Vale saali traagika

Kas Eesti lavastajad hoolivad oma autoriõigustest? Järeldades sellest, kui vähe neid huvitab, mis saab nende lavastustest pärast esietendust, mitte väga. “Teatri ja lavastaja vahel sõlmitava lepingu üldiste tingimuste kokkulepe” sedastab, et “koosseisuline lavastaja jälgib lavastust kogu selle teatri mängukavas oleku vältel, vastutades lavastuse kunstilise taseme eest kuni lavastuse etendamise lõpuni”, lisaks kehtib reegel, et “kui lavastust ei ole etendatud enam kui kuu aega, on teater kohustatud võimaldama lavastajale täiendavaid proove”. Usutavasti ei tule tihti teatris käijatele üllatusena, et meie teatrite etenduste tase on ülimalt kõikuv (sel põhjusel jäid eelmisel aastal mitmed rollitäitmised ka aastapreemiate nominentide seast välja). Küsimus on vaid selles, kumb pool lepingut rikub ehk kas teatrid ei võimalda taastusproove või lavastajad ei pea neid oluliseks. Minu varasem töökogemus teatrites on andnud põhjust uskuda viimast (on muidugi meeldivaid erandeid nagu Merle Karusoo, kes nõuab tavaliselt enamgi taastusproove kui üldistes tingimustes kirjas).

Kui me ka täheldame viimastel aastatel lavastajate huvi kasvu oma teoste käekäigu vastu, siis üks ala, mis siiani on üsna reguleerimata, on väljasõiduetendused. Eelnimetatud kokkulepe kohustab küll teatrit “informeerida lavastajat lavastuse /---/ külalisetenduste olulistest eritingimustest”, aga kust algavad eritingimused? Ma tahaks arvata, et black-boxi lavastuse mängimine suurel laval võiks selle alla kuuluda küll. Sellegipoolest mängib Endla teater järjepidevalt oma Küüni lavastusi Eesti Draamateatri suurel laval ning lavastajad lähevad sellega kaasa. Ma usun, et lavastajad isegi teevad uuel laval proove, kuid see ei muuda tõsiasja, et mõned ülekanded lihtsalt ei tööta. Toon näite: Andres Noormetsa lavastatud “Ballettmeister”. Maikuisel esietendusel Endla Küünis suutis lavastuse läbivalt aeglustatud jutustustempo vaatajad probleemideta endaga kaasa viia, pakkudes publikule galerii eri jutustamisviisidest, taustal pea pidev pinges muusika. Eilsel (9.11) etendusel jäi Draamateatri suur saal aga liiga suureks ning lava-atmosfääri mõju üle rambi ei jõudnudki, nagu kadus täielikult ära videoprojektsioon, mis Küünis oma elu elas ja oma lugu jutustas. Ega olnud ka kõige õnnestunum etendus. Unustades vahepeal ära lagunenud lavakujunduse, mis lavastusele paar naerukohta juurdegi teenis, tuleb siiski nentida, et korralikult avanemata jäid ka noored rahvatantsijad – eri tüübid, mis esietendusel selged, moodustasid nüüd ühtse halli massi. Tõsi, neidude hüpped rollide vahel olid lihvitumad, kuid repliikidega sissesõitmist tuli ette kõigil. Eelmine etendus oli seejuures 22.10 – mitte just kuu aega varem, aga seda enam tasub ehk põhjuseid uuest ruumist otsida.

Igatahes soovitaks Endla teatrile leida oma Küüni lavastuste mängimiseks Tallinnas uus koht, sest Draamateater ei sobi ruumiliselt publikulegi – Endla külalisetenduste vaatajad on reeglina olnud üsna reserveeritud, sõltumata lavastusest. Teine võimalus on kohe lavastama asudes Draamateatri saalis mängimisega arvestada – kuidas täpselt, ei oska siiski pakkuda. Kindlasti tasuks aga lavastajatel pisut karmim oma nõudmistes olla ja kirjutada lepingusse teatritega sisse punkt, mis annab neile õiguse otsustada, millistes ruumides tema lavastusi mängitakse.

Siin on peotäis ridu

Erinevalt seniilmunud kriitikast mõtlesin lavastusestki kirjutada. “Sinul on meretäis hirmu” on oluline lavastus, sest lisab argumente lootusele, et Eesti teater on juurde saanud selgelt omanäolise käekirjaga lavastaja, kes ei piirdu vaid teksti lavale ülekandja rolliga. Mälestus intiimsest “Portselansuitsust” tegi suurele lavale ümberkolimise ootuse ettevaatlikuks, kuid asjata – Lauri Lagle oskab kohaneda ruumi ning materjaliga, leides sealt üles selle, mis endale oluline. Koostöö kunstnik Laura Kõivuga teeb kõik jõulisemakski (lavapildid meenutasid nii mõndagi, kuid enamikus Eestist väljaspool nähtut).

Lavastuse paeluvamad hetked jäävad päris algusesse, kui lava on tegevust, helisid ja valgust täis ning kuskil seal on ka tekst – kui üks paljudest tähistajatest, mille iga sõna eristamine sugugi oluline pole. Nii võiks jäädagi, mõtlen. Tasapisi võitleb tekst oma keskse koha aga kahjuks tagasi – sel korral siis veel niimoodi. Lugu ise on ajatu, kuigi äratuntavalt kinni 1960. aastate Soomes, kus ka Mikael Niemi romaani tegevus aset leiab (saalis istudes meenus Tampere teatri “Kokkola”, kus laval kohati sarnastki heli-visuaali kasutades sama atmosfäär saavutati – eks ole Klemola maailm lõpp-punkt, kuhu teel ka Lagle lavastuse tegelased). Nii on ajuti laval üleliigsetki: testamendi ettelugemise stseen ei lisa Draamateatri lavastusele midagi ega ole pooltki nii naljakas kui originaalis Niemil. Dramaturgiliselt täpsemaks saanuks lihvida ka Tarmo (Ivo Uukkivi) sammud bändi mänedžeriks saamiseni ning enam välja tuua Ambo (Margus Prangel) vastuseisu tagamaad, kuivõrd Niemi põhjus – religioon – on Lagle lavastuses kärpesse läinud.

Nähtud etendusel (4.11) polnud läbivalt paigas stseenide rütmidki, andes saalisistujaile kohati aega lavaväliselegi mõelda, see aga tuleb mängukordadega. Seda enam, et näitlejad täidavad lava äärmuseni ära, rääkimata kujundusest, mis nii mõnigi kord napilt Draamateatri punased seinad kriimustamata jätavad – eks teatav ebakõla laval toimuva ja teatrimaja vahel säilib. Ootamatuim on peategelase Mattiase (Kristo Viiding) lahendamine vaikse vaatlejana, kes tusaga muud teha ei oska, kui seda koguda, et siis tõelise lapsikusega see oma sõprade peale välja elada. See rahulikkus on huvitav nii näitleja seniste rollide taustal kui tegelase tõlgenduse mõttes, tõstes Mattiase pigem jutustajaks kui osaliseks. Oleks kerge Laglele-Liivakule ette heita läbiva fookuse puudumist, et kelle lugu siis ikkagi jutustatakse, kuid tahan siinkohal eeldada, et see on teadlik võte olnud: laval on mitmed lood ning nende jutustamine tuleb anda nende kätte, kes seda sel hetkel kõige paremini suudavad, ning päris lõpuni ei pea midagi seletama – nii on eluski. Muidugi Rivo (Märt Avandi) liikumine lõhkisest perest lõhkujani on vägagi selgelt välja joonistunud, nii et ehk on palju kinni ka näitleja enda võimes kildudest lineaarne lugu kokku panna, mida Avandi suurepäraselt valdab. Tema teise vaatuse kaks monoloogi – luuletus juhuks, kui ta maha jäetakse, ning ettekujutus siin mitte olemisest – on terve lavastuse pingestatumad. Tähelepanu nõuab ka tõik, et Kilu osatäitjaks on valitud Mihkel Roolaid, ametilt lavameister, kes esimeses vaatuses veab oma tüübiga hästi välja, kuid teise vaatuse tekstirohkemates stseenides ei oma veel vajalikku lavalist enesekindlust, mistõttu lõpumonoloogi tähendus nähtud etendusel fortesse veel ei jõudnud. Ehk edaspidi?

Ütleks “sügisene viljasaak”, aga klišee hirmutab

Minu siinsetel vaikimistel on tavaliselt kaks võimalikku põhjust: olen vaadanud nii palju teatrit, et reaktsioonide kirjapanekuks ei jätku võhma (ikka ma ei saa aru, kuidas selle aasta sees külastatud etendusi tuleb vaid 90 ringis), või siis olen kirjutanud tekste trükimasinaist läbikäivatele väljaannetele. Hetkel mõlemat. TMK oktoobrikuises numbris on minu käsitlus Rakvere Teatri lavastusest “Toatüdrukud”, samuti suvisesest konverentsikülastusest (“Silent Voices, Forbidden Lives: Censorship and Performance”) ajendatud avaveerg. Reedeses Sirbis peaks ilmuma arvustus Teater NO99 lavastusele “Onu Tomi onnike” (kel huvi, võib seda võrrelda mu kunagise blogisissekandega). Järgnevalt lühidalt mõne lavastuse kohta (olen enamjaolt seniilmunud kriitikaga nõus).

“Tarbetud inimesed”. Aastaid tagasi teksti lugedes sain õudusesugemetaga elamuse, kuid nüüdses VAT Teatri variandis enam kontakti ei tekkinud: peategelase muutumine vägivallatsejaks mõjus põhjendamatuna ning pani selle asemel, et ühiskonna vastutuse üle mõelda, peategelast kui mõttetut troppi blokeerima. Seda paljuski valitud mängulaadile, mis pendeldas kunstlikkuse (stoppkaadrid löökide ajal) ja koomiksi (peategelane) vahel.

“Esimesed suudlused”. Kaks head näitlejat teevad laval asja korralikult ära, kuigi võinuks koos lavastajaga enam tähelepanu pöörata detailidele (sundkäitumised jms), mis igast inimesest kordumatu indiviidi teevad ning mis ea kuhjudes arenevad-muutuvad. Hetkel oli igas stseenis laval uus tegelastepaar, kellega vaataja taas tutvuma pidi hakkama.

“Pea vahetus”. Laasiku lärm on muidugi liialdus, kuigi läbitöötatuma dramaturgia järele igatsesin minagi. Uusbergi lavastustes/tekstides on tihti väga palju erinevaid teemasid sees, mis eeldab täielikuks vastuvõtuks hingekaaslust. Teise veretüübiga inimestel ei jää muud üle, kui oodata, mil lavastaja hoo maha võtab ning aru saab, et lavastusi on ees veel mitmeid, seega võib ka ainult mõnele teemale korraga keskenduda. Ma ei usu, et see tooks kaasa tema kaubamärgiks saanud naiivsuse kao, küll aga laoks sellele tugevama intellektuaalse vundamendi alla.

“Sümfoonia kolmele dirigendile. Laval üks viiul”. Ebaõnnestumine, mis pani igatsema, et oleks tegemist teatriga, millest mitte midagi aru ei saa. Sai küll, vägagi kohe ja ühemõtteliselt. Suured kujundid saavad klišeeks olemisest vabaks vaid siis, kui minnakse tagasi nende algimpulsside juurde, mitte ei kanta lavale tuntud tagajärge. Lavastusele tegi karuteene kolme dirigendi lavaleronimine, millega kaasnes viimase aja dramaturgiliselt kõige abitum sõnavulin. Usutav kaose kujutamine vajab läbimõeldud struktuuri, millest ka kinni hoitakse.

“Kogujad”. Viimase aja Ugala repertuaari kontekstis suurepärane lavastus. Tanel Ingi teeb huvitava ja läbimõeldud rolli, kus vanust ei utreerita, kuid minevikku ei unustata (teise vaatuse algul tundus hetkeks, et temas pole enam jälgegi esimese vaatuse ebalevast noormehest, kuid õige pea tuli see tagasi, küpsemal ja eneseteadlikumal kujul). Kahju on kunstnikutöö ebalusest: kui leitud ruum, siis milleks sinna kunstlikult uus ruum sisse ehitada (ma ei pea silmas mitte ainult teise vaatuse jaburust, ka esimese vaatuse laudpõrand oli kohatu – kas üldse mitte või siis kogu ruumi ulatuses). Nende näitlejatega saanuks edukamaltki labürindi ja segaduse mõne valitud esemega maha mängida (või tõstes ümber publiku, kui tõstma peab).

“Kuningas Richard Kolmas”. Shakespeare. Mis temaga teha? Lavastaja arvas, et kui tegelastele tänapäevased kostüümid selga panna ja lavapõrand metalliga üle lüüa, siis muutub ka lavastus tänapäevaseks. Ei muutunud. Oli palju teksti ette karjumist (kas asi on ruumi akustikas või oli selle taga lavastuslik idee, mis minuni ei jõudnud?), aga milleks seda just nüüd teha? Hetkega ei haakunud seal midagi (Allik küll vastutulelikult püüab paralleele leida), näitlejadki tegid oma töö vaid ära (Merle Jäägeri monoloog oli vahelduseks puhas nauding) – kooliõpilastele? Ma millegipärast arvan, et nemad jäävad juba esimese stseeni järel magama, kirudes vaikselt õpetajat, et see neid Teater NO99 “Periklest” vaatama ei viinud.

“Kutse mõrvale”. Kriminulli peamisi omadusi on pinge hoidmine, mis saavutatakse tavaliselt hästi valitud tempo, täpsete esituste ning näitlejate aktiivse kohaloluga. Allan Kressi lavastus oli täiesti rütmivaba (kestis 3 tundi ja 45 minutit), professionaalsetel näitlejail polnud tekstki peas ning tegelasnimesid aeti segamini. Oleks väga koomiline, kui poleks kahju See Teatri harrastusnäitlejaist, kes teevad korralikud rollid (tasunuks nemad peaosadessegi panna, saanuks kindlasti parema tulemuse).

“Nii see on (kui teile nii näib)”. Vaatasin esimest korda. Laval oli veider vastuolu: lavastuslik-visuaalselt väga huvitav ettevõtmine, tänapäevagagi hästi haakuv, kuid Linnateatri trupi esituses mõjus kuidagi uskmatust tekitavalt (eriti “vabahõljudes” kaotasid näitlejad kontrolli selle üle, kust läheb piir täpse ja läbimõeldud koomika ning ebalusest tuleneva markeerimise vahel).

“Farjatjevi fantaasiad”. Heas tempos jooksev paatoseta armastuslugu, mida kannavad head näitlejatööd ja publiku soe vastuvõtt. Kindlasti hindan lavastust pisut üle, kuivõrd olen seal vähevõitu käinud ja ei tea kõigi näitlejate varasemaid rolle, kuid esimeses ja viimases, raamivates stseenides oli mõjuvust, mida teatris ikka kogeda tahaks.

Hamlet as Everyman

There are always performances everyone is talking about so much that you actually do feel in the end that if you haven’t seen it, you have no business of calling yourself a theatre critic. “Hamlet” by Oskaras Koršunovas is one of those. It’s always tricky to react to such a performance when you at last see it, as the expectations have been whipped up so ridiculously high that only a real master-piece would come through it as a success. “Hamlet” didn’t. I’m becoming more and more convinced that there is no point in doing classical plays unless you have some new interpretation to offer. And that does not mean just form. But “Hamlet” by Koršunovas does in big part just that: we see Rosencrantz and Guildenstern in dresses, Fortinbras with a red clown-nose, Gertrude in leather and so on. Even the core idea to show actors on stage as actors, constantly putting on and removing their makeup, staring in their mirrors, feels already old-fashioned (of course the premiere was last year) – it seems that economical crisis has led artists to look deep in the meaning of themselves not just in Estonia. Compared to Tiit Ojasoo’s “How to Explain Pictures to a Dead Hare” for example, Koršunovas doesn’t really analyze the questions raised with the set design and acting style – it’s there as a side-thought, mainly as a symbol out of Shakespeare’s text (“in a mirror one may see his own failings”, “for it cost him no effort to change the angle of his mirror” etc.) but nothing more. And that’s a pity. Only in letting the same actor portrait both Claudius and the Ghost, Claudius’ “brother”, does the director bring the symbol of mirrors to the level of interpreting the play and even that is dangerously close to the over-exposed Jekyll and Hyde opposition. So it is that in the end the real interpretation of the performance is in casting Hamlet not as a romantic hero but as an ordinary looking guy. We’re all used to hansom Hamlets, so it takes some time to adjust to this one played by Darius Meskauskas. But this choice saves the performance, moving old fictional play much closer to everyday, to Everyman.

Tulevik on külm

PolygonTeatri uuslavastusest "Tulevik on möödas" sai räägitud Kultuurikajale (alates 25. minutist on minu tekst, aga saade väärib algusest lõpuni kuulamist).

Charleston ja Margarita

Ma saan aru küll, miks seniilmunud kriitika Pepeljajevi lavastuse “Margarita ja Meister” osas nii mõistev on olnud – kerge charleston (või pigem selle arendus lindy hop, mis oli populaarne just siis, kui Bulgakovi romaanigi tegevus aset leiab), esitatud naeratavate nägudega, murrab südamest läbi. Olgu siiski öeldud, et romaani tõlgendamisel jääb Pepeljajevi lavastus pealiskaudseks: neil, kel tekst üsna peas (avastasin üllatusena, et kuulun nende hulka), pole raske mälusopist Bulgakovi mõtet sõnade taga üles leida, kuid laval seda tihtilugu ei pakuta – põhimõtteliselt sõltub stseenide mõtestatus sellest, kuivõrd põhjalikult on iga noor näitleja ise tekstirežiiga tegelenud. Nii on antud lavastuses Wolandi saatanlikkus ja ajatus (viibimine Pilatuse palees) iseenesestmõistetav, justkui suureks mängimist mitte vajav; Meistri side Pilatusega jääb aga üldse avamata, mistõttu tema lõpulause „Vaba. Sa oled vaba!“ ei oma kuidagi kahe tuhande aasta pikkuse vangistuse lõpetamise võimu. Võib ju väita, et antud lavastus tegeles eelkõige Margaritaga, kuid temagi kahtlused võõra kutset vastu võtta, tema jäägitu usk Meistri käsikirja geniaalsusesse (selle uus kuju oli muidugi hea leid), tema ahastus Meistri kadumisel ja õnnelikkus mehega tagasi nende korteris olles said laval ette kantud, mitte jutustatud (vaid lendamine ja nõiaks olemine sai vääritud esituse). Muidugi, Pepeljajev tegelebki kultuurikonstruktsioonidega, kuid sel juhul olid sõnad liiast. Igatahes läksid esimesed pool tundi enese veenmisele, et ega ei peagi tõlgendama (tegelikult peab ikka küll), ning seejärel otsustasin vaid näitlejaile keskenduda, mis oli ka hea otsus, sest hoidis mind etenduse lõpuni lavastusega kaasas.

See on selle kursuse kuues lavastus, mida vaatasin (varem siis „Ahoi!“, „Kõige tähtsam“, „Räägivad“, „Runolaulud“, „Kummitus masinas“), ehk siis olen näinud kõiki nende avalikke ülesastumisi. Nii mõndagi on silma hakanud, enamik sellest ka juba kirja saanud. Üldise kokkuleppe järgi tudengitest halba ei kirjutata, kuid kuus lavastust on ikka juba päris palju (seda enam, et mõnedki neist juba koolivälisteski lavastustes kaasa löönud), seega sel korral panen etendusel märgatu ridamisi kirja (olgu see märgiks, et ei tasu edasi lugeda, kui teie arvates nii ei või). Lavastuse suurimad üllatajad olid Jüri Tiidus ja Jekaterina Nikolajeva. Mõlemad on seni eri põhjustel (enesekindluse puudus vs suur enesekindlus, mis aktsendi tagant välja ei pääse) tahaplaanile jäänud, kuid tundub, et kiireid rollivahetusi nõudev, estraadilikult esitav muigelise kõrvalpilguga näitlev teater on neile omane. Sama ei saa öelda Kertu Moppeli ja Marta Laane kohta, kes enamiku ajast end laval ebamugavalt tundsid (Laane lennustseen välja arvatud). Marta Laan on kursusest enim ka väljaspool mängida saanud, mis on hetkel kaasa toonud selle, et ta kipub alati publikusse mängima, vaatajate reaktsioone kontrollima, kui ka partner sealsamas kõrval. Teiste lavalolijate suhtes on see üsna ebaaus, sest neil pole millegi pealt vastu mängida. Ohtlikul edevuseteel on ka Sandra Üksküla, kes omandanud suurepäraselt koketeeriva naise rolli, mis aga kahjuks midagi uut enam vaatajale ei paku – ehk tasuks mugavustsoonist välja tulla ja mõni roll teiste vahenditega luua. Võiks vennast õppust võtta, kes vihtus charlestoni uljamalt ja puhtamalt kui keegi teine, kuigi varem on ta laval üsna puine olnud (Roland Laos jäi napilt teiseks, sest tema suur entusiasm ballistseeni alguses asendus kiiresti väsimusega). Kelle avanemist aga endiselt oodata tuleb, on Artur Tedremägi. Loodetavasti ta ikka leiab järelejäänud kooliaja jooksul enesekindlust end pikemate ja suuremate poiste taagant välja mängida – hetkel kipub ta end misanstseenides taharitta asetama, mis aga tema puhul võrdub paratamatult ärakadumisega.

Et teistest eraldi ei räägi, on tunnistuseks antud lavastuse suurimast plussist ehk energiline ansamblimäng, mis hoidis pidevalt kiirustamata tempot üleval (29.09 etenduse esimestes stseenides oli siiski koperdamist sõnadega) ja kulmineerus kõrtsikakluse ja hullumaja („Meie kuuekesi siin.“) stseenides. „Nii tabab välk, nii tapab soome puss.“

Draama draama

Festivali järelkajana "Sirbis" ilmunud artikkel. Taas on põhjust imestada selle väljaande toimetamatuse üle, kui samal küljel on eri artiklites sama organisatsiooni nimi kahel kujul; õige on SA Eesti Teatri Festival.

Mängult ja päriselt

Kuuldavasti on teatril alati ka teraapiline funktsioon olnud – väide, mis minusugused küünikud küll tavaliselt kulmu kortsutama paneb, kuid Rakvere Teatri lavastus “Kui Harry kohtas Sallyt” annab alust enda suhtumises kahelda. Ehk peaks tõesti riigi raha eest rohkem lootust andvat teatrit tegema, eriti olmeraskel ajal? Kriitiku seab see muidugi raskesse olukorda, sest väga kerge on lavastuses vaid pretensioonitust näha ja seda teatrivälistelt alustelt hinnata. Jään siis ikkagi oma liistude juurde.

Lavastuse suurimaks plussiks on, et lavastaja Jaanika Juhanson on julenud sel korral tekstil ja näitlejail lasta omasoodu minna. See tähendab: Juhansoni muidu väga kujundlik ning psühholoogiliselt läbitunnetatud rolle distantsiga piirav lavastamisstiil on sel korral taandunud tekstis olevate võimaluste ja vajaduste ees, mis näitab vaid noore lavastaja küpsust. Mõni näidend lihtsalt ei suudaks tekstivälist kontseptsiooni ära kanda. Marcy Kahani dramatiseeringus on niigi rosin – päris inimeste kohtumislood – juba sees, hea, et teater valis need kaasmaalaste kohtumistega asendada. Arvata on, et esietenduse publik tõusis püsti paljuski saalisviibivate päristegelaste austuseks, sest tõesti, 40 aastat kooselu kuulub tänapäeval pigem kaugelt kuuldu kui vahetult kogetu valdkonda.

Mängumaailma põhipaar ülle Lichtfeldti ja Tarvo Sõmeri kehastuses on üsna raske ülesande ees päris elu – ja veel suurel videoekraanil – üle mängida. Ehk seetõttu ongi lavastaja otsustanud nende esimese kohtumise vahele videolõike mitte lisada, et publiku tähelepanu just lavategelastele keskenduks, kuid see toob kaasa pimestseenide kaskaadi, mis lavastuse tempole just kasuks ei tule. Eks ole dramatiseering juba üsna hüplik (ikkagi filmi põhjal tehtud), kuid ehk saanuks ajahüppeid muu kui pimedusega markeerida, kasutades rütmistajatena neidsamu videolõike (kasvõi lühemalt) või lastes näitlejail sujuvalt stseenist stseeni minna (ajatelg jooksis ekraanil ju niikuinii kaasa). Kindlasti olnuks muidki võimalusi. Saab siiski nentida, et nii Lichtfeldt kui Sõmer mängivad end saalisolijaile oluliseks, pakkudes detailirohket partnerlust. Olen Sõmerile ikka viimasel ajal lavalist loidust ette heitnud, kuid siin seda polnud, otse vastupidi: eriti just Sõmeri Harry ütlematajätmistes oli pingestatust ja loojutustamist, mida laval üldse harva kohtab. See lavastus peabki olema selline, kus naised naeravad ühtede ja mehed teiste kohtade peal ja mitmel korral nii oligi, et mehed saalis turtsusid juba siis, kui Harry veel mõttes oma repliiki moodustas, naiste ististus tuli koos sõnade väljaütlemisega. Kindlasti oli ka vastupidi, kuid ega mina seda märgata osanud.

Kõrvaltegelaste galeriigi on täpne, kuid jääb paratamatult ja õigustatult põhipaari varju: Erni Kase iseteadlikult tülpinud ajakirjanik, Anneli Rahkema lootusrikas sõbranna, Rauno Kaibiaineni noor, elu ja Sallyt nautiv poiss-sõber ning hiljem sihikindel abikaasamaterjal, Eili Neuhausi asjalikult tulevikku kujundav eksabikaasa. Nad on katalüsaatorid Harry ja Sally kokkusaamisele ning sellistena ka lavale pandud, mis omakorda on positiivne hinnang, sest antud tekst tõesti vajab, et põhipaar soleerida saaks, seda enam, et päriselu nii saalist kui selja tagant ekraanilt vastu vaatab.

Pimedusega auti löödud

Ausalt öeldes uskusin ma, et laperdavate seinte teatri aeg on lõplikult möödas, aga olin ilmsesti pimedusega löödud. Muidugi on raske külalislavadele dekoratsioone üles panna, aga seinad, mis iga kord, kui näitleja ukse kinni tõmbab, rõõmsasti laperdavad, näitavad päris hästi ära selle teatri suhtumise oma kunsti ja publikusse.

Ausalt öeldes lootsin ma, et trilleri teatrilavale ülekandmine on võimalik, aga lavastaja Tiit Palu oli ilmsesti meediumite erivajaduste osas pimedusega löödud. Oli aru saada, et laval püüti tekitada pinget minimalismi ja aeglase tempoga, kuid suurel laval jäi sellest väga väheseks, et mingigi pinge üle rambi saali jõuaks. Nii oli palju kasutamata mänguvõimalusi ja põhjendamatut aeglust. Kelmidel (Raivo E. Tamme, Ahti Puuderselli ja Lauri Kingi esituses) tulnuks mängida korraga pimedale naisele, üksteisele ja publikule, kuid antud lavastuses unustati viimane sootuks ning teine tuli meelde vaid ajuti – ülejäänud aja võinuks sama hästi olla tegemist kuuldemänguga. Kas lavastaja tõesti kartis, et kui ta laseb lavale kübetki koomikat (pime naine ja end tema eest peitvad mehed võimaldaks mitmeid peaaegu-otsa-koperdamise ja vaata-ta-ongi-pime nalju), kaob loo pinevus ära? Otse vastupidi, see lisanuks lavastusele hädavajalikku teatraalset pinget. Vähemasti Karin Tammaru oli rolliga vaeva näinud ning mängis oma tegelase pimeduse vaatajale sama iseenesestmõistetavaks kui tõsiasja, et kõrged seinad ikka laperdavad. Kahjuks kadus lavastuse lõpustseenides tegijail kontroll ära ning nii mõnigi tuli kustus lülitist, kust ta seda kuidagi teha poleks saanud – ei tea, kas oli tegemist nähtud etenduse vähese süvenemise ja kiirustades mängimise tagajärjega või lavastusse sissejäänud ebakõlaga. Nii jäi etenduse lõpuks ikkagi tuim maitse suhu, kustutades mälust eelneva heagi.

Naisteta mehed

Cabaret Rhizome’il on kõik eeldused, et kasvada selgelt omanäoliseks teatriks – jätkub nii ideid kui tegijaid. Tegelikult oligi juba aeg, et Eestis sünniks üks teater, mille lavastuste vundamendi moodustaksid etüüdid, mitte näidend (või tants). Et tekkimas on ka püsitrupp, tuleb ettevõtmisele vaid kasuks. “”Elu läheb edasi,” mõtles Muki ja lakkus mune. Endal” on nende seni uusim lavastus (mida loodetavasti ka edaspidi näha saab), mis astub võrreldes eelmise lavastusega “Harri magab” kindla sammu dramaturgilise läbimõelduse ja loetavuse ning lavalise täpsuse suunas. Mida võiski loota.

Cabaret Rhizome’i lavastuste struktuuriks on korduvad kujundid ja/või liigutusteread, mis etenduse kulgedes aina tähendusi juurde saavad, end pidevalt ümber identifitseerivad. Keskseks kujundiks on muidugi “?”, mis läbivalt esindatud kõigis teatriruumides – küsima peab nüüd ja kohe, kahtlema peab kõiges. “Muki munad” keerleb oodatult munade ümber. Neid on igal pool: meesnäitlejate hommikumantlite all jumala poolt antuna, kanade poolt munetuna suhu pistmiseks, eri suuruses altaril, mõnel vaatajalgi omad kaasas. Kas enne oli kana või muna, pole sel korral oluline, sest siinses maailmas on naised kõik välja surnud ja mehed paljunevad niisama, omaette – laval kaagutav lindki on kukk. Ilma naisteta on loll maailm, selgub Johannes Veski lavastusest ja publik jääb neid uskuma. Maailm jääb lavastuse poolt muutmata, kuid nutikaid üleminekuid ja täpset atmosfääri pakub küll. Hetkel on lavalolijatest raskusjõud tantsijatel Päär Pärensonil ja Ajjar Ausmal, kes enamikke stseene veavad (ehk ei tunne näiteljaharidusega Anatoli Tafitshuk ja Joonas Parve end sõnadeta laval olles veel nii vabalt), kuigi vahe on vaevumärgatav. Tundub siiski, et edaspidiseks on Cabaret Rhizome’il kaks võimalust: kas töötada välja kindlad lavastusest lavastusse liikuvad karakterid (millele stiliseeritud fotod kodulehel veidi viitavad) või läheneda iga lavastuse rollidele traditsioonilisemalt, nullist ehitama hakates. Praegu ollakse kuskil kahevahel – vaatajana näen sarnasusi tüüpidega, kes tegutsesid lavastustes “Hädaorg” ja “Harri magab”, kuigi otseselt lavastus nende rollide arendamisega ei tegele. Mõlemat pidi oleks võimalik, aga valimata jätta ei tasuks.