Isseenesest ei räägitud meile selle loeng-tantsuetenduse ning järgnenud filmiga mehelikkusest midagi uut: mees kui kultuuriline/sotsiaalne konstruktsioon on jõul ja võimul põhinev. Huvitava aga´na tuli tehtud küsitlustest (lavastusprotsessile eelnesid intervjuud 21 Eesti mehega) välja, et oma poegi kasvatades mehed neile väärtustele ei rõhu või siis teevad seda teadvustamatult (viimast uuring ei puudutanud). Loenguvormis edastatud slaididega illustreeritud infos oli siiki piisavalt autentsust, et muiet suunurgas hoida („Ma kujutan ette küll, et mees võiks tippkokk olla, no aga kuskil sööklas meest töötamas ette ei kujuta,” arvas üks küsitletuist), ning vahelepikitud tantsulised illustratsioonid vaatamata või just tänu oma lihtsalt kodeeritavusele tabavad. Kuivõrd laval olid koos kaks vastandlikku meest: pisike, aga treenitud kehaga tantsija, ning suurem ja jõulisem mitte väga tantsujalgne mees, siis tuli ühtse malli läbikukkumine erinevatel indiviididel selgelt esile (mõni mees paistab naeruväärsena puusa nõksutades, teine näppu visates). Eks meeste erinev taust oli ka saali tajutav: mittetantsijale kippus naer peale, kui sammud päris välja ei tulnud, ning mitterääkijal läks loengut pidades keel sõlme – iluviga, mida annaks ja võiks parandada.
Selle projekti puhul töötas tõenäoliselt vastu ka veidi liiga suur ootus (või tegijate ettevõtmine), sest kui lubatakse ikkagi fotonäitust, loeng-etendust ja dokumentaalfilmi, siis eeldaks põhjalikumat analüüsi, äärmuslikemaid näiteid ning suuremat integreeritust. Praegu oligi liialt nii, nagu pärast tehnilist pausi filmis näidati: □ S ∆ S○ S ∞ ning seesama „dokumentaalfilm” mõjus rohkem kavalehena, mille oleks vabalt ka ostmata võinud jätta ning tegijad selle näitamise aja pikemale analüüsile etenduses pühendada. Samuti olid Kadri-Mikkor Roseliuse fotode taaslavastusedki huvitavaks sissejuhatuseks, aga kahjuks haakusid vaid filmi ja mitte etendusega.
Comments