Paar mõtet ja lavastus valmis? / „Burning Down the House“

Ma olen juba mõnda aega pead murdnud, kuidas ikkagi kirjutada kaasaegsest tantsu(vaba)teatrist. Sõnateatriga sarnastelt alustelt lähtudes mõjuks paljud tantsulavastused oma aegavõtvate kordustega vähehuvitavatena, sest nende eesmärk on justkui mujal. Kus täpselt, on siiani ammendava vastuseta jäänud, mistõttu olen tantsulavastustele alati väikese edumaa andnud ning eeldanud nad raskemini kodeeritavateks kui ehk vaja. Täna julgen aga teha kaks järeldust. Esiteks: tantsulavastuste erilisus seisneb nende valikulisuses ja mittelõpetatuses. Tants on impulsitundlik protsess, mida ei tohikski ratsionaalsusega kammitseda ning seetõttu ei jõua keskmine tantsulavastus kunagi kõiki võimalikke teid läbi sammuda, nagu ta ei püüagi konkreetse tervikuni jõuda, piirdudes pigem tunnetusliku vahekokkuvõttega. Teiseks: eelmise tõttu on päris suur oht jääda pealiskaudseks ja banaalseks. Nagu juhtus Krõõt Juuraku ja Laura Kalauzi lavastusega „Burning Down the House“.

Iseenesest oli autorite teekond lavastuse lähtekohast – teatrite põlemine – hirmu tundmise ja selle teesklemise viisideni heatahtlikumale osale publikust peaaegu et põhjendatavgi, kuid üldiselt jäi lavaltoimuv temaatiliselt ebahuvitavaks, esinejameisterlikkuse osas küündimatuks ning sõnumi poolelt haaramatuks. Kui juba luua groteski keeratud ebalevusega tegelased, siis peab ikka veidi näitlejameisterlikkust ka olema, ei piisa sellest, et oma pikki varrukaid nätsutades jabur välja näha ja puu-inglise keeles rääkida*, võtmata dialoogipartnerilt mingitki energiat üle. See pani muigama esimesed kolm minutit, kuid ülejäänud kolmveerandtundi jättis külmaks. Ja kuigi nähtamatuse stseen oli vaatajale heaks väljakutseks samaaegselt kujutada, et esemeid laval tõepoolest iseenesest liiguvad, ning jälgida, kuidas esinejad nähtamatust mängivad; ning kuigi Juuraku võltsehmumised helide peale omasid vajalikku iroonilist vaapa, ammendasid mõlemad võtted end päris kiiresti tüütu ilutsemiseni ära. Ehk teisisõnu: ideid täispika lavastuse jaoks oli liiga vähe ning need olemasolevadki ei omanud kübetki uudisväärtust.

Kindlasti on tantsukriitikuid ja -praktikuid, kes väidaks, et just kordused ja aja maha võtmine ongi kaasaegse tantsuteatri plussideks, näidates süvenenud teemade läbitunnetamist, mis laseb loojal otse laval koos publikuga nii planeeritud süzhees kui oma kehas midagi ootamatut avastada, ning ma ei vaidle sugugi vastu. Eelmisel suvel Avignonis nähtud Raimund Hoghe „36, Avenue Georges Mendel“ oli väga paeluv, vaatamata ülilihtsale kesksele vastandusideele (Maria Callase ilus hääl vs Hoghe moondunud keha) ning kohati liikumatule koreograafiale. Kuid antud lavastuses see tööle ei hakanud just seetõttu, et esinejad kordasid kindlalt päheõpitud võtteid ja nalju ning nende intensiivse kohalolu mängimine oli kaugel usutavast.

*See on muidugi mu isiklik probleem, aga ma lihtsalt ei jaksa enam halba inglise keelt lavalt kuulata: kui ei oska, räägi emakeeles, vastasel korral läheb vaatajal liiga palju aega keelediletantsimist ülesaamiseks ning öeldu mõistmiseks.