"2020" (Dumb Type)

Foto: Yoshikazu Inoue

"Kui minu sees oleks jänes, siis ma aeglustaksin, et joosta kilpkonnaga" on üks lause, mis Dumb Type'i lavastusest "2020" kummitama jääb. Meeleheitlik püüd igas selle aasta lavastuses näha koroonakriisi peegeldust on muidugi tobe, aga minu jaoks toimib "2020" perioodipildistusena küll. Tõele au andes alustati proove juba kaks aastat tagasi, seega on koroona pigem protsessi lisandunud tähenduskiht, mis aga lavastust ei vaesesta. 

Kõnekas on juba lavakujundus: tühja heleda lava keskel haigutab must kandiline auk, mis võimaldab liikuda vaid enda ümber (kahel korral on ka auk siiski kasutuses - nii sisse- kui väljapääsuna, aga mõlemal korral (uue) algusena). Lava põrandale ja tagaseinale projitseeritus ning helikeeles on üksjagu tuttavlikku Ryoji Ikeda austajatele (karmilt valge valgus, mis sirget rivi hoides üle pindade marsib, või ka külmalt kõrge helisähvatus, mis annab kõrvale märku muutusest). Ilmselt pole ka otsitud seos Kazimir Malevitši n-ö nullmaaliga "Must ruut", mis on Leonhard Lapini sõnul "justkui must auk, kuhu kõik aine ja energia neeldub, aga sünnib sealt ka uuesti".

Uuestisünnist, õigemini selle vajadusest (muu hulgas riikide globaalse võidujooksu kontekstis) kõneleb ka "2020" ja teeb seda oi millist esteetilist nadingut pakkudes (see on kompositsiooni meistriklass). Tõsi, mina neeldusin pigem abstraktsematesse stseenidesse, kus info(sõnade-)tulv ekraanidel, muu audiovisuaalne maastikuloome ning etendajad said kokku irriteerivaks tajumaailmaks (sest kõike ei jõua korraga vastu võtta, s.t tõlgendada, küll aga kogeda). Selgema tähendusväljaga stseenid, nagu näteks anonüümsed käed, mis mustal ruudul ressursse – maailma – jagavad ja mis lõpuks polegi enam anonüümsed, vaid äratuntavad riigijuhid, kelle näod moodustuvad meie endi argielukaadritest, on teema avamiseks siiski samuti vajalikud ja vaieldamatult nutikalt komponeeritud.

Kuna tegemist on salvestusega, siis on mõnedes stseenides tehtud lõikeid, mis lavastuse rütmi häirivad ja panevad soovima kogeda seda teost kohapeal, aga mis sa ikka teed – koroona ju.