Oleg ja Vladimir Presnjakovi „Ohvrit mängides“ on üks neid tekste, mille jõudmist Eesti teatrilavale kaua oodatud. Nüüd siis Mart Kolditsa vahendusel Tallinna Linnateatris. Eestikeelsena ringleb kaks tekstivarianti: esimene keskendub enam kuritegude rekonstruktsioonile, teine hamletlikule tragöödiale. Koldits on lavale seadnud neist kahest kokku pandud kolmanda võimaluse: taastatavaid kuritegusid on võetud mõlemast variandist, kuid Olga tegelane on praktiliselt välja kärbitud (vaid hääl telefonitorus ja selg pulmalauas); samuti on osa algvariandi isa tekstist nüüd onu öelda (kuid miskipärast ma ei usu, et see tähenduslik ülekandmine oli). Nii polegi päriselt aru saada, kas lavastajat huvitab ainult ohvri mängimine kui enese vaktsineerimine surma vastu või natuke ikka peategelase ühiskonnast kaugenemise perekondlikud põhjused ka – hetkel jäi eriti isa vaim lavastuslikult täiesti põhjendamata ning iseenesest nauditaval finaalil polnud kogu eelnevaga suurt ühendust.
Vähemalt esimene vaatus ei andnud kuidagi ka vastust küsimusele, kas tegemist komöödiaga – selleks oli tempo liialt vaevaline – või püüeldakse üldisemate teemade käsitlemise poole. Lavastus algaski korralikult alles pärast vaheaega, sest siis saadi sisse hoog, mis vajalik Presnjakovide teksti absurdselt praktilise dialoogi esitamiseks (kulmineerudes topelt-rekonstruktsioonis), ning oma rolli iroonilise üleoleku leidis üles Priit Võigemast peategelase Valjana, kelle motiivid esimeses vaatuses publikuni ei jõudnud. Ma aiman Kolditsa tahet hoida lavastuses argist ja muuseas olekut (pole ju mõtet iga tavategevust pühendunud psühholoogilise läbitunnetamisega kunstilistesse kõrgustesse punnitada), kuid kahel põhjusel ei jõudnud see vaatajateni. Just esimeses vaatuses oli tunda tekstirezhii nõrkust: selleks, et ka publik temaatilised üleminekud olulistena registreeriks, tuleb need laval sündmuseks mängida (mis algab viidetena muidugi enne konkreetse repliigi lausumist, mille kõlavakssaamisel eelnev tähenduse omandab). Ehk ei mõjunuks Seersandi (Mart Toome) soov ülikooli ajalugu õppima minna arusaamatu vahelepõikena, kui tema austav suhtumine Valjasse või viimase ülikoolitaust varemgi nähtavaks oleks saanud. Konarusi ja banaalvõtteid on muidugi juba Presnjakovide tekstiski (ema äkiline meenutus lapsepõlvest ja mahaunustatud ujumispükstest).
Teiseks polnud mitte kõigile näitlejaile lavaatmosfäär ühtmoodi kodune. Muidugi, Võigemasti minimalistlikult naudisklev iroonia (kui ta selle lõpuks kätte sai) ja Rain Simmuli Kapteni kobavalt pehme flirt esimeses ning oma elu väheolulisusest väsinud mehe emotsioonipurse teises vaatuses tabasid kümnesse. Samuti Andero Ermeli lömmilöödud näoga plõksutaja, kes oma siira abistamistahte ja vastupandamatu loogikaga pakkus lavastuse suurimad naerukohad (millele ei suutnud vastu seista ka kaasnäitlejad), ning mõned teisedki lühietteasted (Helene Vannari tüdimusest tige basseinipidaja ning Epp Eespäev emana, kes tundus ehk kõige paremini argisusele pihta saavat). Jättes kõrvale Indrek Ojari ja Mart Toome, kes end isegi laval läbivalt tõsiselt ei suutnud võtta (ja keda siinkohal analüüsida oleks patt), ja Aleksander Eelmaa, keda nii jõulisena ei mäletagi, siis ülejäänud näitlejad sõelusid rohkemal või vähemal määral stamplahenduste, piinlikkuse ja pihtasaamise vahel.
Eelnevat arvestades ongi kõige enam kahju sellest, et nii teksti kui lavastaja potentsiaal jäid lõpuni kasutamata. Presnjakovide tekstis on vaatamata kohatisele konstrueeritusele piisavalt vallatlevaid arutluskäike, millest paljud Linnateatris välja mängimata jäid. Samuti tuleb paratamatult pähe küsimus, kas mõne teise trupiga poleks Koldits usutavamat ühishingamist leidnud ja ehk oleks siis lavastajagi pidanud enam iga oma valikut põhjendama. Hetkel aga on emotsioon sarnane „Rätsepaga“ (sellest olen pikemalt kirjutanud siin): oli väga häid leide ning nauditavaid rollihetki, kuid puudu jäi läbitöötatusest ning trupiühtsusest.
Vähemalt esimene vaatus ei andnud kuidagi ka vastust küsimusele, kas tegemist komöödiaga – selleks oli tempo liialt vaevaline – või püüeldakse üldisemate teemade käsitlemise poole. Lavastus algaski korralikult alles pärast vaheaega, sest siis saadi sisse hoog, mis vajalik Presnjakovide teksti absurdselt praktilise dialoogi esitamiseks (kulmineerudes topelt-rekonstruktsioonis), ning oma rolli iroonilise üleoleku leidis üles Priit Võigemast peategelase Valjana, kelle motiivid esimeses vaatuses publikuni ei jõudnud. Ma aiman Kolditsa tahet hoida lavastuses argist ja muuseas olekut (pole ju mõtet iga tavategevust pühendunud psühholoogilise läbitunnetamisega kunstilistesse kõrgustesse punnitada), kuid kahel põhjusel ei jõudnud see vaatajateni. Just esimeses vaatuses oli tunda tekstirezhii nõrkust: selleks, et ka publik temaatilised üleminekud olulistena registreeriks, tuleb need laval sündmuseks mängida (mis algab viidetena muidugi enne konkreetse repliigi lausumist, mille kõlavakssaamisel eelnev tähenduse omandab). Ehk ei mõjunuks Seersandi (Mart Toome) soov ülikooli ajalugu õppima minna arusaamatu vahelepõikena, kui tema austav suhtumine Valjasse või viimase ülikoolitaust varemgi nähtavaks oleks saanud. Konarusi ja banaalvõtteid on muidugi juba Presnjakovide tekstiski (ema äkiline meenutus lapsepõlvest ja mahaunustatud ujumispükstest).
Teiseks polnud mitte kõigile näitlejaile lavaatmosfäär ühtmoodi kodune. Muidugi, Võigemasti minimalistlikult naudisklev iroonia (kui ta selle lõpuks kätte sai) ja Rain Simmuli Kapteni kobavalt pehme flirt esimeses ning oma elu väheolulisusest väsinud mehe emotsioonipurse teises vaatuses tabasid kümnesse. Samuti Andero Ermeli lömmilöödud näoga plõksutaja, kes oma siira abistamistahte ja vastupandamatu loogikaga pakkus lavastuse suurimad naerukohad (millele ei suutnud vastu seista ka kaasnäitlejad), ning mõned teisedki lühietteasted (Helene Vannari tüdimusest tige basseinipidaja ning Epp Eespäev emana, kes tundus ehk kõige paremini argisusele pihta saavat). Jättes kõrvale Indrek Ojari ja Mart Toome, kes end isegi laval läbivalt tõsiselt ei suutnud võtta (ja keda siinkohal analüüsida oleks patt), ja Aleksander Eelmaa, keda nii jõulisena ei mäletagi, siis ülejäänud näitlejad sõelusid rohkemal või vähemal määral stamplahenduste, piinlikkuse ja pihtasaamise vahel.
Eelnevat arvestades ongi kõige enam kahju sellest, et nii teksti kui lavastaja potentsiaal jäid lõpuni kasutamata. Presnjakovide tekstis on vaatamata kohatisele konstrueeritusele piisavalt vallatlevaid arutluskäike, millest paljud Linnateatris välja mängimata jäid. Samuti tuleb paratamatult pähe küsimus, kas mõne teise trupiga poleks Koldits usutavamat ühishingamist leidnud ja ehk oleks siis lavastajagi pidanud enam iga oma valikut põhjendama. Hetkel aga on emotsioon sarnane „Rätsepaga“ (sellest olen pikemalt kirjutanud siin): oli väga häid leide ning nauditavaid rollihetki, kuid puudu jäi läbitöötatusest ning trupiühtsusest.
Comments