Kuigi Juhansonile pole see enam ametlikult koolitöö, on see seda siiski ja nii oli üsna ootuspärane, et laval palju etüüde, mis proovisaalis võisid tunduda olulised ja huvitavad, kuid publiku ees taandusid üleliigseteks peamiselt selles mõttes, et lavastusest kadus selgroog. Villu Tamme kolmteist aastat vana tekst on üks neist, mis kahjuks õigel ajal jäigi lavastamata (võib vaid ette kujutada, kui tabav ja ootamatu oleks see olnud Eesti teatris aastal 1995) ning on paratamatult nüüd kaotanud oma sotsiaalse tabavuse (peaministrit tappa püüdev allilmaga seotud ministriproua mõjub nüüd vananenud klisheena ja naljad peategelase inglise keele oskamatuse üle mitteusutavatena) ning seetõttu polnudki selle teksti lavaletoomisel siin ja praegu muud eesmärki kui nooruslik mängurõõm, mida on küll kohati ülinauditav jälgida, kuid mis võtab narratiivilt igasuguse olulisuse ideed asemele pakkumata. Näiteks paljuski samal meetodil kokku saanud “KrabattabarKile” viimast ette heita ei saanud, küll aga seob neid kaht Juhansoni tööd liiga paljude meediumitega/võtetega üleküllastamine. Samas olgu alustaval lavastajal parem liiga palju kui üsna vähe ideid, keskendumine tuleb ajapikku.
Seega lavastuse peamiseks eesmärgiks ja mõttepüüdjaks olid näitlejad. Üldlevinud eetikakoodeksi järgi näitlejatudengeid avalikult ei kritiseerita, kuivõrd aga tegu isikliku blogiga, siis paar märkust ikkagi. Olen lähedalt näinud sama kursuse “Kuidas elad, Ann?!” sünni- ja elulugu, mis lasi peamiselt kursuse tüdrukutel välja paista ning poiste rollid (välja arvatud Rauno Kaibiaineni stiilipuhas nohik) jäid pidama lahedate bändipoiste tasandile, nüüd oli see ebavõrdsus väiksem. Johannes Veskist oli juttu, kuigi filigraansest osatäitmisest jäi puudu veidi suuremast kontrollist oma naerulihaste üle rollis olles (mitu korda mainitud laulu katked koos tegijate kommentaaridega on kuuldaval Kultuurikaja salvestuselt) ning ühe pätipoisina moodustas ta kõigi ülejäänutega ühtlaselt halli massi (räppimise mõnitav imiteerimine on üks neist väga vananenud võtetest), kust eriliselt ei paistnud välja ka liiderpätt Päär Pärensoni kehastuses (need rollid on tekstiski üheülbalised). Anatoli Tafitshuk Jaagupina sai end päriselt vedama naiiv-stseenides Jaanikaga (Maarika Mesipuu), maffiabossina ammendus esimesel üleminekul vaimustanud aktsendivõte paratamatult ruttu ära, kuid kolmest pihtimusest oli tema oma ehk kõige usutavam ning Kaibiaineni oma mõjus kõige vähem mitte rollis räägituna (pigem jäi tema puhul meelde ükskõikse asjalikkusega palgamõrtsukas – nappide vahenditega selge roll). Taavi Lepik ootab veel avastamist nagu ka Teatrilabori teisteski töödes kaasa teinud koreograafi haridusega Ajjar Ausma (päikeseprillide tagant vaatleva külalisena teisest dimensioonist publiku kõrval seistes ja öeldes oli temas tajuda mugavust, mis enamik näitlejaid rambist üle tulles maha jätab) ning Natali Lohk. Tüdrukutest tekitas kõige rohkem huvi Mairi Jõgi, kes (nagu ta ka ise kaudselt pihtis) alles leiab oma piire ning seetõttu teeb kõiki rolle kartliku uudishimuga, mida on põnev jälgida – esimeses vaatuses pole lavastusse sissekodeeritud hullus veel välja joonistunud ja nii püüab Jõgi Vanaema enam tähelepanu just teises pooles. Marilyn Jurmani ingel on vajalikul määral seksapiilne ja samas naiiv-mässumeelne, kuid ta on ka täpselt seda tüüpi näitleja, kelle puhul on oht ootuspärase rollijaotuse ohvriks langeda. Viimane kehtib samavõrd ka Merilin Kirbitsa kohta, kelle lavalist intensiivsust võiks vahelduseks mitte ekspluateerida, vaid anda talle rolle, mille lahendamine nõuab täiesti teistsugust lähenemist.
Kuna Viljandis nüüd ka lavastajaid õpetatakse, on arusaadav, et noored näitlejad eelkõige just nende töödes mängida saavad, kuid kindlasti oleks enne kooli lõppu vaja ka väljaspoolt tulija kätt, kes vaataks noori värske pilguga ning jaksaks lavastajakontseptsiooni kõrvalt ka konkreetse näitlejaga rohkem tegeleda.
Comments