Pidu Zoomis on muidugi kõige ootuspärasem lavastuskontseptsioon karantiiniteatrile, aga see
lavastus näitab mõned võimalikud performatiivsed strateegiad kenasti kätte, kuigi kogemus ise jääb harali. Esiteks on Postwesti festivali eesmärk - tutvustada sakslastele Ida-Euroopa teatrit, anda idaeurooplastele võimalus - pehmelt öeldes üleolev ja kehtestab ka tegelikult lavastuse fookuse: ida ja lääne kogemuse vastandamine. Teiseks jääb lavastus oma dramaturgilistes valikutes ebakindlaks ehk ei anna piisavalt aega ja järjepidevust valitud võtetele. Näiteks see, et osalejad täidavad järgemööda peategelase, sünnipäevalapse rolli, on nutikas viis panna inimesi osa võtma, aga seda ei kasutata läbivalt põhjendatult. Olulisemaks saab osavõtjate mälestuste jagamine (Balti kett ja Berliini müüri lagunemine on need kaks sündmust, millest lavastus tõukub), aga siingi pole selget dramaturgilist selgroogu (nt peategelase eluloo jutustamine mitmete inimeste mälupiltide summana vms). Üks, mis siiski töötab, on see, et iga pidu lõpeb tulise vaidlusega pagulaste üle. Vihastasin täitsa päriselt, sest pärast 90 minutit unustasin ära, et see on teater - ja see on ju väga hea (kuigi sama tüütu kui päriselus).
Comments