Aasta tagasi Jaan Unduski näidendit „Boulgakoff“ lugedes ei saanud ma päriselt aru, miks oli vaja Meistri ja Margarita lugu uuesti ümber kirjutada – mingit uut infot või lähenemist see tekst ju ei toonud ning Mati Undi lavastuski oli veel selgelt meeles*. Ega muutnud seda arvamust ka Margus Kasterpalu lavastus Eesti Draamateatris, pigem tekitas veel rohkem segadust, sest kui Unduski tekst pühendub enim üldisele avaldamata autori piinadele (sestap ka muundunud pealkiri), siis lavastuses on põhirõhk nimitegelase (Bulgakovi enda) paranoilisusel. Viimase kasuks kisub rõhud eelkõige Hendrik Toompere mäng, mis jääb meelde just hullunud ahastuse stseenides. Toompere on üldse väga võimsa kohalolekuga näitleja, mis mõnele isegi väljakannatamatuna mõjuda võib, mistõttu isiklikult olen nautinud teda enam rollides, kus ta rohkem veerandtoonidega end väljendama peab. Nähtud etendusel (25.04) tundus olukord ka tavalisest eksalteeritum olevat, sest Merle Palmistel oli ilmselgelt raskusi oma repliikidega Toompere monoloogidesse õigel kohal vahele tulla ning mitmedki lauselõpud oli ta sunnitud patju kohendades kuhugi omaette podisema. Võrdlusmomendi puudumise tõttu ei oska põhjuseid pakkuda, kuid nähtud etendus sai vajaliku kaine rahu kätte alles siis, kui Mait Malmsten lavale tuli. Just Malmsteni ja Palmiste telefonikõne stseen troonib minu jaoks selle lavastuse aktiva tipus: vaheldumisi teatraalselt tinglik ja olemline, vihjav ja otseütlev, siin ja seal. See stseen tekitas vaatajais paanikat, sest korraga oli võimatu otsustada, kummale poolele lava vaadata ja keda jälgida, sest igal juhul läheb mõni nüanss kaduma. See stseen jäi erandlikuna meelde ka kogu ülejäänud lavastuse taustal, sest kuskil mujal polnud näitlejate füüsiline tegevus laval niivõrd läbimõeldud, otse vastupidi, näitlejad tundusid tihti ikka veel otsivat, kuidas sõnadega täidetud aeg ka kehaga põhjendatult täidetud saaks (kohati tundus, et muusikalised illustratsioonid ei kuulanud mitte näitlejat, vaid viimane püüdis end muusikasse mängida). Eriti raske oli see nähtud etendusel muidugi Hendrik Toomperel, kes kasutas päris tihti üht sõnalist võtet – repliigikordusi - , mida Unduski tekstist sugugi ei mäleta.
Kui aga isiklik arusaamatus ja konkreetse etenduse konarused kõrvale jätta, siis oli laval klassikaline tekstiteater, mis kenasti publikust enamiku tähelepanu suutis hoida (vanematele kui mina pakkus pea iga osundus Stalinile ka kaua tagasihoitud naeruvõimalust). Loo ülesehituslikult oli asi lineaarne ning seega neile, kellele lugu võõras, kergesti jälgitav. Enamjaolt kahekesi laval olnud Toompere hullumas kunstnikule ning Palmiste muusale vajaliku kaunidusega armukesele, kes pühendumisele vaatamata inimlikke nõrkusi välja paista lasi (Pariisi-sõitu nii igatsedes), sekundeerisid juba mainitud väliselt külmalt rahulik, kuid seesmiselt sama hirmul Malmsteni Fadejev, Guido Kanguri pidevalt peomelus krahv, Jan Uuspõllu pimesi austav kolleeg, Raimo Passi karikeeritult rõõmsatujuline kriitik ning blondi parukaga Külli Reinumägi. Ilmselgelt oli lavastaja oma usalduse täielikult teksti ja näitlejatesse panustanud (mistõttu Pariisi-stseeni diskovalgus eriti kohatuna mõjus) ning põhimõtteliselt oli see ka põhjendatud otsus, kuid minu jaoks isiklikult jäi veetlevusest ja lavastaja oma näost puudu.
*Undi „Meistrist ja Margaritast“ kirjutasin ka oma bakalaureusetöö, mistõttu nii Bulgakovi originaal kui Undi lavastus praegugi detailideni kuklas olemas.
Comments