“Katkuaja lood” on justkui suveteatri musternäide: terve teatriretk on sündmus omaette ning laval on ühise huvi nimel koos sõpruskond. Publikul on aga kohati tunne, et maagilisemad hetked jäid prooviprotsessi. Paljuski johtub see valikutest ruumi kasutamisel ning kasutajasõbralikuks muutmisel. Sarnaselt “Eesti meeste lauludega” hakkas siingi range publikupaigutus pigem lavastusele vastu töötama: paralleeltegevused ning fookuste paljusus tekitavad tahtmise ruumis vabalt ringi liikuda, et sündiva maailma loomisel kaasa rääkida ning kõike näha-kuulda. Just viimasega polnud meeskond Omari küünis piisavalt arvestanud. Näitlejavõimele väljakutset esitav akustika ning Airi Erase tuhm valguskujundus lõid lavale hämu, mis läbivalt vaataja tähelepanu hoida ei suutnud. Kahju, kui elamus ei jõua tehnilistel põhjustel publikuni. Vaevalt oleks lavastusele kahjuks tulnud ka suurem tegevuse ja sisu sidumine kunstnikutöö valikutega. Lava läbiv lõhe jäigi tähenduslikuks mängimata, jäädes näitlejaile efektseks lavalt lahkumise võimaluseks. Ületamatuks väljakutseks põhjendusvõimele jäid ka kirevad kostüümid. Must ja valge paber surilinana haakus pärimuslugudega küll, aga erktoonid jäid sama hoomamatuks kui tegelasedki, kes neid kandsid: et kogu meeskond laval koos, annab kindlasti prooviprotsessile omamoodi hingamise, kuid lavastuses jäi sest järele vaid arglik nohisemine. Mulle võib vastu vaielda ja öelda, et alati ei peagi peamiselt publikule mõtlema, millega ka koheselt nõustun. Probleem ongi selles, et “Katkuaja lood” pole julgenud otsustada, kellele ta mõeldud on, ning nii on laval rituaali poole püüdlemise ning neljanda seinaga teatri vahevorm. Kahju, et elamus seetõttu lahjenes.
Aga elamusi ikkagi oli? Hetkedes. Kaie Mihkelsoni katkevalt mäletavas kõnes. Kui laul ja sõna lava eri osadest küüni lae all end sõlmisid. Müstiliselt tekkivad taustahelid ning alati lummav muusika kaussidest. Toetav künism, mida Eva Klemets nii orgaaniliselt valdab. Jõuline Britta Vahur, kui loota saab vaid häälele, sest ilu on kaetud. Trummikilesid uksena peksev kohvritagumine. Risto Kübara totaalsus. Ühe lavastuse kohta polegi seda nii vähe. Saati siis suveteatri kontekstis. Aga vaataja, rumaluke, tahaks ju ikka kirssi tordi peal ka.
Comments