Valmistades ette artiklit sihtasutustest teatris, lugesin muuhulgas läbi H. van Maaneni ja S. E. Wilmeri toimetatud raamatu „Theatre Worlds in Motion“ (1998). See sisaldab Lääne-Euroopa riikide teatrisüsteemide kirjeldusi ning probleemipüstitused. Kuna iga maa kohta kirjutas erinev autor, siis on artiklid üsna eriilmelised ja võrdlused tuleb ise teha ning silmas tuleb ka pidada, et andmed on juba kümme aastat vanad. Sellegipoolest on tegemist tänuväärse lugemismaterjaliga – eriti neile, kes tahavad sõna võtta Eesti teatrisüsteemi kohta (nagu mul oma doktoritöö raames plaanis on ja nagu ma kord juba teinud olen.).
Raamatut kokkuhoidvaks tektiks on Augustin Girardi 1970. aasta UNESCO raport „Cultural Development: Experiences and Policies“ (mille saab alla laadida siit), mis vastandab kultuuri demokratiseerimist ja kultuuridemokraatiat. Esimese puhul peetakse silmas kultuuri detsentraliseerimist, mis oli paljudele Euroopa suurriikidele (nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, mille kultuurielu oli väga Berliini/Pariisi keskne, viimase puhul pole olukord suurt muutunud) oluliseks teemaks 1960. ja tähendab kultuuri jaotamist üle terve maa ehk loosungi „Arts 4 Everyone“ (nagu Briti valitsus 1987 aastal selle sõnastas) järgi peab võrdselt kultuuri jaguma igasse piirkonda ja kõigile sotsiaalsetele rühmadele. Kultuuridemokraatia vastandub kunstlikult demokratiseeritud kultuurile ning eeldab võrdsete võimaluste loomist kõigile kunstnikele, olenemata nende päritolust. Eesti teatrisüsteem on vägagi detsentraliseeritud ning maakonnateatrid annavad oma parima, et kõrgkultuuri ümbruskonna rahvale pakkuda. Nii et kultuuri demokratiseerimisega on meil kõik korras. Samuti on meil olemas Kultuurkapital, mis ideaalis peaks katma just kultuuridemokraatia poolt, toetades kõikvõimalikke eriilmelisi ettevõtmisi. Tuleb tunnistada, et vähemalt eelmine näitekunsti sihtkapitali koosseis omas üsna konkreetseid rahajaotusprintsiipe ja toetatavate eriprojektide arv kasvas ning suurte teatrite toetamine vähenes, vajaka jäi algatustest. Eks näis, mis uue koosseisuga juhtuma hakkab ning ehk on igasse nõukokku ühe Kultuuriministeeriumi nõuniku määramine positiivne ministeeriumi käepikendus, näidates riigi selginevat poliitikat kultuuridemokraatia osas ehk tsiteerides proua ministrit: „sihtkapitali nõukogu töö on efektiivsem, kui kellelgi laua ümber olijaist on avaram ülevaade valdkonnast ja teistest toetustest, mida samuti riiklikult jagatakse. Nii on võimalik vältida topeltrahastamist ja teinekord saab toetust hoopis erinevatest allikatest kombineerida“.
Samas teeb ametnike hiilimine kõikvõimalikesse nõukogudesse vähemalt mind ka ettevaatlikuks, sest me keegi ei tea, mis nende tegelikud eesmärgid on. Üldsõnalisemt teksti kui Kultuuriministeeriumi arengukava annab leida, aga äkki peaks just konkreetselt põhimõtted kirja panema (kuigi need tekitaks alguses paksu verd): mida riik oma teatritelt täpselt nõuab? Tulles tagasi mainitud raamatu juurde, siis üks peamisi järeldusi, mida eestlane (või ka mõne teise endised NL rahva esindaja) sellest teha võib, on, et meie teatrid on (päeva)poliitikast üsna sõltumatud.
Ei saa ju öelda, et vabariigi kultuuripoliitika oleks muutunud valitsuste vahetumisega? Kui lugeda eri erakondade programme, siis vähemalt kultuuri koha pealt tunduvad kõik sama meelt olevat: see on rahvuslik uhkus ja identiteet ja seda tuleb hoida – mõista, mõista, mis erakond:
„Eesti rahvas on loonud aegade jooksul oma identiteedi, mis väljendub meie keeles ja kultuuris, kommetes, tavades, arusaamas vabadusest ja vastutusest. Need on väärtused, mille hoidmise ja kaitsmise peab tagama riik. Elujõuline kultuur on kogu meie rahvuse elujõu tagatis ning järjepidevuse ja kestmise alus. Rahvakultuuris peituvad meie kultuuriajalooline mälu, meie vaarisade ja -emade oskused ning teadmised. Selle säilitamine on meie kohus ja ülesanne.
„Kultuur on rahvuse eneseteadvustamise ja -kehtestamise aluseid. Erakond arendab kultuuripoliitikat, mis aitab kaasa rahva ja riigi püsimisele ning arengule. Mida avatumas maailmas Eesti toimib, seda kindlam peab olema eesti keel meie riikluse ja kultuuri alusena. Erakond peab vajalikuks eesti keele rikkalike eelduste pidevat edasiarendamist kõigil elualadel. Erakond peab oluliseks nii professionaalse kui rahvakultuuri edenemise riiklikku toetamist, sealhulgas toetust kultuuriväljaannete, eesti keele teatmeteoste ja väärtkirjanduse väljaandmisele. Vajalikud on riiklikud programmid Eesti kultuuripärandi hoidmiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks.
Tüüpilisele poliitilisele üldsõnalisusele vaatamata on tegelikult isegi hea, et vastandid üksmeelel on – väike Eesti kultuur ei elaks eri suundades rebimist lihtsalt üle. Üksmeele põhjusedki on ajalooliselt arusaadavad: kui ikka pool sajandit tugevalt teineteise vasta surutuna põranda all kultuuri teed, siis mälestus sellest lähedusest tuleb kaasa, kui lõpuks päikese kätte saad. Seetõttu pole ka meie poliitikud nii agarad kultuuri poliitika vankri ette rakendama kui näiteks Britid oma etniliste vähemuste osakaalu arvestava kunsti subsideerimisega ning ei ähvarda meid ka Belgia olukord, kus paralleelselt eksisteerib kaks erinevat süsteemi ning Flaami oma on pigem osa Hollandi kui Belgia teatrielust.
Teine põhjus on aga märksa proosalisem: Eesti kultuuris ei liigu veel nii palju raha, et poliitikuid huvitada. Võrreldes West Endiga on meie kultuuritööstus pea olematu. Aga see kasvab sama kiirelt kui väheneb riigieelarve jääk ning siingi tuleb tootlikkus üha enam arutluse alla. Kui riik – nagu iga teinegi ärimees – investeerib, tahab ta ka kasumit saada ja et selles tulus kindel olla, tulebki järelvalvajad nõukogudesse sokutada. Iseenesest väga loogiline mõttekäik. Aga sel juhul oleks aus ka oma motiive avada – üks mitte liiga üldsõnaline kultuuripoliitika eesmärkide kirjeldus ei teeks paha.
PS! Lyn Gardner kirjutab The Guardiani teatriblogis ühes konkreetsest juhtumist, kus nõukogu teatri tegevusse sekkus, otsustavalt.
Comments