Ikkagi igav ajalootund / „President 1939“

Parimagi tahtmise juures jääb arusaamatuks, miks „President 1939“ raadioteatris ei esietendunud. Kui jätta kõrvale kohustuslikus korras kohale veetud koolilapsed, kes muudkui nihelesid ja juttu ajasid, siis polnud „Estonia“ kammersaalis vaadata küll midagi. Lavastaja Katri Aaslav-Tepandil ei õnnestunud hetkekski ümber lükata levinud arusaama, et ajalugu on igav. Lõppedes aplodeeriti kohusetundlikult pigem seetõttu, et käsitletav teema oluline ja mis eestlane sa muidu oleks, kui nähtud etenduse pärast.

Tekstikeskne teater pole olemuslikult halb, kuid antud lavastuse puhul jäid nii sõnad kui tegelased kuhugi kaugele. Üheks põhjuseks kindlasti mänguruum, mis kas ei sobi sellise teatri tegemiseks üldse (pole muud seal näinud) või ei pööranud kunstnik Krista Tool piisavalt tähelepanu vajadusele kõrge lae ja valgete seintega saal tervenisti mängu haarata (ehk oleks ajaloolised fotod seintel vms konteksti ja hubasust loonud). Hetkel jäi mulje, nagu oleks tegemist külalisetendusega, kus lavakujundus kuidagi püsti pandud, ilma et see ümbrusega harmoneeruks. Lavakujundus ise koosnes tagapannoost, kitsast laiast lavast ja poole publikuni ulatunud catwalkist, kõik kaetud suurendatud fragmendiga fotost, kus peal Eesti maa. Staatiline ja tuhm lahendus, mis raskendas filmikaadrite vaatamist.

Teksti enda ülesehitus mõjus konstrueerituna: panna ülekuulaja toimikutest fakte ette lugema on minek kergema vastupanu teed, mida oli seda raskem vastu võtta Katrin Saukase põhjendamatult stereotüüpses trampivas-vuristavas esituses. Lavastuse pinevaim stseen oli esimese vaatuse lõpu Laidoneri ja Eenpalu tüli, ülejäänud aeg oli teksti liiga aupaklikult suhtutud ning loodetud, et vaid ajaloolisest sündmusest piisab huvitavaks teatriõhtuks. Sugugi mitte. Kõigis kolmes tegelases – Jüri Aarma Eenpalus, Eero Spriidi Laidoneris ja eriti Tõnu Tepandi Pätsis – oli huvitava rolli algeid, kuid miskipärast piirduti tegevus- ja ideevaeste misanstseenidega. Võimalused need kolm ajaloolist meest inimesteks mängida olid olemas: Spriidi luudeni sõjamees, kes samas märksa rohkem võimu tahaks; Aarma kartlik, kuid politseinikule omase kontrollivajadusega peaminister; Tepandi vanadusest puretud president, kelles rohkem naiivsust kui amet eeldaks.

Võiks ju arvata, et tegijate eesmärgiks oligi ennekõike ajaloojutustus ning teatrivahendid vaid abimaterjalideks, kuid tundub, et vanasõna „iga kingsepp jäägu oma liistude juurde“ leidis taas kinnitust. Kui Aaslav-Tepandi oleks lähenenud teemale teatrilavastajana ning võtnud appi mõne ajaloolase, kes sisulise poolega tegeleb (usaldan siinkohal Mart Laari hinnangut), oleks tervik vaieldamatult võitnud.