"Ночной писатель" (Jan Fabre, БДТ)

Minu senised kokkupuuted Jan Fabrega on olnud tema suurvormide kaudu (nagu see ja see), seega ei osanud sellest autobiograafilisest monolavastusest isegi väga midagi oodata. Näidend, mida Fabre on lavastanud mitmes riigis, koosneb tema päevikusissekannetest ja teiste teatritekstide katkenditest ning need keerlevad ootuspäraselt ümber loojaks olemise. Täpsemalt huvitab Fabret ilu kui maailma mõistmise ja mõjutamise vahend. Tulemuseks on loogiline, aga suurema dramaturgilise uuenduslikkuseta kollaaž mõtetest, mis mõjuvad paberil ehk edevamaltki kui Andrei Feskovi esituses, mis küll ka edvistab publiku ees oma "vaata kui ägedalt ükskõikselt ma seda teksti loen" lähenemisega, kuid on sõnade endi suhtes siiski veidi kriitiline. Etendaja (looja, inimese) lõpustriptiis mingit sisulist ega esteetilist kaalu aga lavastsue ei anna.