"Show Me A Good Time" (Gob Squad)

Kestuslavastuste võlu on üldjuhul selles, et lavast ja saalist sünnib ühine etenduskeskkond, kus publik saab kaasautoriteks läbi oma toetuse etendajate pingutusele. See ei pruugi tähendada, et vaatajal on tavapärasest suurem roll, küll aga peab tal olema tahet anda etendajatele aega nende teekonna läbimiseks. Kuidas seda aga saavutada, kui ei jagata füüsilist ruumi?

Gob Squadi kaheteisttunnine "Show Me A Good Time" annab üle videosilla vaatajatele küll võimaluse sisse helistada ning samuti leiab enamus tegevusest aset Berliini jm tänavatel, kus kaasatakse juhuslikke möödakäijaid (selles mõttes on lavastus sarnane nende teisele tööle "Super Night Shot", kus etendajad otsivad tänavatelt nüüdisaja kangelasi - sel korral otsitakse lihtsalt "häid aegu" ja ka pakutakse neid väljavalituile), kuid kas sellest piisab? Trupi huumor on tuttavlikult mõnus (etendatakse veidi flegmaatiliselt, aga kaasahaarava usuga oma eesmärki), kahe ruumi - tühja teatrisaali ja tänavapildi - kõrvutamine / vastandamine teenib kontseptsiooni (leida tõelisust, kui tõelisuse taasloomine teatris on keelatud), aga ma ei saa väita, et mu tähelepanu oli terve see öö jäägitult ekraanil toimuval, ja seda just põhjusel, et kellegi teise vahetu kokkupuude etendajatega ei aktiveerinud mu peegelneuroneid, ei tekitanud päriselt tunnet, et olen osa etenduskeskkonnast ("Super Night Shotis", mis samuti ekraanidelt vaadatav, tekitatakse see tunne tänu sellele, et publik on siiski koos ühes ruumis ning eneselegi teadmata lõpuks ka ekraanil). Võimaliku teatrielamuse nimel magamata öid ei kahetse ma siiski edaspidigi.