Külalisena võõral peol / „Perikles”

Teate seda eemalejääja tunnet, millest ka parema tahtmise juures päriselt üle ei saa, kui satud seltskonda, kus koos ühise reisi – kus sina ei osalenud – pilte vaadatakse, sündmusi meenutatakse ja uusi plaane heietatakse. Sarnasel positsioonil olin publikuna Teater NO99 „Periklest” vaadates. Iseenesest on lavastaja Tiit Ojasoo katse viia kokku Shakespeare´i tekst, Kaug-Ida kultuur ning (Bollywoodi) muusikali esteetika huvitav lähteülesanne, millega ta ositi varemgi korduvalt tegelenud („No More Tears”, „Nafta”, „Seitse samuraid”). (Muinas)jutu vestmises on alati paeluvust, ükskõik, kui naiivne ja kunstlik see süzhee ka pole, ning selles osas pole erandiks ka Shakespeare´i lugu noorest kuningast, kes leiab õnne, et see järgmisel hetkel kaotada, ning heidab end siis enesehävitusse, kuni saatus ta laeva õnneliku lõpu sadamasse viib. Jutustamine muusika abil nõuab muidugi spetsiifilisemat maitsetaluvust, kuid Bollywood on eestlase siiski piisavalt kauge ja võõras, et seda mitte tõsiselt võtta. Sellegipoolest jäi „Periklese” lõppedes väsinud ajju uitama küsimusest korduva nendinguni taandunud „ja mis siis”, sest kuigi näitlejad silmnähtavalt nautisid iga laval oldud hetke, jäin mina nende rõõmust puutumatuna ükskõikseks.

Üheks võimalikuks põhjuseks on minu ilmselge võimetus nautida komöödiat kui zhanri. Vaadates meie repertuaariteatrite mänguplaane, võikski öelda, et „Perikles“ on NO99 ekvivalent kohustuslikule komöödiale, vahetades nii välja peagi viimase etenduseni jõudva „Nafta. Kui „Periklese“ selgelt meelelahutuslik eesmärk on ilmne, siis erinevalt suurte teatrite situatsioonikomöödiatest täissaalide ja raha pärast tegemist küll ette heita ei saa ja nii võib vist tunnustavalt nentida, et Ojasoo-Semper on leidnud vormi, kuidas suurt kunstilist allahindlust tegemata ka vähemnõudlike meelt lahutada (viimase poole püüdlevad vist kõik peanäitejuhid): on nautides esitatud stereotüüpe (kõige naerutavamad neist Lenna Kuurma ja Inga Saluranna litsid oma ehedas beibelikkuses), üldise sarkasmi kiuste pisarakiskujaid (isa ja tütre taaskohtumine), isegi huvitavaid rollilahendusi (Gert Raudsepp Periklese nõuniku ja bordumaja peremehena), palju tantsivaid treenitud kehi ning kõige krooniks mitmeks päevaks kummitama jääv „Vaatan sind“, kus üheskoos irooniastringides Chippendales ning nunnumeetril tallav haavatavus. Lisaks eelnevale on aga lavastuses miskipärast hõlmamatu sotsiaalkriitika (?) tasandi skelett, mis ka suurima tahtejõuga ühtki olevust püsti ei hoiaks. Ma ei räägi etenduse alguses tablool vahelduvatest ajalehepealkirjadest ja kohanimedest, mis koos lavastuse lõpetava „kõik on hästi!“ kordamisega loovad oma eraldiseisvusele vaatamata meie elule viitava raami: tõesti, tragöödiate kangelastega võrreldes on iga eestlase elu tuhat korda etem, nii et jätkem vingumine ja hinnakem seda, mis on hästi. Pigem jäid hoomamatuks Säästumarketi kilekotid, kiirnuudlid jms, mis võimaldasid küll väga mängulisi stseenilahendusi (nälgivate valitsejate toitmine Periklese poolt, narkotsi puhumine), kuid ei pakkunud enamat magusnukrast äratundmisrõõmust (olen minagi ülikooli esimesel kursusel paar nädalat vaid kiirnuudlitest toitunud). Kas eesmärk oligi vaatajaile meenutada, kui palju paremaks kõik läinud on, ning et ka meie oleme nüüd abipakkujad ja mitte selle vajajad? Võimalik. Lihtsate sõnumitega kaasneb alati see oht, et kui vaataja ühel hetkel ammu enne etenduse lõppu eesmärgile pihta saab, ei pruugi ülejäänud pillerkaarist piisata, et tema huvi üleval hoida. Samas, võrreldes „Naftaga“, kus äratundmine tuli pärast esimest veerandtundi, oli „Periklese“ vormiline pool vaatamist väärt ning annab alust loota, et ka nüüd toimub sama mehhanism kui „Naftaga“, millele järgnes „GEP“.