28.2.11

Alustas uus teatriblogi

Nüüd on kõigile lugemiseks väljas uus teatriblogi Teater 3000. See on Teatriuurijate Ühenduse algatatud ning peamisteks autoriteks ühenduse liikmed, mina sealhulgas. Oma blogi alustades lootsin salamisi, et kunagi midagi sellist, kus koos mitu autorit, tööle hakkab ja nüüd siis lõpuks. Edaspidid kohtume siis seal.

30.8.10

Teen pikema pausi

Teen blogipidamisse pikema pausi, et keskenduda oma doktoritöö kirjutamisele. Kuna viimasel ajal on ka artiklitellimusi üsna palju tulnud, ei jää lihtsalt aega motiveeritult ajaveebi pidada. Mis seal salata, see blogi vajab ka uut ülesandepüstitust. Loodetavasti õnnestub kunagi panna tööle suurema autorite ringiga teatriblogi, kuigi võib selguda, et seda ei olegi varsti enam vaja, sest Sirp on hakanud valitud autoreil lubama oma artikleid kommenteerida - ehk kujuneb sellest elav arutelukoht. Tänan lugemast.

10.8.10

Unistades uuest vanapaganast

Andres Dvinjaninovi instseneering “Põrgupõhja uus Vanapagan” on eeskujulik näide kramplikust lookesksusest, kus pelgus ühtki olulist sündmust edastamata jätta kärbib tõlgendusjulguse paari rasvase sümbolini. Toomkiriku varemeis on neiks kündmist ootav maa ning Kaval-Antsu saatjaskonna libe klounaad. Segadust on ootuspäraselt mõlemaga.

Iir Hermeliini kujunduse impulsid on mõistetavad, kuid kahjuks pole lavastaja sellega kaasnevaid karisid alati vältida suutnud ja nii tuleb kahel pool lava istuval publikul paari tegelasega stseenides leppida näitleja selja piidlemisega – seljad küll aeg-ajalt vahetuvad, kuid enamik miimikast jääb ikkagi peitu. Sellest on kahju, sest kolm peategelast – Uku Uusbergi Jürka, Raivo E. Tamme Kaval-Ants ja Sandra Üksküla Uusbergi Juula – on kõik korduvvaatamist väärt. Uusbergi Jürka lihtne loogika mõjub siirana, kukkumata paroodiasse. See Jürka on mees, kellega maailma asju arutades ilmselt enamik meist juukseid kitkuks, suutmata tungida läbi tema usalduslikkuse määramatusest. Et ka Raivo E. Tamm pole Antsu kujutamisel läinud komejandi teed, eelistades sellele iseteadlikku ärivaistu, muudab vanapagana ette määratud ebaõnnestumise veelgi valusamaks. Kuigi lavastaja jätab lõppu võimaluse, et Jürka siiski sai õndsaks, sest ohverdas end põrgusse jääma oma lähedaste taevassesaamise nimel. Vähemalt Sandra Üksküla Uusbergi Juula paistis seda uskuvat, protesteerides samaaegselt Jürka allaheitlikkuse vastu ning leppides ja armastades oma mehe raudset õilsust. Juula on ka ainus tegelane, kes lahendatud läbi keha: Üksküla Uusbergi Juula on taaruvalt kõndiv ja varavanalt küürus olekuga, mis alles teises vaatuses ettevaatlikult vagude vahele astudes maise seletuse saab, viies nii vaataja mõtted Krõõdale, veel ühele armastavale ja töödrügavale naisele. Veider, et sarnane kõnnak sugeneb teises vaatuses ka Raivo E. Tamme tegelasse, kuigi sisulist ühenduslüli peale soovi kehastada vanemat inimest ei suutnud mina Antsu ja Juula vahel tabada. Kokkusattumus?

Harali tähendusniite oli lavastuses veelgi, eelkõige selles osas, kuidas põlluga ümber käidi. Esimeses vaatuses vagusid sisse ei aetud, pelgalt räägitakse raskest tööst. Teiseks vaatuseks on lavamehed pool lavast ära kündnud ja teise poole näitlejate teha jätnud, kuid mingil põhjusel ei jõua Jürka ja Juula kaugemale seemnekartuli vaopõhja asetamisest – sinna nad jumala ja ilma meelevalda jäävadki. Pidi see nüüd tähendama, et Jürka tegelikult ei hoolinudki tööst ja oma maast, oli vaid suusoojaks õnnis? Vaevalt lavastaja nii mõtles, kuid mõnikord pritsivad sümbolid rasva suurema kaarega, kui ette näha osatakse või jõutakse. Et prooviajast väheseks jäi, aimdus ka Kaval-Antsu kaaskonna ebaühtlasest veiderdamisest: lavastajal justkui ei jätkunud neile näitlejaile piisavalt märkusi, kuidas jõuda soovitud jõulise vastandumiseni vanapagana headusele, ja nii tuli näitlejail pea ees äraproovitud vahenditesse sukelduda. See auk oli aga sel korral nii põhjatu, et pani unistama kammerlikumast versioonist, kus laval vaid peategelased, kes alati vaatajale nähtavad.

14.7.10

Baltoscandal 2010: “Big Bang” by Philippe Quesne

21st century theatre of absurd is not created through seemingly random dialogue as it was in the second part of the last century but with almost wordless, unacted and meaningless movements on stage. Vivarium Studio led by Philippe Quesne is a keen preacher of that kind of theatre and "Big Bang" an example of that. And thank god for that as Quesne's performances are full of unpretentious playfulness and can take it's audience on a rather bizarre trip through well-known facts and symbols without really worrying if the spectators can keep up. That's also why, as with Castellucci, the audience really has to work when watching the performance since the narrative must raise from each spectator's fantasy.

As a theatre critic, I've always been taught to compare the intentions of an artist to what was actually seen on stage but isn't it possible that with Quesne and Castellucci the spectator's narrative can differ from the intentions of artists without the art-work loosing it's communicativity? I would argue so but then how can one decide if the performance was a success? To me personally “Big Bang” was a really funny performance having a bit of a slow-down when the first boat was carried on stage and when the lowering of the back-curtain revealed second part of the stage that all together just took too much time so that the different segments of the narrative of boats were too far apart to enable me to really grasp the meaning of these Challenger 1-4's. But that's just me and I have seen Quesne's theatre once before - “L'effet de Serge” two years ago in Tampere – so most of the characters on stage (the astronauts, an old Fiat) and the actors portraying them (not the car obviously) were already known to me. What about the majority, were they able to get the narrative out of the performance? “L'effet de Serge” was probably more clear in it's structure of symbols and activities used – a guy giving short performances to strangers coming to his house – than “Big Bang”. Maybe because the latter took too wide of a topic – the recreation of existence – that inevitably suggested that some (political) statement can be expected and then, when none was given, as this is something Quesne isn't interested in, the performance relapsed a bit to playing with the chosen topic and not really addressing it. This could the reason some of the audience in Rakvere was unimpressed, even bored watching “Big Bang”. None the less, Quesne's absurd still didn't leave anyone indifferent as the beginning of the performance was liked by all.

9.7.10

Baltoscandal 2010: „Hey Girl!“ by Romeo Castellucci

When I first saw “Hey Girl!” three years ago in Avignon I wrote: “This performance has been called theatrical adventure and one can agree with that – it was more like a spectacle than theatre, happening at the meeting point of visual art, performance-art and theatre. Small but with a high ceiling Eglise des Célestins met the audience covered with smoke, ear-plugs were handed out at the entrance. As the smoke vanished, the audience saw a metal table under the flashing lamp and a pink figure on it, slowly dripping drop by drop with every drop distinctly audible till the naked body of a woman was revealed. I must admit mu incapability to describe the coexistence of light, sound, sculptures and bodies in Castellucci's performance. Even the previous short description only captured one scene lasting more than fifteen minutes. Castellucci uses symbols that are quite easily recognizable, one could even say banal like the birth of Venus or sword versus lipstick but does it in a way that has a lot of theatre magic in it – like the sword burning a cross on the cape – and is not afraid of simple ideas as a woman and society's expectations towards her in “Hey Girl!”.”

After yesterday's performance I'm somewhat bemused: the smoke wasn't half as thick and the sound half as loud as I remembered and the first scene certainly did not last more than five minutes. So have there been alterations to the performance over the past three years or does the space “Hey Girl!” is performed in really have such an impact or is it just one of those performances you can really enjoy only once when you don't have time to notice all the hidden technological solutions. Probably all of the above but let's not go there. What did stay the same, was the simplicity of symbols used and performance's need for the audience to be willing to narrate themselves – one cannot enjoy Castellucci's living pictures just by recognizing symbols but has to fill the time taken by actress(es) to create these symbols, thinking beyond the primal meaning. One might argue that with “Hey Girl!” this willingness is more easily achieved if you're a woman and have been treated as a beauty-product or as a member of the weaker sex or even as a threat on masculinity through male activities like fighting a war. I wouldn't know.

7.7.10

Baltoscandal 2010: Von Krahli teatri „The End“ (läbimäng)

Mida mina uude maailma kaasa võtaks? Oma kirjutised ja muud tööd. Fotot mitte, sest pole enam seda noorusaja siledust. Seega läheneks asjale egoistlikult – ausalt. Lastega ja püsisuhtes inimestel on muidugi keerulisem, neilt ootab ühiskond märksa enam; nende „mina“ on ammu „meie“ sisse ära lahustunud. Või nii nad kõik arvavad. Tegelikult on ikkagi nii, et seistes olukorras, kus kaasa saab võtta vaid kaheksa gigabaiti mälestusi, leiab ükskõik kes meist piisavalt põhjusi nullist alustada. Sest tõesti: läheb vaid viiv ja wok-pannile sittuvate paaniflöödi-indiaanlaste tsivilisatsioon asendub valgusmõõksete sulelistega, kes algusemuna purustades elanikkonna suletud suhtlusportaalide kontodesse hingitsema saadavad. Midagi uut tuleb kindlasti seejärelgi, usub laisk optimist meis.

„The Endi“ trupp jätab eelnevad seisukohad siiski kivisse raiumata, säilitades nii Von Krahli lavastustele omase kondomeeritud flirdi publikuga, kes etenduse alul valiku ette seatakse: kas valgetes ürpides ja küünlaleegivalguses jutustet lugu maailma päästjast võetakse vastu filtrita või irooniliselt positsioonilt. Lavastust esmakordselt vaadates (21.04) valis publik esimese variandi, mille tulemusena joonistus selge keskse teemana välja just lapsed ning küsimus järjepidevuse vajadusest. Seda alates ja lõppedes lapse naeruga ning kajades pidevalt nii köögi- kui lõpustseenis. Eriti jäi meelde köögi kõigest lapsi meenutavast – mänguasjad ja joonistused – puhastamine eelviimase päeva lõpetuseks. Tänasel läbimängul (ehk just seetõttu, et tegemist oli läbimänguga) ei läinud algusestseen kuidagi käima ning seetõttu võimendusid sellele järgnenud õhtusöögivestluste iroonilised märkused („Hea, et meie viimane etendus lasteetendus oli.“). Mis omakorda jätsid viimase stseeni etüüdid mälestuste valimise teemadel vajaliku põhjendatuseta ning lavastuse raam – lapse naer, ring, lind ja nuga – ei saanudki päriselt kokku.

Unustades nähtud etenduste erinevused, tuleb siiski tunnistada, et „The End“ kas on või siis mängib end piisavalt usutavaks, et mõjuda otsevõetavana: kui NO99 „GEPis“ poseerivad näitlejad järgemööda suvalise beebiga, siis „The Endi“ puhul ma usun küll (kuigi ei tea), et need on lavalolijate endi lapsed, keda unustada valitakse (kuigi Taavi Eelmaa isadusest polnud varem kuulnud). Kusjuures küsimus pole siinkohal kahe lavastuse ehtsuse astmes, vaid kontekstis: „GEP“ peabki balansseerima rahvusromantilise tõsimeelsuse ja estraadiliku iroonia vahel, et oma valdavalt nooremapoolse vaatajaga kommunikeeruda; Von Krahli trupil tuleb aga kurja vaeva näha, et nende püsipublik kasvõi arutaks võimalust, et lavaltoimuv rituaalsus on siiras. Aprillikuisel „The Endi“ etendusel oli enamik saalist miski asutuse ühiskülastus ning ehk just seetõttu haihtus kontekst küünlasuitsus, lastes laste-teemal esile tõusta. Eks näis, kuidas mõjutab lavastust festivalipublik.

12.5.10

Kas lisaklikid kompenseerivad õhukese kultuurikihi?

Lavastusi, mille puhul võiks tõsimeeli arutada nende teatriks olemise üle, Eestis üldjuhul ei tehta. „Ühtse Eesti suurkogul“ õnnestus seetõttu joonida meie ajakirjanike ja poliitikute vähene teatrikogemus alla nii jõuliselt, et tõde kõrvaltvaatajale tõesti haiget tegi. On tegijad isegi tõdenud, et päris niisugust pseudoelevust nad ei oodanud, sest tõesti, algusest peale oli ju öeldud, et tegemist on lavastusega, kus kasutatakse kõike eesti poliitikale omast natsionalistlik-demagoogilistest reklaamikampaaniatest pooltõdede rääkimiseni välja. Ajakirjanikud muidugi ei uskunud ja kolisid suurkogu puudutavad artiklid kultuurikülgedelt ettepoole, n-ö päris uudiste juurde, tõstes end seeläbi samaväärseks sihtmärgiks poliitikute kõrvale. Kui aga lavastus lõppes nii, nagu ta kogu aeg plaanitud lõppema oli, kuulutati ettevõtmine rahva petmiseks ja anti analüüs tagasi kultuuriajakirjanikele. Meedia rolli nii poliitpropaganda vahendamisel kui oma lugejate suurkoguga seotud ootushorisondi kujundamisel ei tahtnud keegi jutuks võtta. Asjata, sest ega kunst ei suudagi enamat kui anda mõtlemisainest neile, kel võimu ühiskonaamuudatusi algatada – nagu näiteks ajakirjandusele. Meedia eesmärk on vahendada, olla objektiivne, võiks vastu väita, aga miks siis kunst ei või piirduda peegeldamisega?

Pealegi on lihtsustav väita, et „Ühtse Eesti suurkogu“ ei pakkunud mingeid lahendusi, sest lavastuse sõnum oli selge ja sai loodetavasti kõigil kohalviibijail kasvõi mõttelise lepinguna fikseeritud. Ilmselt sai, sest suurele osale kohaletulnuist ei olnud NO99 poliitšõus näidatav üllatus, sest nad on juba niikuinii need valijad, kes teevad oma otsused parteide platvormidega tutvumise järel ning eelnevatel valimistel antud lubadusi meeles pidades. Lisaks kuuluvad mõnda kodanikuühendussegi või siis vähemalt on piisavalt teadlikud oma kodanikuõigustest, et ükski riigiametnik või perearst neid ignoreerida ei saaks. On ju nii? Neile vaatajaile oli „Ühtse Eesti suurkogu“ päris hea teater. Esiteks olid libakõned nutikad ning jõulise dramaturgilise koega, tehes neist viimaste aastate olulisima dramaturgiasaavutuse Eestis, mille eest enamik loorbereid tuleb omistada Eero Epnerile. Teiseks oli lavastuse struktuur oma näilises haavatavuses raudkindel, tutvustades alguses manipulatsioonivõtteid ning jätktes siis nende kasutamisega, meelitades vaatajad pidevale eneseanalüüsile: kas nüüd läksin haneks või mitte? Vähemalt korra, loosiratta väljatoomisega, saavutati sellele küsimusele in corpore jaatav vastus. Kolmandaks on NO99 aktsioonidest ja senistest lavastustest palju kasu olnud: näitlejad tunnevad end iseendid mängides koduselt ning lavastajad teavad iga trupiliikme suurimaid plusse. Kui Prints vedas suuremate kadudeta välja ligi kahetunnise aktsiooni „Täna õhtul Jaak Prints“, on allatunnine valimiskoolgi talle enam kui kontimööda. Mõnevõrra üllatuslikult sai vähe sõna ja tegu Risto Kübar, kes muidu trupist ehk enim performance-tüüpi teatriga sina peal.

7. mail oli aga saalis teistsuguseidki vaatajaid, neid, kes pisut solvusidki, kui mingi osa publikust Liina Vahtriku üliemaduskõnes kahemõttelisust tajuda tahtsid ja naermist paljuks ei pidanud. Selles osas olid ajakirjandus ja teater vast ühel meelelgi, et just need vaatajad võinuks oma tee suurkogule leida. Nendeni jõudmine eeldab aga hoopis teistsuguseid, ettevaatlikumaid ja kaasaaitavamaid võtteid, kui NO99 seda tavaliselt pakub. Sestap jäigi kohati mulje, et päris lõpuni ei suutnud tegijad oma sihtrühma määratleda (või siis muutus see eelreklaami tõttu). Nii jäi osale vaatajaist väheseks manipulatsioonimehhanismide uurimusest ning lavastus mõjus well-made-play'na, kus ideed tihedalt sirges rivis reas, et teekond ühe juurest järgmiseni liialt aega ei võtaks (ausalt öeldes eeldasin piletit välja ostma minnes, et etendus algab keskpäeval ja kestab õhtuni, sest materjal väärinuks seda). Ülejäänud publik ei saanud aga vast isegi aru, miks neid meelitati aplodeerima loodusvarade hävitamisele ning mistõttu nad uue erakonna loomise üle hääletada ei saanud. See, et ilmselt ajapuudusel jäi pidamata Tiit Ojasoo lõpukõne, töötas pigem esimeste kasuks: õnnelik-väsinud „Te olete vabad!“ oli lavastusele mõtlemaärgitavaks finaaliks. Teised ilmselt vajanuks teatripoolset selgitust senitehtule, et end mitte liialt lolli(tatu)na tunda. Teksti avaldamine järgmise päeva lehes oli seetõttu hea kompromiss. Pealegi sai sel moel ka meedia kinnituse, et tal oli kogu aeg õigus ja NO99 valetas. Vaevalt, et see teatripoolne „ülestunnistus“ oluliselt vähendas ajakirjanike nördimust, et nad nii kergelt teatri poolt vaid vihjatud mänguga kaasa läksid, aga väike kompensatsioon lisaklikkides ikkagi. Mina usun küll, et NO99 lavastus õpetas nii mõnelegi ajakirjanikule üht-teist uut teatri kohta ja seegi on juba piisav tulemus, et lavastus õnnestunuks lugeda.

20.4.10

Ilmselt järgmises Sirbis (loe siit)ilmub minu arvustus Lauri Lagle lavastusele "Kas ma olen nüüd elus" ja ehk juunikuises TMK-s portree lõpetavast XXIV lennust. Laiselnud ei ole. Järgmise kuu veedan õppepuhkusel ja vaevalt doktoritöö kirjutamise kõrvalt jõudu postitada jääb (kuigi vaatan päris palju teatrit sel ajal). Lähiminevik on pakkunud mitu positiivset teatriskäiku, mida päriselt maha vaikida ei taha, kuigi pika sissekande jaoks aega ja energiat hetkel ei jätku. Seega lühidalt.

"Huntluts"
. Lavastus läheb koheselt käima ja suudab tempot lõpuni hoida. On muidugi paratamatu, et mida rohkem sügise poole tegelased jõuavad, seda nõrgemaks läheb kontakt vaataja aktiivmäluga ning puhas tegelaste ja situatsioonide tõlgenduse nautimine lükatakse loo jutustamise poolt tahaplaanile. Teises, nn Undi-vaatuses on ka pisut palju sisutult illustreerivaid stseene, mille eesmärk kopeerida Undile kui lavastajale omast (kaos punases valguses ja tango, groteski tõstetud argivestlus jms), kuid mis Normeti lavastuse seisukohalt põhjendamata jäävad. Lavastuse tugevuseks on mitmed huvitavad rollitõlgendused: vaimupuude piiril suhtlemissuutmatusega noor Arno (Robert Annus), korraga kahtlaselt magus ja tuttavlikult talupojalik Imesson (Tanel Jonas), tuikumata purjus ja ainiti vaatav Lible (Janek Joost)... Lavastuse lõpu keeramine rahvuskriitikaks tuleb ootamatult, aga tabab seda valusamalt, sest tõesti: mille üle siin õieti naerda on?

"Keskööpäike"
. Teise vaatuse võib tervikuna dramaturgiaõpikusse panna, esimene nii ühtlane pole: alguses publikule demonstreeritud mängureeglid ei kandu läbivalt järgnevatesse stseenidesse. Ehk tuleks lavastusele kasuks loobuda kas "Kajakast" või "Põrgumängust": esimene on tõlgenduslikult huvitavam, teine tekstina enam tutvustamist vajav. Mõlemad järjest väsitavad ära, seda enam, et Veiko Tubin Treplevina kaasa mõtlema ei kutsu ning põrgumehikeste plastika on turvaline. Lavastaja on olnud huvitava probleemi ees: kas jääda truuks omaaegsele ekspressionismile või võtta arvesse, et 21. sajandi teatrivaataja jaoks on suur osa groteskist imbunud peavooluteatrisse, mistap tuleb selle rõhutamisega seda enam vaeva näha. Teises vaatuses on tasakaal paigas tänu tugevale struktuurile ning täpsetele näitlejatöödele (Helene Vannari monoloog näitas ära, miks ta eelmisel aastal aastapreemiale nomineerus).

"Ird, K". Soovitav on "Kandilist Irdi" enne vaatamist mitte lugeda, muidu muutub niigi pikk teine vaatus veelgi pikemaks (teatriuuendajad tundusid mulle siin lavastuses üleliigsetena, fookust hägustavana). Tervikuna on tegemist paeluva ajaloomaailmaga, mille tegelased ei tõuse küll sellisele üldistustasemele kui "Endspielis", kuid ajalooliste persoonide tõlgendustena on siiski tabavad. Ilmselt muutis lavastust ka Kanuti saal, mis hoopis järsema publikutõusuga ja vähemintiimsem kui Genialistide Klubi saal. Tasapisi hakkab selgeks saama ka Ivar Põllu lavastajakäekiri, mille keskmes on lõputu usaldus muusikasse, selle võimesse äratada mälestuspilte, illustreerida aegruumi ning luua atmosfääri.

7.4.10

Rõõmutu äratundmine

“Homme näeme” toimib puhtalt äratundmisel, mis sõltuvalt iga vaataja teatrile pandud ootustest tekitab naeruturtsatusi või paneb pigem tüdimusest küsima: “Mis siis?”. Kui on inimesi, kellele tuleb üllatusena, et liigne töötamine teeb meid lähedaste suhtes pimedaks ning viib rutiini, ning nad hakkavad Priit Võigemasti lavastust nähes selle üle järele mõtlema, end ehk muutmagi, siis on lavastus oma publiku leidnud ja eesmärgi saavutanud. Publikumenu ja saalist kostuv rõkkav naer on selle tunnistuseks. Teistel ei jää muud üle, kui jälgida noore lavastaja kujunemist. “Hecuba pärast”, antud lavastuse mõtteline eelkäija elas täielikult omailmas, püüdmatagi välisega dialoogi astuda. “Homme näeme” teeb seda vähem vaid seetõttu, et käsitletavad teemad on üldinimlikumad. Lavastaja, dramaturgi ja trupi poolt leitud situatsioonid on kergesti äratuntavad, kuid tihti jääb järgmine samm astumata, “Just!”-hetkele järgneb pikk sama mõtte seljas liu laskmine. Sarnaselt eelmise lavastusega on siingi mitmed stseenid (nõukameenutused, grilliehitus) liiga pikad ning ei kasuta ära kõiki lavale loodud võimalusi (näiteks isa mure, et laps vankris üles ärkab, võimaldanuks mängida stseeni tempo ja nivooga). Õnneks on lavastajal ja dramaturgil õnnestunud ehitada lavastusele tugev selgroog toidukotte tassiva emaliku abikaasa näol, keda Piret Kalda napi, kuid täpse koomikaga ka esitab. Stseenis, kus naine oma mehega, kes valge jope (esietendusel muutus see vahepeal mantliks?) ära määrinud, pahandab – aina uusi ja uusi etteheiteid leides, vaevumata korrakski mehel end kaitsta - , oli sisemist kasvamist, mis tulnuks kasuks ülejäänud lavastuselegi. On arusaadav lavastaja soov lasta vaid naisel läbiv roll luua, et teda ümbritsevad mehed seda enam halli massina mõjuksid, kuid esietenduseks polnud sketšid (veel?) väga tabavaks lihvitud, mis tekitas tahtmise väiksemaarvulise koosseisu järele – ehk jätkunuks lavastajal siis kõigile näitlejaile võrdselt aega. Et Võigemasti huvitab lavastajana trupi ühistööna sündiv improvisatsiooniline vahetu omakogemuse kontekstis teater, on selge, kuid ehk ei teeks halba lihtsalt harjutamise mõttes võtta ette üks juba tugeva dramaturgiaga tekst, mis eeldab nokitsemist nii teksti kui näitlejatööde nüansside kallal. Ei pea tingimata alustama neist autoreist, keda “Hecuba pärast” ja “Homme näeme” tsiteerivad, aga sama kaaluga tekstist küll. Siis kasvaksid ehk improvisatsioonilised stseenid tihedamaks ning lavastuste eesmärgid laiemaks.

*Neile lugejatele, kes ühtlasi näinud 6. aprilli saadet “OP”, kus samast lavastusest rääkisin (ja mis peaks järelkuulatavana ilmuma siia), ning kel tekib ehk tahtmine antud sissekande järel mind skisofreenias süüdistada, olgu öeldud, et täispikale “OP-i” intervjuule ma siinses postituses suurt midagi ei lisanud.

27.3.10

Tänase teatripäeva puhul tasub kuulata raadiot ja vaadata televiisorit. Kell 12.05 algab kolmetunnine saade, mis tegeleb nii eesti teatri ajaloo kui hetkeoluga. Saate viimases tunnis on muuhulgas intervjuud teatri aastaauhindade sõnalavasuse žürii liikmetega, räägin minagi. Kell 21.40 näitab ETV teatripäeva tähistamist ja auhindade üleandmist. Ühtlasi lõpetab see minu eelmise kahe aasta suurima projekti (žüriitöös osalemise), mistap siinne sissekannegi. Sisukat teatripäeva!