Selle lavastuse kriitika on küll absoluutselt mööda olnud, mõtlesin ma pärast Andres Keili “Vaata raevus tagasi” esimest vaatust. Tõsi, misanstseeniliselt pole tegemist ülemäära mitmekülgse lavastusega ning küsitav on, kas olukorras, kus tekstist on kärbitud pea kogu omaaegne vihane sotsiaalkriitika, mis tänapäeval enam ei töötakski, ning alles jäänud vaid suhetelugu, oligi vaja just selle teksti poole pöörduda. On tõsi seegi, et kui ekraanidel näidatavad suured plaanid näitlejate nägudest loovad lavale huvitava fookuste paljususe, siis üldplaani ekraanidele projitseerimine teeb misanstseenid lihtsaks prügiseks, lisamata mingitki lisatähendust või kunsttilist väärtust. Ülejäänu hoidis aga minu tähelepanu küll üleval ja 80 minutit möödusid üsna kiirelt ning seda peamiselt tänu näitlejatele (olemata näinud esietendust, arvan siiski, et trupp on palju konarusi ära lihvinud ning alles nüüd oma rollidega valmis saanud). Eelkõige muidugi Erni Kase Jimmy, kes kohatisele forsseeritud “hullu pilgule” vaatamata loob usutava pelgliku mässaja, kelle raev tingitud vaid võimetusest maailma ja teisi inimesi endale ligi lasta. Selles osas oli tabav ka tema esimese vaatuse kostüüm: teravad orad lisaõlgade küljes, sest ise on Jimmy pigem omaette hoidja, kes hea meelega üldse ei suhtlekski – nagu annavad vaikselt mõista tema jaki risti kinnitatavad lapakad kui viide klassikalisele käed ristis enesekaitsepoosile. Esmakordne lavalnägemine oli minu jaoks ka Maarja Jakobson, kelle pealtnäha ükskõikselt malbe Allison paelus silmad endale pidama (vaid vihastamine ei mõjunud Jakobsoni puhul loomulikult). Ka Peeter Rästase infantiilsuseni sõpradest sõltuv Cliff sobis sellesse tervikusse. Kõige enam probleeme tekitas Ülle Lichtfeldti Helena, kelle motiivid jäid antud lavastuses täiesti arusaamatuteks, aga mitte otseselt näitlejanna süül: tekstikärpeid on tehtud palju ja nii on Helena tegelaskuju minevik, olevik ja võimalikud tegutsemisajendid kahjuks lavastaja arvuti prügikasti lennanud. Sellegipoolest oli esimese vaatuse võimsaim hetk moment, kus Helena provokatsioon ja Jimmy ükskõiksus teineteisele jagatavates näolaksudes kokku said – Lichtfeldti Helena külmalt konstanteeriv “Aa...” ei jätnud publikus kahtlustki, et just sel hetkel tehti otsused, mis viib Allisoni lahkumise ja Helena jäämiseni.
Siis aga tuli teine vaatus, mis esimese poole loodud terviku totaalselt ribadeks tõmbas ja seda siis üleküllastamise kaudu: korraga püüdis lavastaja kõik ideed lavastusse ära mahutada, aga enamjaolt piirdus võte ühe stseeniga ning jäi siis hüljatuna keset lava omale seletust ja arengut ootama, kuni lõpuks oli neid ideid seal laval juba nii palju, et näitlejatele enam ruumi ei jäänudki. Näiteid pole raske tuua. Vaatust alustava Allisoni ja tema isa (Peeter Jakobi) viimine ekraanile oli igati aktsepteeritav võte ning kahe väga fotogeenilise inimese esituses tänu eri plaanidele kindlasti nauditavamgi kui lava võimaldaks, kuid viide “Dogville´ile” ei tulnud kuskilt ega viinud kuhugi (stseen oleks vabalt võinud tühjal laval toimuda) – kui ei tahetud just viidata isa ja tütre suhte seksuaalsele alatoonile (ma ei tea ühtki naist, kes oma isa ees endal jalgu raseerinud oleks), mida tekstist ega näitlejate mängust järeldada saa. Lavastaja häälega vahelesegamine publikust oli aga lihtsalt eputamine ning kuigi see võis luua hea ülemineku järgnevale kabareestseenile (me alles näitame, kui kaugele me minna võime), nullis see samas selle stseeni tõelise mõtte ja nii mattus Helena murdumine läbilavastamata kaosesse (lavalist kaost on alati kõige täpsemini lavastada vaja, et ta mõjuks). Vaatuse lõpus jõuti õnneks esimese vaatuse põhjendatud stiilini tagasi ja aplodeerides suutsin peaaegu vahepealse piinlikkuse unustadagi, kuigi mitte päriselt.
Seega tuleb nõustuda kriitika selle osaga, mis üleküllastamist ette heidab, kuigi näiteks kostüümid rääkisid minu jaoks lugu küll ilusti kaasa (mitte just paralleelselt, aga seda ma tänapäeva teatris tingimata ei ootagi) – targem oleks olnud pigem paljust loobuda ja keskenduda mõne võtte arendamisele (idee näidata eemalviibivat Jimmyt üle-elusuuruses toas oli vägagi põnev leid, kuid sama soleks tahtnud näiteks näha ka Helenat tema toas kasvõi pärast sedasama “Aad”). Tuleks vist kasuks, kui Keil nüüd ühe kammerliku loo ette võtaks, kus põhitähelepanu näitlejatele läheks – huvitav vorm peaks ka niimoodi alustades formuleeruma.
Comments