Meelelahutus nukkude moodi / „Nukumängu ABC”

Reklaam töötab. Juba nädalapäevade jagu on jäänud igapäevaste teekondade kõrvale silma Eesti Nukuteatri plakatid, mis lubavad uut ajajärku, uut taset ja uut käekirja. Allusin täiesti teadlikult provokatsioonile ja läksin esimest korda üle kümnetesse aastatesse ulatuva vahemaa nukuetendust vaatama. Nukuteatri uue lavastaja (kampaania suurusest oleks järeldanud, et vähemalt kunstiline juht ikka) Jevgeni Ibragimovi „Nukumängu ABC” pakkus 40 minuti jagu tänuväärset meelelahutust, mis suutis enam-vähem läbivalt hoida saalis istuvate laste tähelepanu. Täiskasvanutega läks ehk libedamaltki (sõrm-uisutajad, mis lastele end paarikümne sekundiga ammendasid, pakkusid vast „suurtele” graatsiat ja teostusilu kauemaks, sama muudegi stseenidega). Õnneks tegi Taavi Tõnisson lastele kohe alguses selgeks, et reageerima peab ning plaksutamine ja jalgade trampimine on lausa kohustuslikud. Nii oligi, et kui laval toimuv enam täielikult ei paelunud, siis hakkasid vaatajad end ise – plaksutades ja trampides – lõbustama ja igavus peletus kuskile saalist väljapoole. Selle provikatsiooniga mina kaasa ei läinud, kuigi tõenäoliselt pidanuks.

Ibragimovi lavastus aga pakkus tõesti täpselt seda, millele pealkiri osundab: eri numbrite käigus võeti läbi erinevad nukustiilid ja tähestik veel pealekaubagi. Mitme aasta tagune „Macarena” tantsivate porolloonribade esituses avalöögina tõmbas lavastuse koheselt käima ja täiskasvanutele muige näole (muusikavalikut, mis pigem mittelapsi kõnetas, oli hiljemgi). Sellele järgnesid vähem või rohkem koomilised numbrid tantsivatest liniknukkudest trummilööva neegermarionetini välja. Teadmise, et nukke saab teha millest iganes ja et neid on väga erinevaid, said lapsed kindlasti kätte, kuid (täiskasvanud) vaataja jaoks jäi vajaka teisest plaanist: marionett-luukere on küll tantsides naljakas, aga mis siis? Lavastus piirdus playback-kontserdiga, kuid läbiv lugu ja/või sõnum(id) oleks sellele kindlasti liha luudele kasvatanud, et tegemist oleks tõesti kogu pere lavastusega. See etteheide tuleb aga puhtalt subjektiivsest tundest, et ideed oleks saanud veel paremini realiseerida, ning ei peaks seetõttu väga tõsiseltvõetav olema: lavastajal vastav ambitsioon puudus ning oma seatud eesmärgid said täidetud küll (siiski: lavastus poleks suurt kaotanud, kui kõiki muusikapalu täispikkuses illustreeritud poleks, pigem oleks see tempot lisanud).

Laupäeval esietendub sama mehe täispikk nukulavastus täiskasvanutele – Gogoli „Mängurid”, mis loodetavasti paneb mind kõiki eelnevaid sõnu mõnuga sööma.