"End Meeting For All" (Forced Entertainment, HAU Hebbel am Ufer / Künstlerhaus Mousonturm / PACT Zollverein)

Sellest kolmevaatuselisest Zoomidraamast saab ilmselt koroonakriisiaegse teatri esinäide. See pole täiesti põhjendamatu, kuigi loodan veel tänagi, mõni päev enne eriolukorra lõppu, et ajastukohaseid lavastusi tuleb veelgi. Miks ei tule, on aga juba omaette teema.
"End Meeting For All" mõjub kas lahtisest veebiaknast sissemurdmisena või tabava olupeegeldusena sõltuvalt sellest, kui teatraalne on olnud iga vaataja enda isolatsioon. Mind pole kaugtöö ja veebivahendatud kohtumised liigikaaslastega väga rivist välja löönud, kuigi mõned džinni ja tooniku lürpimised veebikaamera sinava tulukese ees on mahtunud minugi karantiini. Nii pole ma ka enda arvates väga sageli kohalolu etendanud erinevais töö- ja vaba aja veebisaalides. Või siis olen, aga kloun näeb ju peeglist ikka tarka.
Sellegipoolest on Forced Entertainmenti hea vaadata: pealtnäha juhuslikku soigumist kannab nutikalt üles ehitatud dramaturgia (vaata kas või paruka(te) kasutamist) ning trupi nimessegi raiutud eneseirooniline sunnitus meele lahutamisel haarab kaasa.
Hea, et doseeriti üks vaatus nädalas, sest nii sai lavastusest omamoodi mõõdupuu isiklikule vaimsele vastupidavusele.