Kalameestest, pedaalivalt / „Murdlainetus”

Näidend. Tekst lava peal. Ja sa istud saalis ja mõtled olnust või sellest, kuidas sõnad lavastaja käes alla annavad. Kõik väriseb siin lava peal. Stseeniüleminekud värisevad, rollilahendused värisevad, kujundus ja räägitavad lood. Kõik see väriseb lavastaja raskest kontseptsioonist ja sa tunned, kui trööstitu on see koht. Väga harva vaatad sa pinevil lavale, kuigi tavaliselt midagi on näha. Dialoog, tegevus, kujundid ja kiirustav lavastus.

Kindlasti oli mu ootushorisont andestamatult kõrgele üles pekstud: kolm aastata tagasi Tampere festivalil nähtud „Brim” Vesturporti esituses kuulub senini mulle enim muljet avaldanud lavastuste hulka ning selle Jón Atli Jónassoni teksti Eestisse jõudmist olen oodanud Tamperest saadik (ja hiljem taas). Nüüd siis lõpuks Jaanus Rohumaa lavastuses „Murdlainetusena” Tallinna Linnateatris. Kahe lavastuse võrdlemine oleks tänamatu ja ebaaus, seega jäägu see, kuid islandlaste versioon haakus minu maitsega kindlasti enam kahel põhjusel: see oli aegavõtvam ning vähemromantiseeritud.

Jónassoni tekst on väga lihtne. Siit puuduvad suured kujundid, komadega hakitud pikad mõttekäigud ja keelemängud. Sõnu kasutatakse täpselt nii palju, kui ühele meremehele tarvis, ning sageli kostuvad eri tegelaste suust needsamad kombinatsioonid – ütleja vahetumisega tähenduspaletil nihkudes. Samas on see klassikaline narratiiviteater, kus igal tegelasel on oma lugu jutustada. Paljusõnalisuse asemel saavad teod ja mõtted vaatajale selgeks pauside ja neid täitvate pilkude, zhestide kaudu. Jónassoni tekst ei ole lihtne infot ootavale vaatajale, kui lavalolijad piisavalt sõnadeta ei vihja ja sõnadele kaalu ei anna, nagu juhtus Rohumaa lavastuses. Täispikast näidendist sai Hobuveskis pooleteisttunnine spurt, kus nii mõnegi tegelase lugu rambist üle ei jõudnudki ning teiste motiivid jäid arusaamatuteks. Nii meenus mulle alles hiljem islandlaste lavastusele mõeldes, et Tõnn Lambi tegelase eemalehoidev äkiline olemus oli tingitud tema võimetuses oma naist peksmata armastada.

Sellegipoolest oli Lambi välaspool tuvikostüümi nägemine üks selle lavastuse avastusi. Sama, kuid vastupidise emotsiooniga, võib öelda Veiko Tubina kohta, kes tuvikostüümi kaitsvuseta oma õnnetu koka rollile selgesti alla jäi: millest ikkagi see tema ebakindlus, mis meeskonnakaaslaste poolt heakskiidu leidnud tordi abil lõpuks rahu leiab? Margus Tabori vana masinisti mõtted jäid kolmveerandi osas diktsiooni taha kinni. Kadudeta ning tavapäraselt sugestiivse jõuga (kindlasti üks huvitavamaid hääli Eesti teatris) avanes Alo Kõrve lastest äralõigatud mehe tee lõpu(lahenduse) suunas. Kahjuks asendus Kõrve äbarik onaneerija lavastaja soovil teises pooles (vaatuses) romantilise vaatleja kujuga, mis mõjus sarnaselt võrkudeta aegluubis võrkude väljavõtmisega tekstimaailmaga mittehaakuvalt (viimane on muidugi maitseotsustus). Argo Aadli maapoiss, kes hea meelega teistele järgneb ning üleliia asjade olemuse üle oma pead ei vaeva, teenis teenitult, kuid samas oodatult, enamiku publiku turtsuvatest reaktsioonidest. Elisabet Tamme „naine laevas, laev põhjas” halb enne jäi aga välja mängimata nii Tamme enda kui ülejäänud tegelaste poolt.

Võttes mööndustega (sest vaataja ei peaks ühegi „aga´ga” arvestama) arvesse vana käibetõde, et teine etendus läheb alati aia taha, ning nentides, et hüplikud stseeniüleminekud (nii valguspiltide vahetused kui näitlejate täpsed jõudmised etteantud aeg-kohta) saavad mängukordadega oma konarustest tavaliselt lahti, jättis Rohumaa lavastus siiski pedaaliva mulje: nii kiirustavas tekstirezhiis kui esmavõtetega rollilahendustes. Mõnikord on tõesti nii, et külmast tiigist kätega kala püüdes ei saa sa lõpuks õieti aru, kus lõppeb su jääkülm käsi ja kus algab kala, kuid teatris tuleb sellist ühtesulamist väga harva ette. Eriti siis, kui sa seda üht kala juba nii kaua oodanud oled.