Kultuuriminister - üldjuht, kelle tarkusest sõltub teatrite käekäik

Andres Laasik kirjutab tänases Postimehes Vene Teatri päästeoperatsioonist ning viitab muuhulgas ka minu sihtasutuste artiklile, öeldes: “Ott Karulini arvamuslugu “Sihtasutus teatris võib kaasa tuua poliitilise sõltuvuse” (EPL 20.11) väidab, et sihtasutuse vormis olevad teatrid asuvad poliitilises tõmbetuules. See väide on eksitav selles mõttes, et ka riigiteatri juhi (kes on otsene ministri käsualune) kabinetti võib minister sobiva ajendi olemasolul saata saneerija, kes võimu üle võtab. Ministris pole mõtet näha poliitilist sudijat, vaid kõigi ühiskonnas toimivate teatrite üldjuhti, kelle otsuste tarkusest sõltub iga teatri käekäik.” Tegelikult ei ole päris täpselt aru saada, kas see on Laasiku või ministeeriumi seisukoht (arvan, et viimase), aga vahet pole, peaasi, et tekib arutelu – üsna tüütav on kirjutada ja mitte mingisugust tagasisidet saada. Seega siinkohal mõned minu vastuargumendid.

1. Väites, et ka enne sihtasutusi eksisteerinud riigiasutustes oli olukord samasugune, ei eita kuidagi teatrite sõltumist poliitikast. Samuti ei ole riigiteatri juhtide ennetähtaegne väljavahetamine just sage praktika olnud (Vanalinnastuudio välja arvatud) ning küsimus on paljuski ka tunnetuses: teatris töötades on suur vahe, kas majja tuleb üks ministeeriumi ametnik konkreetse ülesandega või kuskil saavad kokku trobikond ametnikke/nõukogu liikmeid, kes kõik suured otsused kinnitavad, kuid kes eales teatritöötajatega kohtunud pole. Siinkohal tuleb vist mainida, et minu artikli esialgne pealkiri oli „Kes juhib Eesti teatrit?“, aga ajakirjandusloogikast lähtudes sai pealkiri väiteline ning koos sellega kasvas minu küsimusena õhku visatud kartus kindlameelseks hirmuks (mõru pill, mille meeledi alla neelan, kui seetõttu arutelu tõenäosus kasvab).

2. Tundub, et olukord on isegi pisut hullem, kui arvasin, kui ministris nähakse üldjuhti, kelle tarkusest sõltub kõigi teatrite käekäik. Mõnes mõttes on kultuuripoliitika järelikult ringi peale tegemas. Esimeses „Etendusasutuse seaduses“ (1997) ning seda täiendavas ministri määruses „Etendusasutustele antava riikliku toetuse jaotamise korra kinnitamine“ (1998) oli ministeeriumi kunstide osakond see, kelle ettepanekul minister teatrite dotatsioonid määras. 2003. aastal kehtima hakanud uus „Etendusasutuse seadus“ näeb aga ette vastava komisjoni loomist, kuhu lisaks ametnikele kuuluvad ka teatrite ja avalikkuse esindajad (hetkel on selle koosseis selline). Selles komisjonis on objektiivsuse püüdu ning tahet läbi rääkida (esindatud on nii teatrijuhid kui teatri loomingulised töötajad), aga ametnike liitumine muude nõukogudega (teatrid, Kultuurkapital) paneb selle veidi kahtluse alla. Nii võib öelda, et ministeerium saadab välja segaseid signaale: ühelt poolt rõhutatakse, et teatripoliitikas lähtutakse teatrite endi arengukavadest (mille esitamist nõuab uus „Etendusasutuse seadus“) ning ministeeriumil pole sõnastatud eesmärgipüstitusi, aga samas esitletakse ministrit kui „ teatrite üldjuhti, kelle otsuste tarkusest sõltub iga teatri käekäik“. Minu tundlik silm näeb siin vastuolu.
   

Et lõpetada siiski optimistlikult – mis mõõdukas koguses on alati parim viis - , siis vähemalt teatrite rahastamise süsteem (läbi mille ministeerium kõige enam kultuuripoliitikat teha saab) on pidevas arengus ning loodetavasti saab lähiaastatel AITA ametlikuks doteerimise alusühikuks. Töötav ja kõigi poolt aktsepteeritav valem dotastiooni arvutamiseks taandab siis kõikvõimalikud komisjonid vaid allkirjastavateks üksusteks.