Millegi poole sammudes / „Janu”

Andres Noormets võttis lavastajana Martin Alguse näidendist kõik, mis võimalik, kuid sellegipoolest jäi terviklikust elamusest paar sammu puudu. Endla „Janu” pakub esimeses vaatuses tabava pildi ühe joodiku sisemaailmast, kus tavakõne mõjub lärmi või hoopis sõnade tulistamisena, kuid teine vaatus peab liialt tegelema seebiooperlike süzheeliinide kokkupõimimisega, mille kõrvalt probleemi analüüsini ei jõuta.

Nagu öeldud, lavastus algab paljutõotavalt: Ago Andersoni Armin istub, pea käte vahel, diivanil, vaikselt eelmise päeva pitside pohmeluse käes vaeveldes. Kuskilt diivani tagant kostab korraga tema naise Anna (Kaili Närep) möirgavat hüüdu: „Elsbet! Miina! Kell on pool kaheksa!”. Hetk hiljem on laval ka naine ise, kuid midagi ülepingutatut temas pole – räägib, nagu ikka räägitakse. Lavastaja toob lihtsa võttega vaatajani Armini seisundi, ilma et Anderson selleks ise midagi ütlema või tegema peaks. Samas võtmes mängitakse ka järgmine stseen – Armini autosõit kolleegiga (Sten Karpov) - , kuid sel korral on lärmi asemel ülikiire kõnetempo, mis tänu Karpovi meisterlikule esitusele teeb sellest ka lavastuse elamustpakkuvaima stseeni.

Tegevuse arenedes ja pohmeluse asendudes uue vinega kaob mäng Armini ja tegelikkuse vaatepunkti vahel ära, millest on paganama kahju isegi vaatamata sellele, et viinavõtustseen Laura (Lii Tedre) korteris on kui pika sotsiaalse vaatluspraktika tulem. Kontseptuaalne mängulisus asendub tegevuse etendamisega. Näitlejatele piisas aga sellestki tasandist ning kui Lii Tedre esimese stseeni ebalus välja arvata (vaatasin esietendust), siis moodustus samale diivanile päris huvipakkuv viinaveaga kolmik, kus just Lauri Kingi nasaalne mökumees, kes õigel ajal Ahti Puuderselli „mõtetes ülemuse” ning Lii Tedre asjalikult pettunud naise abielukraaklemistele vahele podisedes enim publiku naerupahvakuid kätte sai.

Teine vaatus kannab aga alusteksti ühekülgsuse pitserit: ega ei pea ütlema, miks täpselt Armin joob (kuigi lavastuse rõhuasetus kipub abikaasa liigsetele ootustele minevat, vähemalt Närepi mängus jääb kõlama kohusetundetu „Võtame uue laenu!”), ning pole isegi vaja analüüsida, kuidas viin alkohooliku peret mõjutab (laste lavale mittetoomine tuli tekstiterviku mõttes kindlasti kasuks), kuid minu maitse jaoks toimusid klaarimised liiga muuseas, konstrueeritult. Ehk just seetõttu, et kõik teemad justkui olid puudutatud, kuid liiga pinnapealselt, et seda anlüüsiks nimetada.

Nii ongi, et kui Armin lõpuks lavalt lahkub, jättes endast maha küpsiserea, publikut peaaegu et kelmikaltki kaasa kutsudes, jääb tühjale lavale hõljuma võimalusteparv. Kas rada küpsistest – viina asendusainest – on selleks, et kodutee üles leida, või et kodused leiaksid vajadusel Armini üles või on selles kaasakutsumises hoopis osundamist paratamatusele: ega joodik nii kaua viina jäta, kui ta teab, et keegi veel viitsib talle küpserada pidi järele tulla. Vastused sõltuvad vist sellest, kui mitu sammu kaheteistkümnest iga vaataja ise teinud või pealt näinud.

Comments