Tammsaare tekstis on põimunult kaks teemat: kahe noore inimese armastuslugu ning kahe rahvuse kooseksisteerimise uurimus. Nii armuvadki olukorras, kus riigi endistest valitsejatest on saanud pagendatud võõral maal, saksa neiu ja eesti noormess, paruness ja vaene maapoiss, daam ja korporant, ajaloost loobudavõiv naine ja enese väiksuses siplev mees. Saaremäe/Trassi puhul jääb aga üsnagi segaseks, milleks ja millist lugu räägitakse. Eesti poisist on tehtud möku, kes oma eluga lihtsalt hakkama ei saa ning nii pole mingit võimalustki tema kaudu midagi üldistada (Hannes Priki mängule ei saa antud raame arvestades midagi ette heita). Kui Trassi sõnum on, et eestlased pole enamat kui sakslaste kommete (nagu korporatsioonid, mis läbivaks teemaks) imiteerijad ning et enamat vormilisest, sisutühjast kordusest pole me võimelised, siis kaotab sakslanna armumine maapoissi igasuguse usutavuse. Kui Trass tahtis osutada, et eestlased peaksid hülgama püüded olla teiste (on need siis baltisakslased, venelased või Euroopa Liidu rahvastepaabel) moodi ja oma pärandi juurde jääma, siis poleks peategelane kuidagi nii mannetu olla saanud – temasuguselt läbimõeldud aatelisust oodata oleks lihtsalt ilmselge liialdus.
Seetõttu lähebki minu kummardus näitlejatele, kes eelnevale vaatamata isegi hõrke momente pakkusid. Enim jäi meelde üks Maarja Jakobsoni tulek teises vaatuses: eelnevalt on ta lõplikult oma armastatu võimetusest otsustavalt koos olla (neiut kompromiteerides) aru saanud ning selle pärast pisaraid valanud, nüüd tuleb ta aga lõunalauda hoopis teistsugusena, sirgema rühi ja julgema kõnnakuga, kõrgimanagi, nagu parunessile kohane, ning vaataja saab veel enne, kui dialoog selleni jõuab, aru, et see naine on oma südame hoidmise nimel otsustanud saatusega leppida ning rahvuskaaslasega minna. Samavõrd huvipakkuvad olid stseenid Evald Aavikuga, kelle vanaisalik mure lapselapse tuleviku pärast segunes sujuvalt kaasasündinud uhkuse ja üleolekugagi eesti maapoisi suhtes (Aavikut näeb üldse harva laval, mis teeb kohtumised seda erilisemaks, ehk pisut enamgi, kui nad objektiivselt vaadates on). Aina rääkiv perenaine Piret Rauk ja ammu sekkumisest loobunud peremees Egon Nuter olid kontseptuaalselt küll üsna pealiskaudselt visandatud – kas nende eesmärk oli tõesti olla küüniline osundus, et lõpuks kuivab iga armastus suurusest hoolimata rutiiniks – , kuid näitlejakogemus vedas välja nemadki.
Nii oligi, et kahjuks ei toonud mõtteselgust ka lavastuse lõpus korratud esimene stseen, kus eesti poiss vanaisalt nüüdseks surnud sakslanna viimse armastuskirja saab, kus viimane kahetseb, et ta oma lubadust pidas ja talle vanaisaga peetud vestlusest ei rääkinud. Mis oli selle jutuajamise sisu, jääb aga vaatajale dramatiseerija ja lavastaja tahtel teadmata – selline huvitav raamiv tekstivõte siis.
*Nii füüsiliselt silmi häirivalt ebaprofessionaalset valgustajatööd polegi ammu näinud: enamiku ajast jooksid tegelaste nägudelt kaaslavalolijate varjud üle, muutes miimika kättesaadavaks vaid esimeses reas istunuile (ma loodan).
Comments