Lihtsate kujunditega võib minna kaheti: need mõjuvad kas ülepingutatult tähenduslikena (nagu plaanitav Vabadussõja sammas) või ülimalt täpse illustratsioonina. Liina Tepandi stoiliselt kõrguv hõre ja vana mets Rakvere Teatris mängitavas Urmas Lennuki „Päeva lõpus“ haarab härjal sarvist, tuues konfliktiajendi sümbolivabalt lavale, nuumamata seda lisatähendustega. Läbimõeldult lavastuse mõttemaailma toetav, samas meeldejääv ja seega tähelepanuväärne.
Põletavate seisukohtadegagi võib mitu asja juhtuda, eriti, kui näitekirjanik oma teksti ise lavastada võtab. Kui eesmärgiks ongi provotseeriv sõnum, nagu Teater No99 palade puhul, pole hullu, kui vastasseisukohad laval rääkimata jäävad, kuid well made playks püüdlev näidend seda justkui eeldaks. Lennuki külalõpuloos ühtki (postimaja, poe, bussiliini, kooli) sulgejat lavale ei lasta, räägitakse vaid Tepo suu kaudu vajadusest neil riist otsast lasta, sest „valus on vaadata, kuidas inimene kõntsaks muutub“ . Rahvas saalis naerab ja autori arvamus on ilusti laval olemas, kuid mulle isiklikult nii mustvalged lahendused ei istu: vaevalt keegi kiusust koole kinni paneb. Probleemile osutada ning süüdlasi naeruks kirjutada on muidugi lihtsam, kui põhjuseid otsida. Lõplikult binaarne „Päeva lõpus“ maailm siiski pole ning sõnadeks vormimata mõistmist kumab taas Tepo sõnades: „See ongi õnnelik küla. Siin on, mida kinni panna.“ Vallavanemal riista otsast laskvast Tepost saabki Toomas Suumani kehastuses lavastuse tegelik peategelane, kelles koos valu kadumise pärast, oskamatus seda kuidagi muuta ning teadmine paratamatusest. Tepo on ka lavastuse paeluvaim roll. Suuman on väga intensiivse kohaloluga näitleja, kes mitte iga lavastaja misanstseenide tervikusse ei sulandu, kuid nähtud esietendusel oli tema Tepos koos vajalikul määral jauravat vanameest, pettunud kodanikku ja väsinud inimest. Loodetavasti on näitlejail meelekindlust naerulembese publiku kiituseahvatlustele vastu seista sarnaselt laval troonivate puutüvedega. Esietenduselgi oli vendade dialoogides parodeeriva ülemängimiseni küündivaid stseenikatkeid, millele lavastuslikult ühtki põhjendust leida ei osanud.
Põhjendada tuleb Lennuki tekstis aga muudki: miks on Marioni hukkumine niivõrd oluline Marta mõistmiseks ning kuidas see kõik vendadega seotud on?, kas Hannes, kes tuleb Peteri juurde Martat otsima, on smokingis sama juhuslikult, kui oli pruudikimpu meenutav bukett käes sealt just lahkunud Martal, kes veel viimast korda Peterit endale küsima tuli? ning mis peamine: mis sai haisust, kas see kadus koos Kata matmisega või polnudki see kunagi temaga seotud? On süzheekäike ja kujundeid, mis jäävad lõpuni jutustamata ja arendamata, korjavad lavalt näiliselt planeerimata tähendusi kaasa ja teevad seeläbi lavastuse nõrgimaks osiseks just alusteksti. Samas annab see alust arvata, et mõne teise lavastaja käes ärkaks see tekst teistsugusele elule. Konarlikud on ka mõned rollilahendused, eriti jääb märkamatuks Velvo Väli Peteri liikumine tagasitulijast jääjani, venna eluga mängijast sisemise rahu leidjani. Liisa Aibeli Marta esimeste stseenide sädistavuses on alust ülemängimise etteheitmiseks, kuid tema ja Peteri omavahelised kartlikult ümberöeldud armastusstseenid on lavastuse pinevamaid.
Sellegipoolest ei kahtlegi ma, et enamik vaatajaid – iga järgmise etendusega enam – saab seda Rakvere Teatri õnneliku küla lugu jälgides kasvõi hetkeks tunda või vähemalt meenutada seda pühapäevatunnet, kus ema praadis köögis kooke ja raadio mängis ja multikad lõppesid õnnelikult. Koole pannakse samal ajal muidugi edasi kinni.
Comments