Kogesin kaht auditiivset ruumi (kõrvaklapid on kohustuslikud). Tuletasin meelde Simon McBurney ekspeditsioonifantaasiat "The Encounter" (saab 22. maini) ning kuulasin (lõpuks) Eero Epneri kuuldemängu "Üks päev Mati Alaveri elus". Palju ei tahagi öelda, kogege mõlemat. Huvitav on see, kuidas Tuisu lavastuses tekitatakse visuaalne ruumitunnetus auditiivsete vahenditega (nagu filmi vaataks, on öeldud) ning McBurney lavastuses kirjeldatakse lausa häirivalt täpselt, kuidas auditiivsete vahenditega ruumitaju luuakse ja siis tehakse seda lubatud kujul nii, et see ikkagi toimib.
"The Encounter" tuletas ka meelde ühe viimaste nädalate peamise järelduse: kui sa paiskad oma lavastuse salvestuse veebi, siis ole kindel, et sa oled juba salvestamisel läbi mõelnud (või pärast juurde lavastanud), milline montaaž peegeldab kõige paremini lavastuse esteetikat, tõlgib selle võimalikult väikese kaoga elusesitusest videosse (nagu arvustus võiks tõlkida teose kirjasõnasse). Kiidan Theatertreffenit, kes avaldas iga salvestuse juures, mis ajal ja millise eesmärgiga salvestus tehti (peaproov publikuta, etendus nr x publikuga, ettemängimine telele jms). Sellest vaatest jääb eriti meelde Toshiki Okada "The Vacuum Cleaner", kus näidati läbivalt kesk- ja üldplaani (viimast kas samas suuruses keskplaani kõrval, kui toimusid stseenivahetused, või siis väikeselt ja pooleldi läbipaistvana ekraani vasakus allnurgas, kui fookus oli lavaruumi ühel osal, et lava kogutunnetus siiski edasi anda). Selline põhimõttekindlus võiks ju salvestuste puhul küll tavapäraseks saada.
Comments