla hea rolli ei tee ja pingutatakse siingi, kohati ülegi. Esimese stseeni viha on eriti paksudes toonides – ehk on see vajalik kontrasti saavutamiseks, et näidata, kuidas aastega vang taltub, rahustan end, kuid esimese vaatuse järel on selge, et loogiliselt põhjendatud rollijooniseid antud lavastuses siiski ei sünni. Otsin saalis istudes nähtule tabavat kujundit, mis võtaks kokku lavastuse, kus on küll väga häid stseene (singileibade söömine, murdunud sirelioks, armastusavalduse nõudmine), kuid puudub sujuvus väljendusvahendite valikutes: muidugi on naised ettearvamatud, aga nii mitmest ooperist ühes hetkes nad nüüd ka ei laula. Nagu viiendalt korrusel alla kukkunud mees, kondiotsad nahast läbi tunginud, keda arst nüüd lappima peab hakkama. Nagu kunstiklassis tehtud nooruki kobav skulptuur, mida õpetaja vilunud käsi siluma peaks. Või midagi sarnast. Kõige kurvem ongi, et kui oleks vähem eeldatud ja rohkem süvenetud, saanuks siit väga hea lavastuse: situatsioon on klassikaline ning Kivirähki huumoris on soojust küll, Marko Matveres leiab lisaks jõulisele mehelikkusele ka tüüpilist vaikivat Eesti meest ning Katariina Lauk suudaks vaevata iga mehe nii hulluks ajada, et selle põhjused ka saalist loetavad oleksid. Mõni teine kord siis ehk?

Galerii

„Kuidas seletada pilte surnud jänesele“. Vajab vähemalt teistkordset vaatamist ja pikemat analüüsi, kui blogi võimaldab.

"Umbes". Haakub hästi NO99 ja Tallinna Linnateatri kunstnik ühiskonnas lavastustega, kuid puudu jääb nii esimese analüütilisusest (kahjuks) kui teise ebaintelligentsest naerutamistungist (õnneks). Samas leebumapanevalt pretensioonitu („Kuule, täitsa hea publik on täna!“) ja usutavalt isiklik.

"Vombat". Tõenäoliselt peavoolu korralik lavastus nii mitme tekstinaljade (kummitama küll ükski ei jää) kui selgete rollidega (Uku Uusbergi leebe virtuaalkangelane, Jaan Rekkori tegelikult armastav abikaasa, Tõnu Oja oma pealiskaudsusest halastamatult ebateadlik naabrimees). Kaasa mõtlema ei pane, aga see polnudki vist eesmärk?

"Mängud tagahoovis". Vahepeal oli küll tahtmine lavale minna ja noor neiu tema enda lolluse ja poiste mängu käest ära päästa. Kaasaelamisteater oma parimas (st mitte liiga pealesuruv, et kunstlikuna mõjuda, samas piisavalt aus ja otseütlev, et korda minna). Lõpuni püsiv atmosfäär, kasvav pinge, sujuvad üleminekud ja sulandumised rollide vahel. Alina Karmazina nagu ei kunagi varem.

"Vääärviid". Lavastuse osas nõustun Eva Kübaraga, tekstis nägin enam väge – see jäi lihtsalt kasutamata.

„Marat/Sade". Peter Weissi teksti filosoofiast ja poliitpilast on Kati Kivitari-Peeter Raudsepa tõlgenduses enamik läinud kuhugi basseinivee soojendamiseks: tegelased ja teemad on samad, aga probleemid vähemkihilised. Kusjuures ei saa üheselt väita, et lavastus ei tööta ka nüüd, piirdudes vaid sellega, et näidata, kuidas grupp hulle ühe kaashullu näidendit ette kannavad. See on igati aktsepteeritav realism, sest vaevalt üks hull suudaks või tahakski Marat eesmärke ja tema tapmise motiive mõista. Seega on Kivitar-Raudsepp asendanud Weissi ühiskonna-allegooria ruumitundliku ansamblimänguga. Just ruumi sobivus ongi lavastuse tugevaim külg – harva, kui leitud paik mõjub kahtluseta orgaaniliselt. Lavastajad ei ekspluateeri ruumi põhikomponenti – vett – kuidagi üle: kui pritsib, mis siis ikka, aga kunstlikult publikut ähvardama ei hakata – stiilipuhas realism ikkagi. Tausta teadjale jääb siiski väheks.

"Mu kallis lift". Õpikunäide, et ka väga hea näitleja vajab tugevat lavastajakätt, eriti monolavastuses. Poolteist tundi kasutamata võimalusi.

„Kummitus masinas“. Kui üldse hirm tekkis, siis mõne noore osas, et äkki ta ei avanegi ja/või saa oma nõrkustest lahti. Kaks võimalust: kas nad ei kuula, mis neile koolis öeldakse, või nad ei saagi otsekohest tagasisidet. Teised veensid küll. Kuigi jah, vaadates tuli „Proffet“ meelde. Ja on meeles etenduse järelgi: ju sai Koldits oma kursusega parema kontakti.

Teekond

Kuhu te soovite? Lossi? Hmm, see polegi nii lihtne vist, Kafka allegooriad kipuvad laval üleliia illustreerituna mõjuma. Kõigepealt tuleks muidugi rööbiti mööda lugu minna, aga vaadake ette, et te ei libastu ja pelgalt lugu jutustama ei hakka, nii ei jõua te kuhugi. Seebisohu on sealsamas. Palju sõltub ka kaaslasest, kellega koos seda vahemaad mõõtma asute. Ta peab motiveeritud olema, igast tema liigutusest, pilgust, sõnast peab vajadus lossi jõuda läbi kumama. Kui tema lossi jõudmist ei usu või polegi see talle nagu tähtis, ei veena te ka teisi ja siis ei jäägi muud üle, kui lõpuks kummardada ja tagasi koju minna… Ah tal on abilised? See tuleb muidugi kasuks, paneb maamõõtja oma motiivide üle järele mõtlema ja eesmärgi pärast pingutama. Ja eks lõbusam on ka – iga kangelane vajab kojanarre. Peaasi, et neil ikka lõpuni energiat ja fantaasiat jaguks, muidu ainult reostavad vaadet… No naine pakub muidugi silmailu… Kohe mitu naist? Populaarne vend. Pole muidugi kindel, kas keegi teda ka päriselt armastab, tee lossi on kärbeste pähe ajajaid täis, aga selle tegite te ju ometi juba enne teele asumist endale selgeks, eks ju? Nüüd on juba hilja. Saate ju isegi aru, mismoodi see mõjub, kui ilmute äkki lossi väravate taha, kaasas kahtlane seltskond (kui nad ka näevad huvitavad välja), keda te isegi ohjata ei suuda. Teid lihtsalt ei usuta. Mis ei tähenda sugugi, et teiega koos hea aega poleks veeta. Teate ju isegi, et teinekord võib teekond meeldejääv olla ka konarustele ja ummikutele vaatamata ning lõpp-punkti jõudmata.

Puhtad elud

“Elud” on puhas lavastus. Trupil on õnnestunud tuua lavale see, mida tihti püütakse, kuid mis tavaliselt ebaõnnestub: proovides valitsenud atmosfääri. Vähemalt mina saalis istudes uskusin, et niimoodi need proovid neil käisidki: üksteist diivanitelt jälgides, kaasa naeratades (mitte naerdes) ja mõeldes (kaasa ja üle), aeg-ajalt arvutist muusikat lastes. Kindlasti kulus ka omajagu viina, sest ega muidu ...... .................... ............. ............... ............. .... .... .......... ............ ........... ............... ......... (olgem ausad, mis see leping ikka keelepaelu kammitseb). Kahju muidugi, et Keil naistega päris ausat mängu ei mänginud: tema lugu........... ............. ...................... ........... ........... mõjus ikkagi ..................................., samas kui tüdrukute pihtimustes ...... ...................... ............................. ...................., ............... ......... ............ ....... ......... Keili mälestused olid ........................................, tüdrukute omad .............. ...................

Lavastuse puhtus kandus õnneks ka vormi (ehk kohati oli muusika liiga vali, summutades kõne; ehk lipulehvitamise stseenist võinuks loobuda päriselt, kuna seda lugu ju vaataja enam ei kuule). On olukordi, kus kõigile teada kujundid – nagu in her shoes seda kindlasti on – ei mõjugi fantaasiavaese esmase valikuna, vaid töötavad terviku loomisele muigeliste kaastähendusteta kaasa. Näitlejad said kerge vaevaga ühest rollist teise astuda , enam-jaolt olid valitud kingadki karakterit piisavalt jutustavalt avavad. Näitlejale paras pähkel muidugi, kuid hambad jäid murdmata. Jekaterina Novosjolova rollieristused nii silma ei hakanud, olles küll seal kuskil sees olemas; Elina Pähklimägi lasi käiku ka välist atribuutikat, mis andsid lavastusele vürtsi (ehk liiale ei minda). Iseenda deemonitega kohtusid mõlemad paljajalu – mis sa end ikka rüütad, kui ................ ... ........., .................. .... .............. Kui mu isa .... ......... ........ ......., .................. .... ............ ..................., sokid vast olid jalas, ....... ................ ......... .... ............

“Tuleks vist kasuks, kui Keil nüüd ühe kammerliku loo ette võtaks, kus põhitähelepanu näitlejatele läheks – huvitav vorm peaks ka niimoodi alustades formuleeruma,” lõpetasin oma sissekande Keili eelmise lavastuse kohta. Ma ei arva sugugi endal mingit võimu olevat, aga hea meel on ikka, kui soovid natukenegi täituvad.