Stereotüüpide sõda iseendiga / „Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade Toed“

Kui Nora mehe maha jättis, oli tagasitulek juba kindel – ka kuidagi nii võiks Rainer Sarneti lavastuse pealkiri kõlada, sest Jelineki feministlikust tekstist, mis, olgem ausad, tänapäeval enam eriti tõsiseltvõetavana ei mõjukski, on Von Krahlis – õnneks – saanud mäng stereotüüpidega: korraga pilatakse nii ajaloost tuttavat põllega Naist ja kiimas Meest kui tänapäeva inimlaste püüdu nende vastu töö, oma alluva poole vms abil võidelda. Alguses tundub, et Sarnetil polegi muud põhjapanevat sõnumit (sest see oleks sama naeruväärne kui stereotüübidki) kui ühe käega teema mõttetusele näitamine ja teisega publikut kaasa lustima kutsumine, kuid siis tulevad lavastuse viimased minutid ja tõmbavad eelnevale vee peale. Vähemalt mina ei suutnud küll ei ekraanile kuvatud „professori“ sõnavõtus ega selle näitamise põhjustes irooniat tabada, aga võin ka siinkohal eksida, sest suur osa tekstist vallatles saali jõudmise asemel aktsendiga.

Vaatamata sellele on „Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade Toed“ (vahel on tunne, et pealkiri saab otsa ja küsimust polnudki) lisaks kõigele rangete reeglitega originaalse esteetikaga maailm (kunstnik Liisi Eelmaa), millele just seetõttu kuidagi ühekülgsust ette heita ei saa. Aluspesuni lahtiriietatud härra ja proua Helmer võitlevad mõlemad omal moel stereotüübiga, millele nad, nagu nad ise arvavad, kuidagi ei vasta, vaid selleks, et lõpuks paratamatusele alla anda. Nora (Riina Maidre) ei taha mõista, miks ta kogu aeg oma lapsi ja perekonda armastama peab, kuid taipab üsna pea, et alluv loomus on tema identiteedi kese (mõelge, millal tema looja Ibsen ikkagi elas) ning jõupositsioon on talle lämmatavamgi kui kantav nahkkostüüm. Härra Helmer (Taavi Eelmaa) on ärimees vastu tahtmist, kes majapidajannal endale salaja taha keerata laseb, kuid piisab vaid töökoha kaotusest, kui ta oma võimust puudust tundma hakkab ning põrandaid pesevat koju naasnud naist taas armastavalt heakskiitvalt vaatama hakkab. Just Taavi Eelmaa hapra uhkusega perverssusest unistava alandliku võimurina jääb näitlejatest enim meelde. Riina Maidre täiuslike arabeskidega segaduses naises on nauditavalt koos üleskeeratava nuku sooritustäius ja ahastus oma kaasakirjutatud rumaluse üle (diplomitöödest saati polegi teda nii tabavana laval näinud). Juhan Ulfsaki uhkusega stereotüüp „tugev mees“ meelitab oma forsseeritud naeratusega (taas lihtne, kuid töötav kunstnikuvõte) sama osavalt välja nii Nora tagasimineku kui publiku naeru. Just paarisstseenid, kus laval Nora ja üks tema meestest, on kõige huvitavamad jälgida, kuigi ka Anne Paluveri ja Terje Pennie karakterisutsud on oodatud veenvuses ning Eva Püssa ebanaiselikult pandav majapidajanna hirmutavalt võluv.

Pean tunnistama, et ma pole varasemaid Sarneti lavastusi näinud, mistõttu ei oska öelda, kuivõrd uue lavamaaailma tekkes on lavastajat ja palju kunstnikku, kuid kuivõrd tegelased ja misanstseenid sobisid sinna maailma päris sujuvalt (liikuva konveierilindiga peavad näitlejad veel harjuma ja üks hammaste mahaunustaminegi jäi silma), usun impulsi siiski lavastajapoolse olevat. Peale Semper-Ojasoo (ja varem Mati Undi) polegi meil teisi teatritegijaid, kes niivõrd terviklikult mõelda oskaksid ning teatavasti on just lavastused, mis oskavad kõik teatri käsutuses olevad märgisüsteemid totaalseks põimida, need, mis mulle meeltmööda. Sarneti Nora-lugu sellesse nimistusse veel päriselt ei sobi, selleks oli teises vaatuses liialt laialivajuvust ja otste kokkutõmbamise rutiinsusele allaandmist, lõpust rääkimata, kuid ehk edaspidi.