 |
Foto: Tallinna Linnateater
|
Jean Cocteau
"Inimese hääl" (kunstnik-lavastaja Kristjan Suits)* täidab suuresti oma lubaduse, et lavastatud on just üle videosilla vaatamiseks. Näidend on muidugi tänapäevane selle ajatu mõõtme tõttu, aga no tõesti, kes meist poleks selliseid kõnesid saanud (või teinud). Sellegipoolest on tähendusloome osas potentsiaalselt huvitavaim just etendusruum: vabaõhusaalis etendatatakse väikesele hulgale kohaletulnuile, kuid etendaja on eraldatud oma (klaas)tuppa; ka kaamera vahendusel vaataja ei pääse sellest neljandast (klaas)seinast läbi (küll aga näitlejale märksa lähemale kui kohaletulnud), nähes samal ajal füüsiliselt ruumis oleva publiku peegeldust, mis tõepoolest hakkabki tööle nagu su enda peegelpilt. Kõige enam võlub selle lavastuse juures aga see, et Evelin Võigemast ei etenda (justkui) kaamerale ega kohapeal istuvale publikule, vaid ongi omaette dialoogis kellegagi, keda me kunagi ei kuule (muusikaga värvitud kõnepause sel põhjusel polnudki nagu vaja, sest etendaja kohalolu paelunuks ka selle estetiseeritud sekkumsieta). Jäin ka mõtlema, et kui juba loodi kaamerale poolkaares tee ümber selle klaastoa, kas siis pidanukski kaadreid nii täpselt paika panema või lisanuks kaamera(pildi) autonoomne, s.t loo kulminatsioonikohtadest sõltumatu liikumine veel ühe äralõigatuse (või hoopiski iseseisvuse?) tähenduskihi ...
* Mingil põhjusel kahtlesin pikalt, kas sellest lavastusest kirjutada, sest varasem kogemus on näidanud, et kui välisteatri puhul võetakse blogi subjektiivsev ja sekkuvam kirjutamisstiil (võrreldes mu arvustustega päeva- ja nädalalehtedes) omaks, siis Eesti lavastuste peegeldustes ei suudeta meediumi mängureegelid aktsepteerida. Aga no ega loll ei õpi ju.
Comments