Piina- ja shokolaadibotased / „Harmoonia”

Enim oli Teemu Mäki „Harmoonia” lõppedes kahju sellest, et potentsiaalselt kõige huvitavamast ideest – tähenduse muutnud piinaeksponaatidest, mida publik omal käel proovida saab – nii kiirelt üle libiseti: vägagi oleks tahtnud ekspluatatsiooniratast oma käega keerutada või kiropraktiliseks naudinguvahendiks muundatud piinakonksu otsas rippuda või hubaselt piinabotases lebotada, aga juba kamandatigi vaatajad tagasi istuma. Olen seni ikka öelnud, et võrreldes NO99ga mõjuvad Von Krahli lavastused märksa siiramatena, sest nende puhul ma usun näitlejate endi pühendumust jutustavatele teemadele, kuid „Harmooniat” kahtlustan ma küll erandlikkuses ja seda mitte ainult seetõttu, et näitlejad ilmselgelt ära ei jõudnud oodata, mil viimased Chalice´i „Minu inimeste” saatel viinakoksi rüüpavad vaatajad lahkuksid – ebalev distantsihoidmine saatis kõiki stseene alguse sõjast kuni lõpu utoopiate ettelugemiseni, saunaskäikki tundus lavalolijaile vastumeelne olevat (ainsaks meeldivaks erandiks muidugi perse kinnijäänud kondoomi paanika, mis enamiku vaatajaist mõõdukalt ükskõiksest vegetatsioonist üles äratas ja mis Delfis sellise vastukaja pälvis).

Ilmunud kriitika on sellele pealiskaudsusele juba viidanud (Madli Pesti Päevalehes ja Rait Avestik Postimehes), aga ega lihtsalt faktide esitamine polegi iseenesest puudujääk ja teater ei pea alati seisukohta võtma ning kui kõikides stseenides oleks olnud sarnast valusalt võluvat allaandva malbuse ja moepärast unistamise sümbioosi nagu Tiina Tauraite botaseid shokolaadi kastvas tehasetöölises, oleks ehk pakutavast piisanudki, et lõpus vabariigi auks plasttopsi tõstes küsiv-mõtlikult muiata. Praegu jäid valikud liiga esmasteks ja üheülbalisteks (kepsleva neiu taustal prostituudi ülestunnistus jms).

Sellegipoolest on tegemist teatriga, mis saavutab rohkem kui enamik pakutavatest lavastustest, tõstatades küsimusi: kui sel korral mitte nii väga sõja, majanduse ja naudingu kohta, siis teatri enda definitsioon saab lisamõõtme juurde küll. Juba ongi kuulda olnud, et nähtut pigem performance´iks kui teatriks kutsuda tahetakse, kuigi ma ei saa päriselt aru, mis selles siis nii mitteteatrilikku oli? Traditsiooniline lava-saali jagunemine oli (mis siis, et publik vahepeal kohta vahetas, peoks ju ei läinud), lugu oli (fragmenteeritud, kuid siiski) ja näitlejad mängisid. Traditsiooniline avangard seega.