"In Praise of Forgetting, Part 2" (Oliver Zahn, Impulse Theater Festival)

See ei ole ju teater! Mingi tüüp lihtsalt lohistab tekstiaknaid ekraanil ja trükib sinna midagi, vahepeal laseb laulu ja näitab videot. Nojah, aga toimub see ikkagi siin ja praegu ning dramaturgia on üsnagi vettpidav (tõsi, estetiseeritud antropoloogilise uurimise kaanoneid järgiv). Zahni dokumentaallavastus näitab, kuidas ühest vene rahvaviisist sai saksa šlaager ja pagulaste koduigatsuspitser, aga veelgi enam seda, milliseid tehnikaid me mäletamiseks kasutame (eriti, kui ise ei jaksa enam mäletada). Hea vaatamine, kuigi üha selgemaks saab, et kuskil 40. minutil vajab etendus veebisaalis mingit pööret, et publiku tähelepanu ei hajuks.

Impulse Theater Festivalil saab veel vaadata Magda Korsinsky tunniajast videotööd (tasub pilk peale heita), Arne Vogelgesangi lavastust "ES IST ZU SPÄT" (13.06, eelregistreerimisega, ilmselt saksa keeles) ja  helistada etendajale (14.06, vastab She She Pop). Tänan ka Goethe Instituuti Tallinnas, kes mulle, veel mõnele kriitikule ja enamikele Eesti teatritest selle festivali info edastas.