 |
| Foto Catherine Ashmore |
"Frankenstein" (lavastaja Danny Boyle) on hea näide sellest, mis juhtub, kui lavastada draamat nagu muusikali. Stseenid on eraldi võttes imposantsed, kuid lavastusdramaturgilised valikud teenivad üheselt meeldejäävuse eesmärki ja nii pole ka parima tahtmise korral võimalik väita, et tegelaste rollijoonised on põhjendatud. Benedict Cumberbatch ja Jonny Lee Miller on ekraanilt meeles ägedaina ("Sherlock" ja "Elementary" näiteks), kuid teatrilaval on nad mõlemad võtnud endale ülesandeks mingi veidra vajaduse olla nagu teatrinäitleja, mis päädib siserežiid vaigistava välise rollilahendusega.
"Antony & Cleopatra" (lavastaja Simon Godwin) on muidugi täiesti ootuspärane klassika tänapäevastamine (mehed ülikondades jms), aga kahel põhjusel võiks seda vaadata. Esiteks õnnestub neil tõepoolest esitada tragikomöödiat (nagu Shakespeare plaanis ja Eestis pea kunagi ei näe) ning teiseks on abosluutne nauding kuulda Shakespeare'i teksti esitatuna viisil, mis mõjub nagu argikeel (mis seal salata, võtsin teksti kõrvale ja kui läbivalt lisatud sidesõnad "and", "but" jms kõrvale jätta, siis järgitakse originaalteksti täiuslikult). Kui kõiki kolme tundi ei jaksa vaadata, siis maitseks tasub kerida salvestus Antoniuse (Ralph Fiennes) ja Caesari (Tunji Kasi) sõnaduellile (alates 34:30) ja kohe järgnevale purjakil Kleopatra (Sophie Okonedo) eneseiroonilisele igatsusšõule (50:15).
 |
| Foto: Marc Brenner |
Inua Ellamsi
"Barber Shop Chronicles" (lavastaja Bijan Sheibani) on täitsa hea hooga teater. Kuigi postkolonialism pole meile just vahetult tuttav teema ja seetõttu läheb ilmselt mingi osa viiteid ja nalju kaduma, kannab näidendit ja ka lavastust siiski poegade ja isade suhete teema. Musklid kui maskuliinsuse mõõdik ja pidevat hoolt nõudev soeng on mulle isiklikud väheolulised probleemid, aga äratundmist on lavastuses üksjagu sellegipoolest.
 |
| Foto Johan Persson |
"A Streetcar Named Desire" (lavastaja Benedict Andrews) pole just minu viskilonks (mis seal salata, viski polegi mu jook). Rollijoonised on maalitud sellise jõulise pintslitõmbega, et iga stseeni avahetkest on aru saada, mis ja miks juhtub, ning kulminatsioonihetked on polsterdatud lärmavalt ühemõttelise muusikavalikuga, mis summutab igasuguse kujundmõtlemise.
Kogu selle välise keskel tuleb siiski tunnistada, et ülelavastamata hetkedel on näitlejaid huvitav vaadata. Neil hetkil on Gillian Andersoni Blanche'is oma tegude (hukka)mõistmist, Ben Fosteri Stanley's haavatavust katvat häbi nii enda päritolu kui toimepandu pärast, Corey Johnsoni Mitchis karmust, mida isegi Stanley's pole, ning Vanessa Kirby Stellas ausat vägivallaarmastuse omaksvõtmist. Enamjaolt on see kõik aga teatraalne selle sõna tüütumas tähenduses.
 |
| Foto Johan Persson |
James Grahami
"This House" (lavastaja Jeremy Herrin) on tugevalt tõsielusündmustesse ankurdatud fiktsioon briti parlamendist aastatel 1974-1979. Žanriliselt on see ehk satiir, sest ärksama dramaturgia huvides on rõhutatud kahe suure partei - leiboristide ja konservatiivide - iseloomujooni (ühed tehasest ja hobusega, teised kõrgid ja ooperiarmastajad) ning karakteridki on üksjagu värvikad (episoodiliste tegelaste puhul liigagi). Kuigi Herrini lavastus on hoogne (laval on ka bänd ning osa publikust, kelle tribüüne liigutades saab kerge vaevaga luua parlamendisaali), jääb aktiva poolele ennekõike Grahami näidend, mis avab päris hästi (toonase) briti parlamendi igapäeva (kui mõisted nagu whips ja pairing pole tuttavad ja kohe ei tule meelde, kes on see the Lady, kellest räägitakse, siis tasub taustatööd teha enne vaatamist).
 |
| Foto Johan Persson |
"Coriolanus" on Shakespeare'i näidend, mida ma ei ole varem laval näinud ega lugenud. Seega võtsin Georg Meri tõlke subtiitritena kõrvale. Järeldusi on kaks. Meri tõlge on äärmiselt täpne ja nauditav lugeda ning
Josie Rourke'i lavastuses on ohtralt kärpeid (eriti esimeses vaatuses ehk Shakespeare'i kolmes vaatuses), mis tähendab, et ennekõike on välja visatud plebeide ehk rahva arutlused selle üle, miks nimitegelane ei sobi valitsejaks. See vaesestab lavastust ja muudab selle peamiselt "luxury cast" (nagu briti kriitika ütleb) ettevõtmiseks. Ka sellisena on, mida vaadata, aga võimalikud paralleelid nüüdisajaga ja tervikelamus jäävad seetõttu saamata.
Comments