Viimastel nädalatel olen selgelt aru saanud, et minu haridusest ei piisa doktoritöö kirjutamiseks valitud teemal: päevad mööduvad statistilisi andmeid grupeerides ja võrreldes ning vettpidavaid valemeid nuputades, kuid enamiku ajast tegutsen kindla põhjenduseta ning sageli kahtlustan, et püüan jalgratast leiutada.
Teatri mõtestamine ja analüüsimine on juba ammu teatrisaalist väljapoole nihkunud – kõigepealt ilmus etendusteksti kõrvale mõiste etendus kui sündmus (pigem oli see alguses vastupidi ja siis vahepeal tõusis etendustekst troonile) ning nüüd nõuavad kunsti analüüsimisel arvesse võtmist ka seadusandlus, majandus, poliitika jne. Tegelikult pole need muidugi mingid uued teemad, teatrite tegevusse on läbi aegade sekkutud nii religioossetel (keskaegse kiriku halvustav suhtumine laadateatrisse), sotsiaalsetel (keeld naistel laval mängida veel 17. sajandilgi) kui poliitilistel (eredaimaks näiteks Kolmanda Reichi propaganda masinavärk) põhjustel, aga mulle tundub, et neil teemadel on pigem sõna võtnud mitte-teatriteadlased. Iseenesest arusaadav, meie teadus on alles nooruke ja alguses tahad ikka piirid kindlalt paika panna, et oleks päris oma territoorium, aga nüüd on aeg paranoia lõpetada ning teatrile laiemast vaatenurgast pilk heita – teatriteadusel on palju rohkem tõenäosust välja surra kunsti laiema kontekstita vaadeldes kui kultuuriteaduseks tõusteks (spetsialiseerumine teatrile oleks ka viimasel puhul võimalik).
Olen Tartu Ülikooli teatriteaduse eriala patrioot – paljudes Lääne-Euroopa riikides on teater endiselt kirjanduse arusaamatu kõrvalharu, Inglismaal eriti – ning hindan kõrgelt teatriteoreetilist pagasit, mis sealt kaasa sain, aga miks ei peetud meile ühtegi loengut kultuuripoliitikast, Eesti teatrite rahastamisest ja seadustest? (Statistilise materjali kasutamisest rääkimata.) Kõik nimetatud mõjutavad teatrite igapäevatööd ning üsna sageli on needsamad põhjused ka paljude kunstiliste valikute/tulemuste taga. Näiteks Eesti Näitlejate Liidu kollektiivleping sätestab ülitäpselt näitlejate õigused (teatri reklaamijuhina töötades õppisin selle pähe, sest vastasel korral poleks ma eal näitlejatele jaole saanud, et plakatit pildistada), samas teistel töötajatel tugev ametiühing puudub ning see tekitab pidevalt hõõrumisi. Rääkimata ohutusreeglitest, mille tõttu nii mõnigi lavastaja geniaalne idee laval riskivabaks taandatakse (milliselt kõrguselt on nõutud, et näitleja kannaks turvarakmeid?). Või kunstnikele seatavad piirid, kui on teada, et teater tahab lavastusega ka külalisetendusi anda (Rakvere Teatri nõue on, et lavakujundus mahuks 6x6 meetri sisse). Ja nii edasi.
Teadlane peaks olema tingimustest, mis ühe teatri tööd mõjutavad, samavõrd teadlik, kui nendega on igapäevaselt sunnitud arvestama teatritöötajad, aga paljud meist suudavad seletada, mis vahe on teatrite endisel pearaha-põhisel rahastamisel ja AITAde süsteemil ning kuidas viimane teatrite kunstilist vabadust tõstab? Mina jään paljude selliste küsimustega jänni. Nii ei jäägi muud üle, kui ise jalgratast leiutada või juhuslikult tuttavat kohates karjatada: „Kuule, sina ju oskad matemaatikat!?“ Või valida kolmas võimalus ja hakata ise seda kõike magistrantidele õpetama ja siit ka üleskutse: kui teate mõnd huvitavat kirjutist mainitud kunsti kontekstuialiseerimise kohta, andke märku, olen väga tänulik. Ning eriti võlgu jään inimesele, kes leiab valemi järgmise probleemi lahendamiseks:
Teatril on kolm peamist etenduste andmise kohta: statsionaar, teatrilinnad ning maakohad. Kõigi kolme puhul on nii etenduste keskmine külastatavus kui keskmine piletihind erinevad. Kui eeldame, et teatril on iga etendusega kaks eesmärki: a) publikuarvu suurendamine (sest selle põhjal käib rahastamine) ning b) piletitulu saamine (sest omatulu kasv ei tohiks väga riigitoetuse kasvule alla jääda, et ei tekiks kahtlusi toetuse õigsuses), siis kuidas arvutada välja konkreetse etenduse väärtus väljendatuna mingi koefitsendiga? Ehk: kui 1 etendus statsionaaris toob keskmiselt 209 vaatajat keskmise piletihinnaga 38 krooni ning 1 etendus linnas 262 inimest keskmise piletihinnaga 52 krooni ning 1 etendus maal 256 inimest keskmise piletihinnaga 33 krooni, siis milline neist kolmest etendusest omab suurimat koguväärtust, milline on nende väärtuste omavaheline suhe ning kuidas seda väljendada? Aitäh!
Comments