 |
| Foto Manuel Harlan |
"Realavastus" pole mingil moel negatiivne hinnang, kuigi ütleb teatri ootuste kohta päris palju. Alan Bennetti
"The Madness of George III" (lavastaja Adam Penford) on muigega kirjutatud ja etendatud ajaloofiktsioon, mis ei püüagi olla midagi enamat kui tore teatriõhtu. Seda ei saa kuidagi teatrile ette heita. Lavastuse (ja näidendi) tuumaks on peategelane (vaimuhaige kuningas). Mark Gatiss (paljud teavad teda ilmselt seriaalist "Sherlock" kui peategelase külm ja üleolev vend) on vaieldamatult suurepärane näitleja (viimatine kogemus on lavastusest "Coriolanus" samast sarjast), kuid kohati on temagi rollilahendus vägagi välises kinni. Sellest on kahju, sest füüsiliste tikkide tagant kumab tugev siserežii, mis nagu ei vajagi lihalist allajoonimist. Seega saabki järeldada, et tegemist on äärmiselt professionaalse lavastusega, sest ka ülejäänud trupp hingab valitud etendamisviisis vabalt ning lugu jookseb loogiliselt. See ongi realavastus.
 |
| Foto Brinkhoff-Moegenburg |
"Small Island" (lavastaja Rufus Norris) jutustab Teise maailmasõja (järel)keerises parema elu lootuses Inglismaale kolinud jamaikalastest (nn Windrushi põlvkond), keda omaks ei võetudki. Kuna see on Andrea Levy samanimelise romaani dramatiseering, siis pole stseenides eriti õhku: kapatakse ühelt sündmuselt teisele ja ka otse publikusse suunatud tegelaskõne ei ava kõnelejate motiive eriti mitmeplaaniliselt (II vaatuses jääb see jutustamine üldsegi tahaplaanile). Lavastus on muigugi suurejooneline, liigutades statistidemassi ja dekoratsioonivahetusi, kuid seda staatilisemalt mõjuvad peategelased selle mäsu ees või tühjal laval. Õnneks on trupi tuumikut siiski hea vaadata, sest tegelased pole ühemõtteliselt head ja paha saatuse meelevallas (eriti just Leah Harvey' Hortense mõjub intrigeerivalt antikangelaslikult). Levy romaani pole ma lugenud, aga lavastuse põhjal võib aimata, et see on kirjutatud vaimukalt (sama saab ka väita mõned nädalad tagasi läbi loetud Zadie Smithi romaani "White Teeth" kohta, mille alguspunkt samas kus "Small Islandil", aga mis kulgeb aastatuhande lõpuni ehk näitab ka järgneva põlvkonna raskusi - või võimatust - Inglismaa ühiskonda päriselt kuuluda).
 |
| Foto Manuel Harlan |
"A Midsummer Night's Dream" (lavastaja Nicholas Hytner) on täiesti lollakas lavastus. Shakespeare'i näidend ise on piisavalt jabur, et kannatust murda, aga siin on paar vinti veelgi peale keeratud. Lavastaja põhiline kontseptuaalne idee on vahetada omavahel ära Oberoni ja Titania tekst, mis tähendab, et eeslisse armub hoopiski haldjakuningas. Ühelt poolt annab see võte naistele teenitud võimu tagasi (muidu on naised näidendis isade ja valitsejate vara), kuid samal ajal naeruvääristatakse nii armumist teise mehesse, sest peamiselt jääb ikkagi mulje, et vahetuse peamine eesmärk on selle koomiline potentsiaal (eesel on inglise keeles ass ja eesliks muudetud tegelane kannab Shakespeare'il nime Bottom, seega, eks ole ...). Sellegipoolest saab mitu suutäit naerda ja lavastaja valik panna osa publikust seisma lava ümber loob tõepoolest ehedalt lustiva atmosfääri (haldjad on loomulikult ühtlasi ka õhuakrobaadid). Briti kriitikast loen välja, et sarnaseid võtteid kasutas ta ka oma eelmises lavastuses "Julius Caesar", mis oli aga märksa terviklikum teos ja mida tahaks seetõttu näha.
 |
| Foto Johan Persson |
Lorraine Hansberry'
"Les Blancs" (lavastaja Yaël Farber) on traditsiooniline konfliktidraama, kus põrkuvad väärtused nii inimese kui ühiskonna tasandil. Näidend mõistab kolonialismi ühemõtteliselt hukka (teisiti poleks ju mõeldavgi), aga autor annab siiski kõigile peategelastele võimaluse oma motiive avada ja seetõttu on teksti huvitav jälgida. Farberi lavastus näidendile väga palju kihte ei lisa, sest pooltoonidega on koonerdatud ja nimetu Aafrika riigi kultuuri eksponeerimine teenib pigem lavailmale värvingu andmise eesmärki kui et toetab loo jutustamist.
 |
| Foto Richard Hubert Smith |
Küll need suhted on ikka keerulised! Olemasolevat nagu ei taha, kuigi uus ka pole päris see. Ja üldse: kuidas teha vahet armastusel ja ihal? Õnneks on
"The Deep Blue Sea" (lavastaja Carrie Cracknell) peategelasi huvitav vaadata: Helen McCrory enesetapuni jõudnud uues armastuses pettujana on kaalutult hüsteeriline ning Tom Burke uue armastusena ühtaegu vihastavalt ükskõikne ja tervalt oma puudus(t)est teadlik. Terence Rattigani 1952. aastal kirjutatud näidend ei erine siiski sadadest samasugustest. Ilmselt jääb mul puudu ka kultuurikontekstist, et päriselt mõista, kui raske oli (ja on ?) brittidel armastada (või seda tunnistada).
 |
| Foto Marc Brenner |
Peter Shafferi pseudoajalooline näidend Mozarti ja Salieri suhetest on äge materjal mitmel põhjusel: kuigi tegelasi on üksjagu, on see suuresti Salieri monoloog, ning sõna ja muusika on sisukas dialoogis.
"Amadeus" (lavastaja Michael Longhurst) rõhutab neid näidendi tugevusi ning tulemuseks on vaatemänguline ja samal ajal peategelasele (Salieri rollis Lucian Misamati) keskendatud tõlgendus, kus muusika on võrdne partner (Southbank Sinfonia on laval tegevuskeerises, füüsilise reamargina ja mitte statistidena). Mozart (Adam Gillen) on küll esitatud eriti lapsiku ja labasena (ei vaadanud üle, kui palju on Shafferi teksti vürtsitatud, aga tundub, et on), aga sellesse suurejoonelisse meelelahutusse passib ka nii.
Comments