Ciupke/Kangro lavastus koosneb loetud võtetest: kordamööda maas teise ees rullumine, esitades küsimusi isiksuseankeetidest ( - “Conservative?” - “Agreed.” - “Decide when you know what others think?” - “Strongly disagree.”); ringis jooksmine, ühel rinnal silt “Imagine”, teisel “Look at me”, kordamööda teineteist taga ajades; sosinal sõnade nagu “Desire”, “Passion”, “Obedience” vahetamine, samal ajal teineteisele lähenedes ja sama liigutust üht- ja teistpidi tehes, andes nii kontrolli üle; svingiva muusika taustal koos, samas lava eri otstes, tantsimine; teineteisele erinevate tekstide särkidele kleepimine kuni mehele jääb “You are always in my mind” ja naisele “I am not what you think”; taas rullumine ja isiksuseküsimused; lõpetuseks särkide vahetamine ning lõpp. Vägagi lihtne, seda enam, kui paberile ümber pandud: me kõik tunneme vajadust olla ajuti keegi teine, me kõik vajame võimu. Shokeeriv see seisukoht just pole, üllatavgi mitte, pigem sirgjooneliselt igapäevane.
Enne, kui lihtsuse lõplikult oksa tõmban, tasub ehk end üleolevast ootusest korraks vabaks lasta ning puhtmõistusliku asemel lavastusele emotsionaalselt läheneda. Kui teatri puhul on paljud loojad püüdnud rituaali juurde tagasi jõuda (Peter Brook, Eugenio Barba jt) ja kohati õnnestunudki, siis tantsu puhul tundub see märksa võimalikum olevat. Põhjus on arusaadav: liigutuste ja sõnade kordamine on rituaalide levinumaid võtteid. Tundub, et sarnast rahuliku kordamise läbi tõdemuseni jõudmist püüdsid ka Ciupke/Kangro, iseasi, kas see ka saali jõudis? Rituaalis on alati rutiini ja viimane on teatavasti igav. Nii mõtlesin minagi lavastuse esimeses osas läbi kõik olmemured, mis enne magamaminekut veel lahendamist ootasid. Ühel hetkel saavad aga argiteemad otsa ning ideaalis toimub sel hetkel teadvuse väljalülitamine ning ainiti tegevuse jälgimine. See aga viivat transsi, räägitakse. Küünilise kontrollihulluna teadvusevälist kogemust ma eriti ei usu (ega tahagi), saati siis teatrisaalis, kuid vaatamata pidevale mõõdukale igavusele tundub tagantjärele, et Ciupke/Kangro sõnumi kristalliseerumiseks oleks pidanud lavastus märksa kauem kestma – kasvõi selleks, et vaatajail jääks aega oma olmemured lõpuni mõelda (neid on tänapäeval teatavasti palju) ning jõuda sama tulemuseni, milleni proovides arvatavasti jõudsid Ciupke ja Kangro: teadmiseni, miks nemad edu ihkavad ja miks see mõttetu on. Nähtud etendusel minuga seda ei juhtunud.
Samas jääb muidugi võimalus, tõstab mõistuslik pool minus pead, et ka see lihtsuse ja rituaalsuse nägemine antud lavastuses on vaid minu ülemõtlemine, sest “nii lihtsad need asjad ju ka olla ei saa!” Võimalik, seda enam, et tantsukunst on piisavalt tähenduslikult ambivalentne, et nõuda oma vaatajalt koostööd just sellise konstrueerimise näol. Pealegi: kui miski sinus tõrgub etendust ebaõnnestunuks nimetamast, kuigi oli igav ja elamus jäi saamata, siis vähim, mis sa teha saad, on püüda seda endale ära seletada. Ja ega olegi oluline niivõrd oluline, kas see põhjus õige oli, peaasi, et sa enda ära veensid.
Comments